Züleyxa Izmailova on Telegrami lugejatele tuttav peamiselt looduskaitsja ja kodanikuaktivistina, kes on juba aastaid südant valutanud erinevatel keskkonna teemadel alates metsadest ja loomakaitsest, lõpetades Rail Balticuga. Selle aasta kevadel valiti Izmailova Eestimaa Roheliste uueks juhiks ja sellest alates on naine tõmmatud valimiskarusselli, mis aina suuremal kiirusel pöörleb. Selle kõige keskel õnnestus Züleyxal ehk Zuzul ja tema elukaaslasel Joonas Laksil suvel ka pulmad maha pidada. Allolevas intervjuus alustamegi laste- ja pereteemadest ning räägime lähemalt rohelisest eluviisist. Lisaks uurime Zuzult kodanikupalga pilootprojekti ning selle kohta, kuidas sobib roheline tuli kanepile kokku peresõbraliku ühiskonna ideega.

Palju õnne äsjase abiellumise puhul! Paljude arvates ei ole tänapäeval abielu enam oluline. Miks teie otsustasite asja n-ö ametlikuks teha?

Olime juba mõne aasta kihlatud olnud. Tahtsime oma armastust koos lähedaste inimestega tähistada. Pulmaplaani hakkasime pidama juba eelmisel aastal, kuid graafikud olid nii tihedad ja tegemisi palju, et lükkasime pulmapeo järgmisesse suvesse. Siis ma veel ei teadnud, et erakonda juhtima hakkan ja valimismöllu sattun.

Ametlikku protsessi ajendas algatama meie pere eripära, kus vanemal lapsel on ka teine isa, kes meiega koos ei ela ja kus mu kallim igapäevased vanemakohustused enda kanda võtnud on. Taolist peremudelit, kus lapsel võib olla rohkem kui kaks vanemat, seadus veel ei tunne. Seetõttu oli ühiselt laste kasvatamiseks kooselu registreerimine mõistlik samm.

Kas ja kuidas on sinu vaated maailmale muutunud pärast emaks saamist? Ehk siis kas Zuzu kui naine ja Zuzu kui ema ja pereliige suhtuvad elusse sarnaselt?

Ei saa salata, et nii suur vastutus nagu lapsevanemaks olemine on mind ja mu tegemisi palju mõjutanud. Kuid vaadetelt olen ikkagi üsna seesama inimene, kes varemgi.

Millised on olulisemad õppetunnid, mida sinu lapsed sulle on õpetanud?

Kannatlikkust muidugi, seda ütlevad vist kõik vanemad. Sellest olulisemaks pean aga hetkes olemist ja oleviku nautimist, mida mulle on õpetanud just lastega ajaveetmine ja nende kiire kasvamine. Muidugi, unistamine on samuti oluline, seda tuleb ka osata. Aga jah, lapsed on õpetanud, kuidas päriselt elu nautida ja pealtnäha väikestest asjadest rõõmu tunda – iga hetk on hinnaline.

Lapsevanemana hakkasin mõtlema ka sellele, millises maailmas mu laste lapsed ja nende lapsed tulevikus elama hakkavad ja kuidas mina oma tegevusega selle kvaliteeti mõjutada saan.

Nii et emaks saamine ärgitas sind rohelisele aktivismile?

Olen juba lapsest saadik tundnud vajadust kaitsta neid, kellele liiga tehakse. Terava ebaõigluse tajumine on mind lahendustele mõtlema ja tegutsema pannud. Varem, nooremana piirdusin enese tarbimisharjumuste korrigeerimisega keskkonnasõbralikumaks. Nüüd, olles veidi vanem, tunnetan vajadust astuda reaalseid samme konkreetsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Olen veendunud, et koostöös teistega on võimalik palju ära teha.

Kuigi vahel võib olla käegalöömise tunne, kuna probleemide tulv ja negatiivse info väli näib olevat lõputu, siis positiivsed näited ja teadmine, et maailmas on väga palju hoolivaid inimesi, annavad jõudu ja lootust eesmärgi nimel edasi tegutseda.

Kui rohelist eluviisi sa ise elad? Millised on sinu suhted prügi sorteerimise, mahetoidu, taimetoitluse, eetilise moega jne?

Oleneb, millega võrrelda. Prügi sorteerime küll ja eelmisest aastast on meie linnakorteri aias ka biojäätmete kompostimisnurgake. Suur osa tarbitavast toidust on mahe, seda ostame poest ja tuttavatelt kasvatajatelt, seeni ja marju korjame või kasvatame ise. Püüame tarbida kohalikku kraami nii palju kui võimalik.

Eestil on veel mitu suurt sammu teha, et inimesed saaksid kohaliku toiduga oma vajadused kaetud. See on veel täiesti kasutamata võimalus. Nüüdisaegseid rohetehnoloogiaid kasutades on võimalik endale toitu kasvatada ka talvel.

Taimetoit on meie kodus tavapärane nähtus. Kuigi pean tunnistama, et mu nooremale lapsele maitsevad liha, hapukoor ja hapendatud piimatooted näiteks. Nende toodete osakaal võiks kaubanduses mahedal kujul suurem olla. Parema meelega toetan väiketalunikke, kes pakuvad oma loomadele head elu, kui orjapidamisvõtteid kasutavaid suurfarme. Vanem laps on üldiselt taimset toitu eelistanud, kuid viimasel ajal on ta ahjusooja juustuvõileiva avastanud.

Ma ei ole nende valikuid väga piiranud, välja arvatud kõiksugu magustatud ollused, mida kommide ja šokolaadi pähe müüakse. Me ei osta tooteid, mis sisaldavad palmiõli. Väga paljudes toodetes, sealhulgas kohalikes, on palmiõli sees – näiteks Kalevi kommides ja küpsistes. Ka kohukesed, jäätis ja isegi šampoonid sisaldavad seda. Ma ei ole nõus tarbimismugavuse ja odava hinna pärast teistele liikidele kannatusi põhjustama ja elurikkuse vähendamisse panustama.

Sama kehtib ka riiete ja üleüldse tarbimise kohta. Leian, et inimene ei ole ülim olend, kelle eksistentsi planeedi teistest liikidest elanikud kinni maksma peavad.

Kas linnas rohelise eluviisi järgimine on keerulisem kui maal?

Kui just ise toitu ei kasvata või kohalikus kogukonnas saadusi/teenuseid ei vaheta, on maal ikka keerulisem vist. Sest maapiirkondade kauplustes ei pakuta loodussõbralikke tooteid, ja kui pakutakse, siis väga vähe. See puudutab kogu toodanguspektrit alates toidust kuni hügieenitoodete ja kodukeemiani välja. Valik on kesine ja reeglina on riiulis mõne suurtööstuse keskkonnavaenulik ebaeetilise päritoluga toode. Samas on sealsetes kauplustes ka hinnad kõrgemad.

Probleeme on ka avalike teenuste kättesaadavusega, tihti asutakse neist kaugel ja teenuste kasutamiseks peab omama autot, sest ühistransport on väga lünklik või praktiliselt puudub üldse.

Kõikide nende tegurite koosmõju tagajärjel on maal elavad inimesed oma käitumises praktilisemad, mõtlevad ostud ja käigud paremini läbi, kogutakse talvevarusid ja toitutakse hooajale vastavalt ning toitu ei visata minema. Prügi toodetakse vähem ja biojäätmed lagundatakse nende tekkekohas jne. See on vägagi öko!

Eestis linnas elades on sellised asjad nagu pakendivaba ostlemine ja biojäätmete kohalik käitlemine veel keerulised ja üsna ebamugavad. Aga inimeste üha suurenev teadlikkus kohustab ettevõtteid oma tootmisprotsessi kvaliteeti keskkonnaaspektidest lähtuvalt parandama ja varem või hiljem on ka poliitikud sunnitud teadlike valijate häälte püüdmiseks õigeid sihte seadma ja nende elluviimiseks eetilisi, sealhulgas ka keskkonnaeetilisi otsuseid tegema.

Milline on sinu unistuste Eesti ja unistuste Tallinn?

Lapsed väärivad parimat! Üks kindel unistus, mida sooviks veel oma eluajal kogeda on, et lasteaedades, koolides ja terviseasutustes on 100% mahe toit.

Minu nägemuses koosneb Eesti põllumajandussektor peamiselt väiketalunikest ja tegutsetakse ühistutena. Riigi energiasektor koosneks hajusast üle-eestilisest taastuvenergia võrgustikust, kuhu kuuluksid nii moodsad tuulikud, päikesepaneelid kui ka biomassil toimivad koostootmisjaamad. Inimesi teenindav sidus ühistransport toimiks samuti taastuvenergial.

Tööaeg oleks 8 tunni asemel päevas 6 tundi, lapsed saaksid käia kogukonna lähedases koolis, koolide ja lasteaedade juures oleksid köögiviljaaiad, kus lapsed erinevaid õuesõppe võimalusi rakendades teadmisi omandada saaksid.

Inimesed on terved ja õnnelikud, sest kõik saavad kodanikupalka, mis annab vabaduse oma aega meeldivamalt ja mõtestatumalt sisustada, näiteks veedetakse rohkem aega perega. Suureneb inimeste arv, kes soovivad vabatahtlikuna panustada rohkem aega ühiskonnale olulistesse tegevustesse, näiteks sotsiaal- või haridusvaldkonnas. Selle asemel, et kulutada vastumeelselt aega mõnele suurkorporatsioonile kasumi teenimisele.

Räägigi lähemalt kodanikupalga pilootprogrammist, mida plaanite. Kui paljud seal osaleksid ja kust selle jaoks raha võetakse?

Rohelised soovivad käivitada tuhandet tallinlast hõlmava kodanikupalga pilootprogrammi. Kodanikupalgal on potentsiaal olla ei rohkem ega vähem kui sotsiaalmajanduslik revolutsioon, aga kõigepealt tulebki kodanikupalga mõju väikesel skaalal vaadelda. Erinevalt Soomest rakenduks kodanikupalk juhuslikult väljavalitud inimestele kõikidest sissetulekugruppidest, kodanikupalka makstaks seega nii töötule, madala ja keskmise palgaga kui ka kõrge sissetulekuga inimestele.

Pilootprogrammi eesmärk on lihtsustatult uurida, mis juhtub, kui riik hakkab kodanikule n-ö lihtsalt kodanik olemise eest iga kuu 400 eurot maksma. Mujal tehtud pilootprogrammide tulemused on seni olnud paljulubavad – inimesed on tervemad ja õnnelikumad, veedavad rohkem aega oma lähedaste ning sõpradega, tegelevad rohkem oma hobidega, samas kui mitte töölkäijate arv on tõusnud minimaalselt ja sedagi suuresti värskete emade ning teismeliste poiste arvelt (kellest, muide, enamus on otsustanud kodanikupalga toel oma haridusteed pikendada).

Pilootprogrammi aastane maksumus oleks 4,8 miljonit eurot. Ma tuletan teile meelde, et Tallinna eelarve on ligi 700 miljonit eurot. Kodanikupalga vajalikkusest räägivad praktiliselt kõik, kes tehnoloogiavallas praegu “piire” nihutavad ja kes tõesti näevad, milline potentsiaalne mõju tehisintellektil traditsioonilistele töökohtadele on. Musk, Zuckerberg, Branson, Gates, aga ka näiteks Friedman on vahest kõige tuntumad nimed.

Kui eelnimetatu ehk tehnoloogiline areng on pigem pragmaatiline põhjus, miks Rohelised kodanikupalka toetavad, siis minu jaoks on vähemalt sama oluline kodanikupalga eetiline külg. Meie oleme jõudnud inimestena punkti, kus me räägime lähima kümne aasta jooksul Marsi koloniseerimisest, kus praktiliselt iga inimene, iga fakt, aga ka palju, palju muud on vaid ühe sõrmeliigutuse kaugusel, kus me oleme suutelised edukalt ravima ja ennetama seisundeid, mille ravimine veel hiljuti võimalik polnud… Me elame maailmas, mida meie vanemad meievanustena ettegi poleks osanud kujutada. Ja vaatamata kõigele sellele ei ole me suutelised vaesust elimineerima? Võrdsete võimaluste ja inimväärika elu tagamine on poliitilise tahtmise, eetika ja ühtlasema ressursside jaotamise, mitte ressursside puudumise küsimus.

Rohelised võtavad võrreldes teistega palju rohkem sõna kanepi teemal. Kas ja kuidas edendaks reguleeritud kanepiturg Eestit ühiskonnana ja kas n-ö seaduslikum kanep oleks kooskõlas ka peresõbraliku Eesti kuvandiga?

On oluline aru saada, et kanepituru reguleerimine ei tähenda kanepitarbimise propageerimist – eesmärk on siin hoopis muu: leida praeguses situatsioonis parim võimalik lahendus. Kõik, mis aitab patsientidel kätte saada neile vajaliku meditsiinilise kanepi ning kõik, mida saab teha teiste kogemustest õppides uimastikahjude vähendamiseks, on vägagi kooskõlas mitte ainult peresõbraliku Eesti kuvandiga, vaid leevendab ka reaalselt meditsiinilistel eesmärkidel kanepit vajavate inimeste tervislikku seisundit ja vähendab patsientide ja ka nende lähedaste murekoormat niigi keerulises olukorras.

Peame mõistma, et nii, nagu ei tööta “kuiv seadus” alkoholi puhul, ei tööta ka praegune keelupoliitika kanepi suhtes. Põrandaalust ehk musta turgu pole võimalik reguleerida ega sellega üldse midagi tõhusat teha. Muide, neis USA osariikides, kus meditsiiniline kanep on kättesaadav, pole alaealiste kanepitarvitamine üldiselt kasvanud ja on mõnel pool isegi vähenenud.

Kuidas kommenteerid kanepiga seotud seadusi ja nende mõjusid ühiskonnale näiteks USA osariikides ja Hollandis ning mida arvad Portugali narkopoliitikast? Kas Eesti oleks sellisteks asjadeks valmis?

Küsimus on hoopis selles, kui kaua on Eesti veel valmis tõendatult ebatõhusat, rahvast sandistavat narkopoliitikat jätkama. Kas Eesti tõesti lepib sellega, et meie praeguse narkopoliitika tulem on pehmelt öeldes katastroofiline? Kui kaua me tahame näiteks seda üledooside-surma edetabeli esikohta Eestile hoida?

Portugal alustas hullemast olukorrast, kui Eestis hetkel on. Seal dekriminaliseeriti narkootikumid 2001. aastal. Praeguseks on neil miljoni inimese kohta kõige vähem narkosurmasid Euroopa Liidus. Kui Eestis on see number 103, siis Portugalis 6 – vahe on 17-kordne!

Oluline on silmas pidada ka seda, et sealse probleemi lahendusest oli dekriminaliseerimine ainult üks osa; samaaegselt tehti hulk muid muudatusi ennetuses ja rehabilitatsioonis. Dekriminaliseerimisest üksi ei piisa – seda näitab ka Eesti kogemus. Ka meil on uimastite tarvitamine ja väikeste koguste omamine dekriminaliseeritud.

Suurimaks erinevuseks Eesti ja Portugali (samuti Hollandi) vahel on see, kuidas suhtutakse sõltuvusse langenud inimestesse. Kui Eestis käsitletakse inimest kui kriminaali, siis seal vaadeldakse inimest kui sõltlast, haiget, kes karistuse asemel hoopis abi vajab. Ja tulemused räägivad enda eest – see tõesti töötab.

Reguleeritud kanepiturul oleks Eestile muidki eeliseid: kanepimüügist saadav tulu oleks maksustatav, mis tähendaks riigieelarvesse lisaraha, mida omakorda saaks suunata erinevatesse alarahastatud sektoritesse ja teenustesse, loomulikult ka kangemate narkootikumide sõltlaste efektiivsemaks abistamiseks. Siin on oluline meelde tuletada, et alkohol on kanepist mitu korda tugevam sõltuvusaine.

Mida ütleksid lapsevanematele, kes kardavad, et nende lapsed võivad kanepiga kokku puutuda?

Ohte on palju ja igasuguseid olukordi võib ette tulla. Parim ettevalmistus selleks on lapsega usaldusliku suhte loomine.

Aga mustal turul liikuv ja tegelikult teadmata koostisega kraam on just praeguses olukorras lastele tõesti vägagi kättesaadav ja keegi ei ole kaitstud. Oleme ju kõik kuulnud lugusid, kus tundmatu päritoluga aineid lausa kooli juurest hankida saab. Selle vastu aitaks turu reguleerimine sarnaselt ravimite, alkoholi ja tubakaga – teiste riikide kogemustest tasub õppida. Lapsevanem, kes soovib, et tema laps teaks uimastitest piisavalt palju, et nendega kokku puutudes adekvaatselt käituda ja ohte ennetada, peab ise piisavalt palju teadma nii uimastitest kui ka uimastitega seonduvate kahjude vähendamisest.

Kui teavitamine ohutuma uimastitarvitamise põhimõtetest tundub uimastite suhtes liiga leplik, võib sellest rääkida kaudselt – mitte nii, et “ära tarvita, aga kui tarvitad, siis tee nii”, vaid “kui satud seltskonda, kus keegi on tarvitanud ja tarvitajaga juhtub õnnetus, siis tee nii”.

Ehk siis teadlik laps = teadlik lapsevanem?

Enda vastu peab aus olema. Kui pole oma teadmistes või oskustes kindel, siis oleks hea pidada nõu usaldusväärsete asjatundjatega.

Millised artiklid/raamatud/filmid on sulle viimasel ajal silma jäänud, millega soovitaksid ka teistel tutvuda ehk kuidas veeta mõned minutid/tunnid, vaadates elule/Eestile/maailmale läbi Zuzu pilgu?

Peter Wohlleben “Puude salapärane elu”, Racing Extinction, Hyper Normalisation.

Kas näed Eesti tulevikku läbi positiivsete või negatiivsete prillide?

Halb stsenaarium globaalsel skaalal on praeguseid tendentse arvestades vaid aja küsimus. Teadlaste prognoosid on aina negatiivsemad, kuid samas on alati pakutud ka lahendusi, kuidas pidurdada inimkonna keskkondahävitavat mõju planeedile. Eesti asub sel samal planeedil, seega iga hea eeskuju ja algatus suurendab võimalust paremaks tulevikuks. Olen realist, kuid samas usun, et armastus võib päästa maailma.

Küsitles: Mariann Joonas

Fotod: Laura Nestor

Jumestus: Loore Härmat

Rõivad: Reval Denim Guild

Kaabu: Guild Hattery