“Käesolev artikkel on adresseeritud eeskätt Eesti oleviku ja tuleviku pärast muretsevatele, avatud meelega kodanikuaktivistidele, vastavatele organisatsioonidele ja kõigile, kes siiralt huvitatud kodanike heaolust ja rahva jätkusuutlikkusest,” kirjutab kodanik T. Laane. 

„Meil on vaja tööjõudu!“ hüüavad valitsevad erakonnad nagu ühest suust, püüdes päästa eeskätt tööandjaid ja tuues seda loosungit ettekäändeks massimigratsiooni läbiviimisel.

„Me kõik peame laiapõhjaliselt panustama, majandust kasvatama, tootlikkust tõstma, püksirihma pingutama ja kasinust järgima!“ manitsetakse rahvast vabariigi aastapäeva kõnedes ja aastalõputervitustes.

„Tänased keskealised ja noored inimesed peavad harjuma teadmisega, et tulevikus ei suuda riik neile maksta vanaduspensioni, nii et soetage kinnisvara ja koguge sääste enda ülalpidamiseks pensioni ajal!“ hoiatavad majandusteadlased.

Aga mitte keegi ei räägi sellest, kuidas kannatavad töövõtjad igapäevaselt ebanormaalse töökeskkonna tõttu füüsiliselt ja vaimselt. Kuidas kaotavad oma vaimse tasakaalu tööandjate poolse kiusamise, ebaõigluse, ülekohtu ja seaduste rikkumise tõttu. Kõik see kajastub negatiivses võtmes rahvatervise näitajates ning tööpingetest tekkinud stress avaldub ka närvilises liikluses ja mujal. Kodus tajuvad tööl kiusatud vanemate koormat ka lapsed ja pingete ring laieneb veelgi. Sellise „normiks“ kujunenud elukeskkonnaga ei saa leppida. Ei saa harjuda juba argipäeva folklooriks kujunenud sõnumitega, mida tänaval ja trammis sageli kuulda võib:

„Oi, tead, mul on tööjuures täielik hullumaja.“ „Oi, meil tuli tööl uus ülemus, väga tähtis ja ennast täis, kellega on raske asju ajada.“ „Minu eelmine tööandja oli nii karm, et mina ei suutnud temaga koos töötada.“ „Käisin eile tööintervjuul ja tööandjad proovisid mind lepingupunktidega kavalalt „üle lasta“.“

Olen isiklikult tegutsenud töövõtjana Eestis vahemikul 2001-2016 ning olnud vahepeal ka  töötu. Seega tean täpselt, millest ma räägin. Töötanud kokku 11. kohas. Pilt Eesti tööelust on osutunud uskumatult inetuks.

Tööotsijale algab väärikuse alandamine sageli juba intervjuul, kus korraldatakse üleolevaid, nöökivaid „ülekuulamisi“, seda ka näiteks terve grupp tööandjaid ühe küsitletava vastu. Vahel antakse sealsamas sooritada mõttetuid loogikaülesandeid, urgitsetakse eraelus ja intiimasjadeski. Intervjuudel selguvad tobedad töötingimused, kus nt põhjendamatult algab töö juba poolest ööst vms.

Karjuvalt tööandja poole kaldu töölepingu sisu alandab inimese väärikust järgmise astmena. Alati on lepingu lõpus ähvardav punkt, mis hoiatab kohtuprotsessiga, kui ei suudeta omavahel kokku leppida. Kui nii läheks, on ju teada, kumb osapool selle protsessi võidab. Kummal on selleks ressurssi ja kumb saab üleüldse fabritseerida süüdistust ka süütule inimesele. Seda tehakse! Töötaja ei suuda kohtus midagi tõestada, kuna tööandjatel on ringkaitse võimalus ja alluv lihtsalt „tallatakse“ ära.

Ei tea miks peaks lepingu järgi maksma töötaja kinni tööandja hävinud vara, kui see on isegi kirjas nii, et pole vahet, kuidas ja kelle süül see hävineb? Päris ebaõiglane tundub.

Töölepingus on palju punkte. Kohustused ja õigused kummalegi osapoolele. Ma võin kinnitada, et need kohustuste punktid on reaalselt täitmiseks ainult töövõtjale, kuna tööandja  vilistab oma kohustuste peale ja töövõtja on siinjuures kaitsetu. Kui alluv on sealjuures pretensioonikas, siis ta kas „lendab“ või kannatab hambad ristis, lootes olukorra paranemisele. See puudutab nt ohutu töökeskkonna tagamist, häid suhtlemistavasid, üldist käitumiskultuuri. Seda on näidanud elu. Lühidalt öeldes, töölepingule alla kirjutades kaotab töövõtja oma õigused ja on „pärisori“, kes pidagu lõuad ja tõstku tootlikkust või temast vabanetakse kiirelt või tehakse elu kibedaks.

Ei tea miks on lepingus punkt, et töötajat võib vabastada päevapealt või paaripäevase etteteatamisega, aga töötaja omal soovil lahkumise korral peab ta teatama sellest kuu aega ette. Ja kui ongi punkt, et ka tööandja peab teatama ette pikema ajaga, siis Eestis levib massiliselt töötaja vallandamine päevapealt, otsitud põhjusega, ehk täiesti ebamoraalselt. Või siis sunnitakse psühholoogilise mõjutamisega töötajat kirjutama lahkumisavaldust omal soovil. Töödeldakse seni, kuni inimene tahabki ise kirjutada avalduse ja vabaks saada. Väga levinud! Vaatasin Töötukassa materjali töölepingutest. Seal seisab, et tööandja võib erakorraliselt vallandada töötaja nt käitumise tõttu. Tuleb ette, kus sellisetel juhtudel ülemus lihtsalt leiabki põhjuse, et nagu ei oskaks käituda ja vabastab töötaja. Lihtne ju!

Töövõtja aja ja energia raiskamiseks korraldatakse mõttetuid, nöökivaid arenguvestlusi ja kirjalikke eneseanalüüse, mis ei arenda mitte midagi. Tõsi küll, seda ei tehta igal pool.

Eelpool öelduga juhin tähelepanu üldises plaanis Eesti tööturul vohavale ebaõiglusele. Ja jutud stiilis: „Pöörduge enda kaitseks Töövaidluskomisjoni või Tööinspektsiooni“ kuuluvad muinasjutu valdkonda, sest Eesti tööturul on töötaja tegelikult täiesti kaitsetu. Hoolimata sellest, mis õigusi kirjeldab bürokraatlik dokumentatsioon oma paragrahvidega. Alles hiljuti vastas Töömessil Tööinspektsiooni konsultant mureliku kliendi küsimusele, et jah, alati võib pöörduda ja vihjeid anda, kuid kõikidele ei reageerita. Ja „lohutuseks“ anonüümsuse küsimusele lisas, et kui alluv on juba probleemist tööandjat teavitanud ja lahendust pole saabunud, siis saab ülemus niikuinii aru, kes kaebas.  Ausalt öeldes ma ei tahaks sellises olukorras selle alluva nahas olla.

Samal töömessil vastas üks konsultant rahumeeli, et kui kandideerijal on osaline töövõime, siis tööandja ei pruugi sellist inimest palgata, seoses eelarvamustega. Ma arvan täpselt samamoodi, kuid ei mõista siinkohal, mida see riik siis tegi selle Tööjõureformi ja sundis kõik inimesed tööturule, kui tööandjate võimukus ja tujukus lubab neid puude korral lihtsalt eemale lükata. Kellele seda reformi  vaja oli! Kas oli veel vaja pingeid ühiskonnas võimendada?

Kuulasin ühel hommikul raadiointervjuust ühe spetsialisti kommentaari sellesama imeliku Tööjõureformi kohta. Tema kinnitas selge sõnaga, et tõesti paljudel inimestel muutus töö leidine veelgi raskemaks. Neil osalise puudega isikutel, kes ennem said kindlat toetust ja võisid kodus olla, kuid nüüd peavad Töötukassas käima nägu näitamas ja aktiivselt tööd otsima, et kärbitud mahuga toetus üldse säiliks. Ütles, et tööandjad sageli ei taha endale lisavastutust ja jätavad inimese ukse taha. Kuna intervjuu oli kristlikus raadios, siis avaldas esineja mõistetavalt mõtte, et kui meile selline elu on hetkel antud, siis tuleb see kuidagi siin ära elada.

Mõistate, Eestis tööandja ei taha mitte millegi eest vastutada. Küll aga panevad nad lepingusse punkti, et töövõtja kannab oma kohustuste täitmise eest täis vastutust. Tööandja tahab ainult tingimusi dikteerida ja oma üleolekuga alluvat alavääristada. Arvan, et meie tööturusüsteem vajab üht kiiret otsustavat süsti laialt leviva hullumeelsuse epideemia vastu.

Alljärgnevalt esitan mõned konkreetsed faktid Eesti tööturu tegelikkusest. See ei ole demagoogia, vaid päris Eesti elu 21. sajandil. Info põhineb minu töötatud ajavahemikus isiklikest tähelepanekutest ja kuuldust ning ka hilisemalt kuuldud vihjetest, milles pole põhjust kahelda. Need näited on võetud muuhulgas väga tähtsatest, kõrgetest, soliidsetest asutustest, avalikust teenistusest, avalikõiguslikest ja tavalistest riigiautustest ning rahvusvahelistest ettevõtetest Eestis (eesti tööandjate juhtimisel). NB! Arvesse ei lähe minu üks töökoht, mis on olnud seni üldiselt ainuke normaalne koht.

NÄITED

Ülemused tahtsid kahekesi ühest töötajast lahti saada. Kasutasid psühhoterrorit, muutes töötaja elu võimatuks. Viimane murdus ja esitas lahkumisavalduse. See oligi eesmärk.

Ülemus tahtis töötajast lahti saada. Karjus nii kõvasti ja hullusti, et töötaja nuttis. Vallandati ebaõiglaselt, väljamõeldud põhjusega. Ohver ei meeldinud uuele ülemusele.

Töötaja, kes viis firma kasumisse, tema nägu ei meeldinud osadele ja vallandati seetõttu  päeva pealt, otsitud põhjusega.

Töötaja tahtis ametist lahkuda ja esitas avalduse. Ülemus hoidis seda sahtlis ülbelt, lükates selle menetlemist edasi oma suva järgi. Ütles, et tegeleb sellega siis, kui sobib. Avalduse menetlemine viibis kaks nädalat. Töövõtja täiesti kaitsetu.

Ülemus nõudis, et töösuhe lõpetatakse nii nagu temale kasulik, mitte seaduse järgi ausalt, mis taganuks lahkujale suurema kompensatsiooni. Kui töövõtja protestis ja nõudis õiglast lahendust, ähvardas tööandja hakata vestlema ainult nelja silma all, et keegi ei teaks vestluse sisust ja kasutas väljendit „Hakkan peedistama.“

Töömees kukkus redelilt kivipõrandale ja sai vigastusi. Tema ülemus ei lubanud kutsuda kiirabi, sest ta ei tahtnud maksta seaduses ettenähtud korras hüvitist. Väga levinud!

Teenindussaali välisuks talvel külmaga ei käinud kinni ja lasi külma õhku sisse. Töötajad juhtisid tähelepanu, aga välismaalt shoppamast tulnud soojas kasukas ülemus arvas, et ei ole ju tegelikult nii külm midagi. Mõni haigestus.

Asutuse kõrgeimas osakonnas üks tippjuhtidest toetas oma tuttavat töötajat tolle uue kaastöötaja väljasöömisel. Mõlemad kasutasid pidevat psühhoterrorit, kätte õpitud sadistlikke suhtlemisvõtteid. Töötaja murdus ja lahkus. Ta ei olnud ainus ohver! Personaliosakonnast öeldi anonüümsust paludes, et see kokkumäng ongi neil selline traditsioon.

Tööandja seadistas pidevalt oma suva järgi konditsioneere, mis puhusid kontoritöötajatele peale külma õhku. Haigestuti ja räägiti, aga ei saadud aru. Istuti ja väriseti jopedega büroos telefonide otsas, sest keegi ei tahtnud kinga saada ega niigi madalast palgast ise loobuda. Pani seadistusnupule juurde sildi, et omavolilise kasutamisega trahv 20 EUR. Aga ise ülemus omavolitses küll. Enne kojuminekut keeras tööle jäänutele alluvatele konditsioneeri maksimum külma peale.

Ülemus, osakonnajuhataja lähenes alluvatele alati hullumeelse, agressiivse, julma näoilmega ja ähvardava pealetungiva kehakeelega, kuigi polnud pretensioone. Lihtsalt enne igat pöördumist väljendas ennast nagu sadistlik psühhopaat, et näidata oma hierarhia üleolekut ja allutada inimest kuulama. Töötajad olid igati korrektsed.

Riigiasutuse tööandja otsis pidevalt uut töötajat. Hiljem selgus, et tal oli hobi kõik töötajad ise välja süüa.

Asutuse teenindussaalis tehti sügisel pikalt remonti. Aknad ja uksed eest ära, hirmus tuuletõmbus. Töötajad haigestusid. Tööandjad ükskõiksed. Töötajatelt nõuti samas visiitkaardi taset oma töös. Kui keegi julges jope selga ja mütsi pähe panna, kargas ülemus „kõri kallale“.

Ööseks tulnud öövalvurile jäi kogu ööks rikkiläinud alarmiaparaat koledat kõva piiksuvat heli tekitama. Koju minev ülemus soovis ohvrile naljatades tugevat närvi. Poollagunenud kõrvaklappidest polnud ka palju abi.

Asutustes ja firmades hoitakse sügisel ja talvel töötajate tervise arvel kütte pealt raha kokku. Ruumid külmad. Küsimuse peale laiutab tööandja käsi ja ütleb et säästurežiim, ei ole raha kütte maksmiseks. Ääretult levinud paljudes kohtades! Isegi küsin vahel mitmes kohas, et kas siin ei köeta teil. Selle peale vastavad töötajad, et jah, mis teha, ülemustel on säästuperiood kütte arvelt. 

Ülemus sundis alluvat istuma külma koha peale arvuti taha, kuigi võis paari sammu kaugusel võimaldada sooja koha, kasutades mälupulka arvutisse asjade viimiseks. Töötaja protestis, et ülemus saaks ju kaks sammu teha, et saaks normaalses keskkonnas töötada. Ülemus karjus matslikult: „Kas istud siia, või lähed koju!“  See julge töötaja ei allunud, aga asi on suhtumise põhimõttes.

Ülemus korraldas koolituse. Alluv hilines minuti, kui polnud veel alustatudki ja vabandas. Ei võetud vabandust vastu, kuigi see ülemus ise ei vastanud tihtipeale isegi töötaja teretamisele.

Uus ülemus lasi ebaõiglaselt lahti alluva. Varem oli seesama vallandatu ise samamoodi teinud oma vahetu alluvaga. Mõni arvas, et  ülekohus tasuti, kuid see oli ikkagi samasugune ebaõiglus.

Asutuse tippjuht, teadmata tegelikke fakte, kirjutas põhjendamatult käskkirja töötajale ja pani seinale. Ohver oli terveks päevaks muserdatud. Töötaja ise väga korrektne.

Paljudes kohtades puudub töötajale vajalik turvavarustus ohutuks töötamiseks või on vahendid ligadi-logadi, mis takistavad normaalset töötegemist. See ei huvita tööandjat, sest ta ei suvatse selle peale rahalisi kulutusi teha. Töötaja, kel väga tööd ja raha vaja, on sunnitud nt ilma kiivrita lae alla ronima ja tegutsema. Väga levinud!

Tööandja ütles tööintervjuul tööotsijale muu jutu sees, et temal käivat aeg-ajalt peal teatud tujud ja kapriisid, mis tuleks siis ka alluval ära kannatada.

Masu ajal ütles tööandja töötajale, et ta ei saavat palka välja maksta, sest kogu raha kulunud tema abikaas sünnipäeva pidamisele.

Masu ajal teatasid paljud tööandjad, et nendel olevat nii, et igaüks teeb tublisti ära viie inimese töö, aga makstakse muidugi mõista ainult ühe töötaja palk.

Töötaja kandideeris paremale töökohale. Tööandja ei tahtnud teda vabaks lasta. Helistas kiusu pärast uuele tööandjale ja valetas töötaja kohta nii et suu suitses. Uus muidugi uskus ja töötaja jäi pika ninaga.

Halloo, armas lugeja! Kas sa mõistad, et Eesti ühiskond on ülikaugel normaalsusest?

Ja veel üks kroonijuveel:

Lugesin kord Delfist uudist, et uuringu järgi paljud töövõtjad haigestuvad oma töökohtadel, sest puudub küte või see on puudulik. Kirjutati, et paljud köhivad ja vaevlevad hingamisteede haiguste käes. Selle peale kommenteeris seda uudist üks enda sõnul Tai sooja päikese all suvitanud tööandja, et töötajad peaksid endid kiiremini liigutama, et sooja saaksid.

Selle kommentaari peale mul hakkas paha. Kommenteerisin vastu, et selline tööandja tuleks viivitamatult vabastada oma positsioonilt inimvihkajaliku hoiaku levitamise eest ja tal tuleks keelata teiste inimeste üle võimu omamine.

STOP! VABANDUST, AGA MA EI SAA ARU, KAS EESTI RIIGIST ON EHITATUD „SEEWALD“

Ent ka Euroopa Liidus laiemalt pole asjad korras. Ühes välisriigis töötanud eestlastel ja muudel rahvustel oli tööandjaga kokkulepe, et kui kontrollid tulevad väliskeskkonna töökorraldust kontrollima, siis peavad töötajad imekähku metsa jooksma, sest kogu vajalik varustus ja ohutusnõuded puudusid.

Teise välisriigi kohta rääkis ühe eestlase kogemusest rahvusvahelist tööhõivet korraldav karjäärinõustaja ametlikus infotunnis. Üks eestlane töötanud võõrriigis. Kui ta avaldas soovi töösuhe lõpetada, siis ähvardati talle labidaga pähe anda ja sinnasamasse kraavi matta. Ohvril õnnestus öösel põgeneda ja rekkaga ühes tükis Eestisse jõuda. Ah et kõlab nagu õudusstsenaarium. Aga see ongi meie tegelikkus!

Ma võiksin jätkata faktiliste näidete loetelu ja see saaks olema sama kole, aga säästkem aega. Ülaltoodud probleemiesitus peaks tõestama, et meie ühiskond on tööturu süsteemis inimsuhete osas absoluutselt alaarenenud ning oleme muutumas inimesest ahviks. Vajame muutusi, et lõppeks olukord, kus reaalsustaju kaotanud kontingent eksperimenteerib teise grupi elu ja tervisega ja kus neil on sealjuures täielik karistamatuse tunne. Tööandja ju teab, et töövõtja on kaitsetu ja ta kasutab seda olukorda mõnuga ära. Oleks aeg tõmmata peale hädapidurid süsteemile, kus Eesti inimesest on saanud TÖÖJÕU RESSURSS, keda võib südamerahus „jalaga lüüa“. Loomulikult ei ole mul õigust väita, et kõik tööandjad 100% on ülekohtused, kuid massiline kõrvalekalle sunnib teema üles tõstma küll.

Me kõik peame seisatama peegli ette, vaatama omale sügavalt silma ja mõtlema järele, mida me tänases Eestis väärtustame ja kuidas naasta terve mõistuse juurde. Kuidas jääda inimeseks ja normaalselt koos eksisteerida.

„Peame ehitama üles laiapõhjalist riigikaitset!“ räägivad poliitikud.

Kelle jaoks te seda ehitate ja kelle eest te meid kaitsete, kui meie töökohad on muudetud „lahinguväljadeks ja intriigide pesadeks“, kus omad „peksavad“ omasid? Ega Venemaa ei ründa NATO riiki. NATO riiki ründavad ainult sisemised ohud (arvan mina).

„Eesti rahvaarv kasvagu kahe miljonini!“ Hõikas üks koalitsioonipoliitik entusiastlikult.

Mille paganama nimel, kui praeguse madala arvukuse juures ei suuda me üksteist hoida?

Eesti ei pea saama mitte suureks, vaid NORMAALSEKS! (ütlen mina).

Kas meie prioriteet peab ikka olema isesõitvad autod tänaval, või peaks selleks olema õnnelikud, elujõulised, terved, väärikad inimesed? Täna on Eesti tehnoloogiliselt maailmas tipptasemel, aga me oleme jätnud elava hingega inimese häbematult hammasrataste vahele.  Ja just inimene peaks olema ülim väärtus. Me oleme kinkinud maailmale Skype, aga oleme hüljanud  ligimesearmastuse. See ei ole edulugu. See on ränk tööõnnetus.

Tööandjad on nii targad, et arvutavad meisterlikult välja, kuidas madalaid palku maksta ning kuidas seda ära põhjendada ja oskavad hästi totakaid koolitusi-koosolekuid organiseerida, aga nad on nii lollid või sadistlikud, et ei vastuta, mida teeb inimese tervisega näkkupuhuv konditsioneer või tuuletõmbus. On juhtunud! See olukord on rahvuslik tragöödia!

On aeg rakendada kõik inimese jaoks, mitte inimene ei pea rakenduma kõige jaoks oma au, väärikuse ja tervise hinnaga.

Alustagem uut, inimväärset ajastut! Minu jaoks ei ole suuremat innovatsiooni, kui iga elava inimese igakülgne heaolu ja kaitstus võimuhierarhiast tuleneva kurjuse eest iga jumala päev.

Minu idee olukorra parandamiseks ja idiootsuse likvideerimiseks.

Me peaksime hakkama seaduslikult, legitiimselt, diplomaatiliselt, targalt looma võimalusi lõpetamaks võimuhierarhial tuginev töötamise süsteem, leiva teenimise ja kommunaalmaksude maksmise hammasrattas, sest see süsteem sandistab inimesi mitmekülgselt. Selles väärastunud mängus haigestuvad mõlemad osapooled. Üks kaotab oma hinge ja teine kaotab oma au, väärikuse ja tervise. Võiks tekkida sujuv üleminek kodanikupalgale, sealt edasi töökorraldusele, kus keegi ei ole kellegi ülemus ega alluv ja puuduvad igasugused mõttetud ebaõiglased lepingud, mis reaalsuses ju tööandjale niikuinii ei kehti. Ideaalis võiks tegutseda kuidagi nii, et igaüks teab, kuidas ja miks panustab jõukohaselt oma keskkonda ja teeb seda motiveeritult, hea tundega, kes maal, kes linnas.

Mul pole pakkuda kiireid lahendusi ega retsepte ja majanduses olen ümmargune null. Olen probleemi tõstataja ja idee autor. Sellepärast loodangi, et entusiastlikud, humaanselt häälestatud poliitikud, ühiskonnagrupid ja uuendustele avatud kodanikud saaksid pead kokku panna, mõtelda, rääkida ja arutada. See muutus ei saa tulla kergelt, aga probleem on nii raske, et väärib läbi raskuste leitud püsivat lahendust.

„See on utoopia. See pole võimalik! Mis ta seal plärab!“ arvavad kindlasti mõned lugejad. Aga mina arvan, et see on võimalik, sest olid ju ka võimalikud Skype, Facebook ning  juba  liiguvad Tallinna tänavatel isesõitvad bussid. Küsimus on vaid tahtes ja oskustes.

Veel ei ole hilja mõelda, arutada, tegutseda.

T. Laane