“Kui lapsed sünnivad, pole nendel ego. Samas nii mitmedki on mu koolitustel väitnud, et 1-3 aastasel lapsel on ka ego. Tõenäoliselt peavad nad siiski silmas laste instinktiivset reageerimist teatud välistele stiimulitele – vihastamine, nutt, kurbus, naer. Need kõik on emotsioonid ja loomulikult on need kõikidel sh lastel olemas. Kuidas on aga egoga,” küsib koolitaja Kaido Pajumaa oma blogis Sisekosmos.

Kahtlemata on ego määratlusi väga palju. Mulle meeldib seda määratleda minapildina – ego on see, kelleks end peame. Ja me kõik peame end kellekski. Lapsed seda aga ei tee – nad isegi ei mõtle endast kui kellestki. Loomulikult on nendel olemas mina-tunnetus, aga 2 aastane laps ei analüüsi ennast, ei kaitse ennast oma mõtetes, ei korrigeeri oma käitumist lähtuvalt oma minapildist jms. Vähemalt tundub, et ta seda ei tee. Ja mis on selle tulemus? Lapsed on õnnelikud ning vabad. Ego ei ole nendel jalus.

Kahjuks ei ole seda vabadust kaua. Hiljemalt 10 aastasena hakkab see juba tugevalt välja kujunema. Näen seda hästi hetkel oma 13 ja 9 aastaste poegade peal – nende ego jääb juba mõnikord nendele jalgu.

Ego kujuneb välja nii või naa. Küsimus on vaid, kas see hakkab meid segama. Mind isiklikult hakkas see väga segama, sest minu ego “ütles” mulle juba varases nooruses, et pead olema tugev, edukas ja parem ka, kui kõik sind imetleksid ning kardaksid. Läbi sellise kuvandi iseendast hakkasin tegelikult aga enesest hoopis kaugenema ja sellise maski kandmine muutus aina raskemaks. Mõnikord ei osanud isegi käituda, sest ei osanud ette kujutada, kuidas selline inimene (nagu ennast näidata tahtsin) käituma peaks.

Kahekümnendates kujundasin välja väga tugeva materialistliku ego. See oli minapilt, mis sundis mind olema rikas ja edukas. Ja nii nagu varasemas nooruses hakkasin kõva-mehe maski taha peitma ühte memmekat poissi, hakkasin eduka noormehe maski taha peitma ühte täiesti tavalist inimest. Läbi töö pangas ja sellele järgnenud ettevõtlusaastate püüdsin end alati näidata veidi paremana kui ma tegelikult olin. Mitte ehk liiga palju, aga piisavalt, et end praegu sellele tagasi mõeldes oksele ajada.

Läbi kriiside saavad meie materiaalsed egod sageli kahjustatud. Nii juhtus ka minul. Kui su ärid kõrbevad, siis mis kasu sellest on, kui püüad ikka edukas näida. Keegi ju ei usu sind. Seetõttu leiab ego sageli uue väljundi – näiteks vaimne ego.

Maailm ja Eesti on täis vaimset populismi – vaimseid egosid. Need on sageli minule sarnased inimesed, kes ei ole materiaalses maailmas läbi löönud, mistõttu on nende ego leidnud uue väljundi – vaimsus. Kui materialistliku ego küüsis olev inimene püüab kõikidele näidata, et ta on kõige edukam, töökam ning kõige enam saavutanud, siis vaimse ego küüsis vaevlev inimene püüab kõikidele näidata, kui vaimne ta on: ma olen kogu aeg õnnelik, ma tulen kõikide oma mõtete ja emotsioonidega toime, ma elan siin ja praegu, ma kasutan mõtlemise asemel rohkem oma südamehäält jms.

Loomulikult on palju inimesi, kes seda teevadki, aga mina ei olnud üks nendest. Jah, tol ajal arvasin, et see nii on, aga täna saan aru, et tegelikult oli see siiski idealism, mille poole püüdlesin. Samas aga ei takistanud see mul endast arvata olevat parem kui teised, vaimsem kui teised.

Hoopis põnevam küsimus on aga hetkel, missugune on mu ego täna? Enam ei ole see vast materialistlik (olen edukam kui teised, pean näima parem kui teised jne), ega ka vaimne (olen vaimsem kui teised), aga missugune siis? Mida sina arvad? Ja missugune on sinu tänaseks ego peamiseks edasiviivaks jõuks? Kirjuta oma mõtted kommentaaridesse. Ja missuguseid ego vorme oled sina veel oma elus kohanud – missugustes eluvaldkondades inimeste minapilt kujuneb selliseks, mis hakkab neile ütlema, et oled parem kui teised?

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Foto: youarepresence.com