Kõige ilmsem põhjus johtub elementaarsest majandusloogikast. Ettevõtted, mis on suutelised tootma toitu massiliselt, saavad hindu all hoida, ostes tooraineid kokku väga suurtes kogustes. Kui lisada sellele mehhaniseeritud toidutootmisprotsess, on kokkuhoid veelgi suurem, sest pole vaja maksta töötajatele, vahendab mental_floss.

Ameerika Ühendriikides on arvatavasti kõige suuremaks hinnakujundusteguriks riiklikud toetused. Orgaanilise põllumajandusega tegelevaid talusid toetab riik harva — see on veel üks põhjus, miks neis toodetav toit on enamasti mittemahedast kallim.

Lisaks säilivad töödeldud toidu omadused eksponentsiaalselt kauem kui töötlemata toidu omad, mis ongi suures osas nende peamine pluss. Kõigis orgaanilistes materjalides sisalduvad komponendid on lenduva iseloomuga ning muutuvad aja jooksul, mis toidukaupade puhul tähendab soovitud omaduste kadumist või riknemist. Orgaanilises põllumajanduses rakendatavate tootmisviisidega kaasnevad pealegi mitmesugused lisakulutused, mis arvutatakse pakendatud toidukauba hinna sisse.

Põllupidamise orgaanilisust tunnistava tõendi saamiseks peavad talupidajad järgima tervet rida ettekirjutusi nagu pestitsiidide, keemiliste väetiste või nõrgvee niisutuseks kasutamise keeld. Põhimõtteliselt on neile keelatud kõik võtted, mis taimekasvatuse ja põllupidamise lihtsamaks, ent viljeldava toidu väidetavalt ebatervislikumaks teevad.

Kuna mahepõllumajandus on eriti töömahukas, on sellest saadav saak tavapõllunduse saagiga võrreldes sageli väiksem, mistõttu talupidajad peavadki oma saaduste ja toodete eest kõrgemat hinda küsima.

Allikas: Forte

Toimetas: Meeli Seermaa