“Meie kõigi sees on mitmeid hirme, hirm tuleviku ees, hirm läbi kukkumise ees, hirm et mind ei armastata piisavalt palju, lähedaste kaotamise hirm, hirm kõige uue ees, hirm sügavuste ja kõrguste ees, hirm paanika ees, surmahirm – neid on väga väga palju. Kui seda niimoodi vaadata, tekib küsimus et mis ühiskonnas me elame? Hirmuühiskonnas? Kas me päriselt tahame kogu oma elu täita ja elada koos hirmudega, lasta end juhtida hirmudel,” küsib oma mõtiskluses hüpnotisöör Maris Saar.

Kõik hirmud on tulenenud kas alateadvusest või mõistusest. Alateadlikud hirmud on tihti sügavad hirmud, mis on tekkinud kas olukordade kogemise kaitsereaktsioonina või võetud üle oma vanematelt. Nimelt on väikesed lapsed väga altid üle võtma oma vanemate hirme nende energiast. Lapsed on väga tundlikud ning isegi kui vanem oma hirme sõnaliselt ei väljenda, oskab laps need tema energiast üle võtta. Mõistusest tulenevad hirmud on tihti ületatavad ka lihtsalt „jõuga läbi minnes”. Näiteks mõistusest tulenevad teemad on ma ei saa sellega tööl hakkama, äkki selles asjas kukun läbi jne – ehk siis hirmud, mis näiliselt on suured aga tegelikult mitte sügavad. Nende tuumpõhjusteks on tihti sügavamad hirmud või hirm hirmu ees.

Alati ükskõik millisega hirmuga tegeledes on lahenduseks vaja otsust enda sees. Tegelikku otsust, et kas inimene on valmis tegelikult oma sisse vaatama ja hirmuga tegelema või mitte. Üks suurimatest teemadest, mis näiteks mu enda elus on olnud on hirm vee ees, selle ees, et mu jalad ei ulatu põhja. Selle all on surmahirm. Kogesin seda väga elavalt meie viimases enesearengu laagris Egiptuses, kus käisime grupiga snorgeldamas ja sukeldumas. Mul võttis tükk aega, ennem kui usaldasin maskiga oma nägu vette panema – aga see rahu, mis sealt tuli, oli imeline. Samas teises kohas snorgeldamas, ujusin paadist kaugemale ning tagasi ujumine polnud enam lihtne – äkki tuli paanika, keha hakkas kangestuma, hingamine muutus pinnapealsemaks ning läks šokki, palusin lähedal olevatelt inimestelt abi ja mind tõmmati paati – ma ei suutnud ise rahuneda. Mul tekkis surmahirm.

Olukordades, mida ise kontrollida ei suuda, on surmahirm lihtne tekkima. Oma hirmust üle saamiseks, panin end kirja sukeldumiskursustele – minu jaoks tõeline väljakutse. Muidugi, ennem seda lasen oma koostööpartneril Siimul ka endale hüpnoosi teha, kuid seda hirmu on väga hea lahendada ka reaalselt sellele olukorrale vastu astudes – sest sukeldudes, nagu ma Siimu käest kuulsin – on vajalik maksimaalne enda usaldamine, sest surmahirm on kiire tekkima kui tekib pinnapealne hingamine ja tunne, justkui õhku ei oleks.

Igalühel meist on võimalik oma hirmudele ühte või teistpidi vastu astuda. Selleks on tegelikult vaja vaid otsust enda sees. Võta see teadmine sisse, et sa teed seda. Tee vajalikud sammud. Ära end väga piitsuta kui sa korra või paar korda läbi kukud – võta uuesti end kokku ja mine edasi. Elu ongi liikuv graafik, nagu börsiturgudel, kord alla aga siis jälle kõrgemale ülesse.

Julgust südameisse,

Maris Saar 

Mina olen Maris Saar (hüpnotisöör Marissa), ja ka minugi elus on olnud palju hirme. Paljudest neist olen ise läbi astunud, väga palju on mind toetanud mu koostööpartner Siim, et neist läbi astuda – aga kõige selle taga on alati olnud otsus. Ka hirmude ja oma sisemise jõu leidmise teemad on sees meie uues online enesearengu kursuses, kus iga nädalase teema kohta saad endale harjutused, millele isiklikult anname koos Siimuga tagasiside ning samuti saad iga nädal endale ka teemat toetava hüpnoosi. Kogu kursust läbides võime garanteerida, et teed läbi väga suure sisemise arengu. Loe lähemalt: www.toelinemina.ee.

Foto: thoughtco.com