Kuigi meie siin Telegramis unistame valitsuse-/parlamendi-/kuninga- jne vabast elukorraldusest, anname muidugi endale aru, et paugu pealt pole see võimalik. Otsedemokraatia oleks kindlasti hea vahelüli, ausam kui esindusdemokraatia ja kahtlemata on see teema hetkel tuline – tuleval esmaspäeval, 12. märtsil korraldatakse Riigikogu ees lausa meeleavaldus rahvaalgatuse õiguse taastamiseks. Aga meie tähelepanu on pälvinud hoopis loodav Otsedemokraatlik Erakond, sest – kuulake nüüd – neil ei ole mingeid valimislubadusi ega valimisprogrammi, sest ainus, mille nad Riigikogus kuuldavaks teevad, on sinu hääl. Väga populistlik, eks ole? “Tegelikult maksimaalpopulistlik,” ütlevad nad ise oma kodulehel ja peame ütlema, et seal kirjutatuga tutvudes pahvatasime esimese hooga naerma. Mitte nende üle, vaid üllatusest – kas tõesti on võimalik, et Eestis tehakse lõpuks midagi uut ja teistsugust? Nii teistsugust, et see võib isegi toimida? Otsustasime erakonna algatusgrupi juhatuse ehk Oskar-Aleksander Lesmenti, Erik Kesa ja Elver Loho (fotol esinemise järjekorras) käest järgi uurida. 

Alati, kui uus jõud poliitikasse siseneb, tõuseb esile ikka see traditsiooniline küsimus, et kui äraostmatud te ikka olete. Ehk siis – kuidas saate nii kindlalt lubada, et te kellegagi ei liitu ja ikka kindlasti hääletate nii, nagu teie valijad hääletavad?

Elver: Lubadused on üsna tühjad asjad, mille peale ei tasu lootma jääda. Lubadused on nagu paberraha – kui olukord muutub ja näiteks riik kokku kukub, siis on sul lihtsalt ilus tükk paberit taskus, mis kõlbab heal juhul tulehakatiseks või hügieenitoiminguks.

Kas me saame lubada, et kindlasti hääletame nii, nagu inimesed hääletavad? Selle lubaduse täitmiseks tuleks riigikokku valida robotid ja keegi ei taha, et Eestit juhiksid hingetud robotid. Küll aga saam laenata inseneriteaduse võtteid ja luua sääraseid protsesse, mis tagavad, et rahval on võimalik usalduse reetnud otsedemokraadist saadik erakonnast välja visata või lausa riigikogust tagasi kutsuda.

Toon konkreetse näite, kuidas säärane protsess võiks toimida. Kujutame ette, et meie otsedemokraatlik algatusgrupp saab kokku 500 liiget, me registreerume erakonnaks, viime läbi eduka valimiskampaania, meil õnnestub valimiskünnis ületada ja Riigikogus on nüüd väike otsedemokraatide fraktsioon. Kujutame ette, et mõne traditsioonilise erakonna libekeelne manipulaator tuleb ja veenab meie fraktsiooni liikme hääletama rahva tahte vastu lubades talle selle eest raha või muid hüvesid. Mis saab edasi?

Tänaste erakondade ja tänase Riigikogu tööprotsessi juures ei ole võimalik teha mitte midagi. Tuleb lihtsalt leppida sellega, et konkreetne inimene reetis valija usaldust. Aga meil on võimalik luua uus ja parem protsess, mis tagab, et otsedemokraadid täidavad seda funktsiooni, mille tarvis inimesed on nad valinud.

Näiteks võime lisada erakonna põhikirja punkti, et kui valituks saanud otsedemokraatide liige hääletab rahva tahte vastu, siis on tal mõned päevad enda põhjuste selgitamiseks ja seejärel peab erakond algatama erakonnasisese (või üldrahvaliku) hääletuse tema erakonnast välja viskamiseks. Kui rahvas ei ole konkreetse inimese põhjendustega rahul, siis on neil võimalik hääletada selle inimese erakonnast välja viskamise poolt.

Samuti peaksime Riigikokku jõudes esimese asjana algatama seadusemuudatuse, mis reguleerib otsedemokraatide fraktsiooni tööd.
Teised erakonnad las toimivad edasi tänaste seaduste järgi, aga ma arvan, et otsedemokraatide fraktsiooni tööprotsesside reguleerimiseks tuleb luua eraldi seadus, mis ütleb, et kui otsedemokraatide nimekirjas valituks saanud inimene visatakse rahvahääletuse tulemusel oma erakonnast välja, siis ta kaotab ka oma töökoha Riigikogus ning on sunnitud tagasi koju minema. (Selles seaduses võiks ka olla punkt, mis piirab otsedemokraatide fraktsiooni suuruse mõistlikule numbrile järgmise kümne aasta jooksul, et rahval oleks võimalik säärase uue valitsemisviisiga harjuda.)

Poliitiliste lubadustega on tihti ka see probleem, et mõni idee tundub jube geniaalne valimisloosungina, aga kui poliitik saab valituks tänu oma lubadusele, jõuab riigikokku ja hakkab uurima, et mis seal tegelikult toimub, siis ta võib jõuda üsna peatselt arusaamisele, et tema geniaalne idee, mis ka valijatele väga meeldis, on tegelikult üsna loll ja seda pole võimalik teostada. Kas peaks siis lubadust murdma ja kaotama sellega populaarsust? See ju kahjustaks erakonna huvisid. Vabandama? Veel hullem! Rahvaga uuesti läbi rääkima? Keeruline. Äkki peaks oma lolli geniaalsuse siiski läbi suruma ja las rahvas vastutab? Seda enamasti tehaksegi.

Otsedemokraatidega on aga lihtsam – otsustajaks on rahvas ning otsedemokraatlikud “poliitikud” on kõigest rahva nõunikud ning rahva tahte mõõtjad ja teostajad. Otsedemokraadid tegelevad riigi ja võimaluste uurimisega ja seejärel seletavad rahvale, mis toimub, et rahval oleks võimalik ise otsustada. Nii on õigem, sest iga poliitiline otsus mõjutab rahva tulevikku. Rahvas vastutab oma elude
ja oma varaga. Vaadake, mis näiteks Kreekas toimus – poliitikud reguleerisid panku valesti, pangad laenasid end lõhki ja kes peab nüüd kogu selle jama kinni maksma? Loomulikult rahvas. See ei ole ju normaalne!

Oskar: Usun, et üks lahendus sellele probleemile oleks, kui Riigikokku pääseksid just need liikmed, kellel on isiklikud suured plaanid ja ambitsioonid midagi konkreetset ära teha. Need inimesed, kes on tulemuse nimel ise palju ära teinud ja saanud rahva toetuse. Selline püüdlikkus oleks äraostmisele tõsiseks tõkkeks.

Kui Riigikokku valitu jääb oma erimeelsusele kindlaks, peab tal kindlasti olema võimalus oma tegu ja otsust avalikult põhjendada.
Edasise otsustavad liikmed või rahvas hääletuse käigus. Usun, samas, et see on pigem erandlik juhus, eesmärk on asjad ikkagi enne selgeks rääkida.

Loodaval erakonnal on juba ka oma veebiväljaanne? 

Elver: Www.otsekõne.ee on tõesti “erakonna häälekandja”, mis otsedemokraatlikus võtmes on rahva arvamusportaal, mitte meie propaganda-väljaanne.

Otsekõne.ee mõte on asendada Eesti noorte jaoks senist Kaur Kenderi nihilist.fm’i, mis oma aktiivse tegevuse tänaseks lõpetanud. Kaur oma portaalis rahvuslasi ehk n-ö natse ei sallinud ja kaldus rohkem vasakusse äärmusse oma vaadetega. Meie portaalis on kõik äärmused teretulnud oma arvamusi ja kirjutisi avaldama vabalt valitud varjunime all – kuniks pole otsest üleskutset vägivallale. Igasuguse äärmusluse vastu aitab kõige paremini äärmuslike vaadete põhjalik ja sisuline ümber lükkamine ja säärased dialoogid saavad meie portaalis kenasti tekkida. Kui äärmuslikud vaated suruda põranda alla, siis on neil komme seal kasvada suurteks ja ohtlikeks liikumisteks. Parem on need tuua päevavalgele ja tegeleda nendega.

Teie kodulehel seisab: “Teised erakonnad kulutavad oma eelarve vahetult enne valimisi reklaamile. Meie kulutame oma eelarve selleks, et olla rahvaga pidevalt kontaktis.” – Mis see täpsemalt tähendab? 

Elver: Pidevad arutelud rahvaga olulistel teemadel. Pidev vastastikku suhtlemine ja selgitamine – arvamusartiklid, debatiõhtud, avalikud ja harivad loengud, näost näkku vestlused ja videoülekanded üle interneti. Otsedemokraatlik erakond on internetiajastu erakond. Me peame kasutama kõiki tehnoloogilisi vahendeid, et siduda rahvast oma riigiga. Me peame taastama “peremehetunde” oma riigis. Et siin valitseme meie ja meie vabadusega ise oma riiki valitseda kaasneb ka meie vastutus tuleviku ees.

Võrdleme seda tänase süsteemiga. Mis toimub? Erakonnad saavad meie kõigi maksuraha ja mida nad teevad sellega? Trükivad suuri ja ülistavaid plakateid parteibossi fotoga, tellivad Hiinast odavat nänni, kuhu erakonna logo peale kleepida, ja ostavad su enda maksuraha eest pirukaid, et siis abivalmis heategija rollis neid sulle pakkuda, et sa vastutasuks annaksid võimu nende kätte järgmiseks neljaks aastaks! See on ju lihtsalt psühholoogiline teater.

Aga enamus Eesti Vabariigi kodanikke täna ei mõtle selle peale, et kogu seda suurt šõud tehakse tema enda raha eest, eesmärgiga võtta temalt ära vabadus otsustada oma kodumaa saatuse üle ise. Otsedemokraadid pakuvad siin selget alternatiivi.

Tänased Eesti erakonnad on nagu erinevate ususektide kirikud, kes igaüks üritab müüa oma usundit rahvale ainuvõimaliku pääseteena Paradiisi. Kutsutakse üles uskuma liberalismi ja sotsialismi ja Mart Helmet, aga paljud ei taha lihtsalt iga nelja aasta tagant uut “riigikirikut” valida.

Pigem ollakse poliitilised ateistid, kes soovivad iga olulist küsimust lahata pragmaatiliselt ja tõenduspõhiselt ning otsida uusi lahendusi, millest võidavad nii rahvas kui riik. Ja ma usun, et meil on Eestis tänaseks piisavalt haritud inimesi, kes on valmis astuma rahvaga dialoogi, et üheskoos arutada Eesti tuleviku üle ja nõustada Eesti rahvast nende valikute osas, mis on meil ühiselt ees.

Oskar: Tunnen, et keskmine kodanik on oma riigist irdunud ja kasvamas on ükskõiksus. Ollakse väsinud sellest roheliste, kollaste, siniste köieveost ilusate ja mõttetute loosungitega. Alati käib laimamine ja mustamine, kõik on kuidagi nii pinnapealne. Ega tegelikult see ei olegi üllatav, kui rahva arvamust küsitakse kord nelja aasta jooksul. Võib võrrelda näiteks esmase juhiloaga, mida väljastatakse kaheks aastaks. Kui see käes on, siis ei mõtle igal järgneval päeval sellele kuni aegumiseni, on ka palju päevakohasemaid muresid. Riigiga seda unustamist või ükskõiksust lubada ei saa, aga ometigi on see tekkinud.

Me soovimegi poliitika ja oma riigi juhtimise idee muuta igapäevaseks. Me soovime, et inimesed tunneksid huvi ja võtaksid sõna riigi juhtimise teemadel, et nad oleksid aktiivsed ja suhtleks omavahel pidevalt ja justnimelt selle eesmärgi täitmiseks me oma eelarvet kulutamegi.

Kas te loote ka mingi oma n-ö platvormi, et mis on seisukohad teil (algatusgrupil) mingites küsimustes või ongi erakond suunatud ainult rahva hääle kuulamisele, et iga üks otsustab ise enda eest ja teie juhtidena oma avamust peale ei suru?

Elver: Meil on kindlasti omi mõtteid, et milliseid eelnõusid me soovime algatada, aga kuna me Riigikokku jõudes peame niikuinii hääletama rahvahääletuse tulemuste järgi, siis ei ole meil mõtet esitada Riigikogu suures saalis eelnõud, millel puudub rahva hulgas toetus. Jube piinlik oleks, kui otsedemokraatide fraktsioon algatab mingi seadusemuudatuse, aga otsedemokraatide e-hääletuses rahvas otsustab hääletada selle vastu ja tulemuseks on see, et otsedemokraadid on sunnitud hääletama iseendi esitatud eelnõu vastu. Sellist jama ei ole mõtet korraldada.

Seega mis iganes ideed meil on Eesti elu muutmiseks – kui Eesti Vabariigi kodanikud hääletavad selges enamuses konkreetse idee poolt, siis me teeme selle idee eelnõuks ja esitame suurde saali, aga kui Eesti rahvas demonstreerib e-hääletuses, et nad on selle idee vastu, siis seda ideed me Riigikogule ei esita.

Oskar: Meil on täpselt samad võimalused nagu ka rahval, kes eelmainitud e-hääletusel oma arvamust avaldavad. Meil on kindlasti omad mõtted, aga meil on täpselt samad vahendid nende edutamiseks. Selle tarbeks on hetkel loodud otsekõne.ee, millest dialooge alustada.

Edasine on enda kätes ja see ongi eesmärk – vabalt oma ideid esitleda ja nende eest ka vastutada. Kui mõni sellistest ideedest rahva toel teoks saab, oleksin väga õnnelik, aga surumise asemel pigem tõmbleks ise rohkem.

Meid endiselt huvitab, kas maailmas hakkab midagi muutuma, kui inimesed teadvustavad 9/11 tagamaid ja sellega kaasnenut (sõjad, turvameetmete kasv jne). Kas läbi teie erakonna võiks ka see teema päevakorda tõusta?

Oskar: Selleks piisab lihtsalt rahva poolsest tahtest seda küsimust arutada ja teema algatusest otsekõne.ee-s. Algatuste alalhoidmine ja toetamine on üheks peamiseks tegevussihiks erakonnas.

Selliste küsimuste arutamiseks olemegi loonud otsekõne.ee, kus saaksid omavahel kokku nii “pooldajad” kui “vastased” ja usun, et nii sõdade kui ka massilise jälgimise kohta oleks paljudel midagi sekka öelda. Omakorda diskussiooni tekitades, jõuamegi sellesse punkti, kus teema muutub päevakohaseks ja see ongi siht. See, kas ja millistes sõdades osaleda on päevakohane teema. Mis on massijälgimine, mis ulatuses ja milliste eesmärkide nimel seda taluda, on samuti terav küsimus. Mõlemad vajavad rohkemat, pädevamat arutelu.

Tegelik küsimus on “kas läbi sinu võib see teema päevakorda tõusta,” sest juhul kui see küsimus väärib arutelu, siis kuidas veel see päevakorda tõuseb, kui keegi sõna ei võta?

Elver: USA poliitilise kultuuri hing on olnud algusest peale parajalt skisofreeniline tänu oma ajaloolistele ja geograafilistele eripäradele. Ühelt poolt räägitakse toredatest ideaalidest: demokraatia, võrdsus, vabadus ja võimalus püüelda oma unistuste täitumise poole. Teiselt poolt kipub aeg-ajalt välja lööma imperialistlik reaalpoliitika. Need kaks poolust on olnud USA riigivalitsemise kultuuris omavahel pidevas heitluses – vahel võidutseb üks pool, vahel teine.

Usun, et Trumpi valimisega USA presidendiks on nende kahe jõu – hea ja kurja, vabaduse ja imperialismi – tasakaal taas muutumas ja USA liigub Trumpi juhtimisel pikkade sammudega taas tagasi nende toredate ideaalide poole, millesse laialt uskumine muudab ühiskonda meeldivaks ja harmooniliseks.

Just see USA poliitilise kultuuri idealistlik pool on see, mida teistel suurriikidel ei ole ja mille tõttu USA on Eestile ohutum partner kui Venemaa. Hiinal pole ka väga idealismi meile pakkuda, aga nende soov meile soodsat kaupa müüa stabiliseerib meie partnerlussuhte
Hiinaga.

9/11 järelkajasid vaadeldes ei tasu unustada ka USA luuretööstuse veidrat omapära: see on ajaloolistel põhjustel väga detsentraliseeritud, koosneb mustmiljonist väiksemast ja suuremast organisatsioonist (osad riiklikud, osad erafirmad) ja erinevad luureinfo kogumise ja töötlemise organisatsioonid ei kipu üksteist usaldama ega üksteisega infot jagama. Mitme terrorirünnaku puhul on hiljem selgunud, et kusagil olid tarvilikud infokillud olemas rünnaku ära hoidmiseks, aga need infokillud ei saanud omavahel kokku ega jõudnud õige inimese lauale. Need faktid seletavad reaalsust kahjuks palju paremini kui nii mõnigi levinud vandenõuteooria salapäraste niiditõmbajate kohta.

Kas ja mismoodi võiks need teemad Eesti poliitika päevakorda jõuda? Väga ebatõenäoline, et jõuavad. Tegu peamiselt teiste (suur)riikide siseasjadega.

Erik: 9/11 Suurimaks tagamaaks näen ma isiklikult järjest suurenevat polariseerumist ning hirmudele mängimist. See avaldub pea igas sektoris ja selle mõjud kanduvad edasi veel pikemaks ajaks. Isegi avalik sektor – kunagi oli vabariigi mõiste riigist, mis kuulus rahvale. Praegusel hetkel aga kurvastuseks näen ma vastandumist rahva ja valitsuse vahel. Ühelt poolt valitsus võõrandab ennast rahvast ning teiselt poolt rahvas räägib valitsusest, kui millestki kaugest. Alati on süü kellegi teise õlul ja keegi ei taha võtta vastutust. Läbi meie erakonna tegevuse kavatseme siiski vähendada eraldatust ning tuua tagasi diskussioon meie ühiskonda. Soovime tuletada meelde ka rahvale, et demokraatia ja valikuvabadus on nii õigus kui ka vastutus.

Hando Tõnumaa: Ja kui tahaksin ise seda teemat Riigikogusse viia, kas oleks mõistlikum üksikkandidaadina kandideerida või teiega liituda?

Erik: Meie juurde on alati teretulnud inimesed, kes soovivad midagi ette võtta selleks, et oma vaateid riigikogus esile tuua.

Elver: Üksikkandidaadina on väga väike tõenäosus valituks saada – tulge parem meile! Ma tahan luua erakonda, kuhu saavad sirge seljaga kuuluda nii Telegram.ee lugejad kui ka Skeptik.ee lugejad ja mille avalikud üritused ei ole partei sõnumi edastamine rahvale, vaid tegu ongi tuliste väitluste, debattide ja aruteludega, mida on publikul huvitav vaadata, sest tulemus ei ole ette teada. Ma tahan luua platvormi aruteludeks, kus on võimalik olulised teemad reaalselt selgeks vaielda ja kui need ei saa üheselt selgeks, siis me vähemalt oleme võimelised publikule selgitama mis põhjustel keegi ühte või teist seisukohta usub. Miks osad ideed nakkavad ja osad mitte. Ja millistel alustel peaks valima need põhimõtted, mille põhjal inimene valib, mida ta usub ja mida mitte.

Oskar: Tule meile, kuna me ei tsenseeri ja me väärtustame isiklikku panust. Kui antud teema läheb sügavalt korda ja oled sügavalt veendunud, et see teema peaks veel kellelegi korda minema, siis oled täpselt see keda otsime. Me soovime tekitada diskussiooni, me tahame, et inimesed räägiks omavahel, et nad panustaks ja selgitaks ise, miks nende valitud teema on just see, mis peaks korda minema.

Mariann Joonas: Mind huvitavad tervisega seotud teemad nagu näiteks ravikanep ja alternatiivmeditsiin – viimane on nt Šveitsis võrdsustatud Lääne meditsiiniga, st sa saad haigekassa kulul käia kas tavalise perearsti, nõelraviarsti, homöopaadi vms juures. Kas teie erakonna abiga saab nende teemade päevakorda tõustes kaasata riiklikesse aruteludesse (rahvusvahelisi) eksperte? Ja kas sellest on mingit kasu? 😊 Näiteks kanepiga seoses käis riigikogu sotsiaalkomisjoniga kohtumas kanepiraviga tegelev Kanada arst, aga meie silmaklappidega ametnikud ei teinud teda kuulmagi…

Elver: Haigekassa rahastab täna esmajoones säärast ravi, mille puhul on kasutegur tugevalt näha. Piltlikult öeldes: haigekassa eelistab rahastada ravi, mille mitte-rahastamine oleks potentsiaalne suur PR-katastroof. On ka pikk nimekiri erinevaid ravimeetodeid, mida haigekassa täna ei rahasta ja mille mitte-rahastamise tulemusel igal aastal väga palju eestlasi ära sureb või saab püsiva tervisekahjustuse. Kui haigekassasse peaks kogunema lisaraha, siis tuleks esmajoones asuda tolle nimekirja ravimeetodeid rahastama.

Selleks, et meil võiks haigekassa kinni maksta nõelravi ja homöopaadi – selleks tuleks Eesti Vabariigil palju rikkamaks saada, kui ta täna on. Šveits sai riigina rikkaks sisuliselt rahapesu korraldamisega ja meil oleks võimalik sama teha läbi krüptoraha regulatsiooni liberaliseerimise või aidates Hiina miljonäridel liigutada oma kapitali Euroopasse. Igasugune riiklik “ruttu rikkaks” skeem toob kindlasti kaasa ka kellegi pahameele, nii et tasub hoolega kaaluda kõiki valikuid.

Oskar: Ravikanep on tänaseks üsna meinstriim ja see kanepiküsimus on üsna mustvalge küsimus. Kanep (sealhulgas ja ennekõike ravikanep) peab saama mõistlikult reguleeritud ja alternatiive selles vallas ei näe.

Mis puutub homöopaate ja nõelravitsejaid, siis üldiste väärtustega kooskõlas tasub tuua konkreetseid eksperte, konkreetsete näidetega, mis aitaksid ka selles küsimuses selgust saada. Kas sellest ka mingit kasu on, sõltub kelle te kasu tegema valite.  😉

Üldiselt: Iga küsimus saab võimaluse, iga teema saab võimaluse. Kui see võimalus realiseeritakse, küsimus vaieldakse selgeks, siis satub see riigikokku. Usun, et see võib-olla nii algus, kui ka võimalus selle alternatiivravitsejate küsimuse lahendamiseks.

Erik: Teemade olulisuse määravad siiski meie valijad ja teema kajastust pakume läbi meie otsekõne.ee portaali. Juhul, kui jõutakse konsensusele, et mõni teema omab piisavalt teaduslikku tagamaad või vajab tungivat arutlemist, teeme omalt poolt ka kõik, et sellekohase otsuse tegemiseks oleks riigikogul piisavalt palju informatsiooni.

Okei, aga mis on need teemad, mis teie enda jaoks veel hästi olulised on?

Elver: Mind on pikalt häirinud see, kuidas inimesed käsitlevad “kodanikupalga” teemat. Unustage see mõte ära, et riik kogub maksudega raha ja siis jagab selle uuesti laiali kodanikupalgana. Säärane skeem ei hakka mitte kunagi tööle. Kodanikupalka ei ole võimalik käsitleda fiskaalpoliitika ideena – seda tuleb käsitleda monetaarpoliitika ideena. Ehk teisisõnu see raha, mida kodanikupalgana laiali jagama hakatakse, ei saa tulla mitte kogutud maksudest, vaid see tuleks “keskpangal” iga kuu lihtsalt juurde trükkida.

Kuna aga ükski keskpank säärase eksperimendiga pihta ei hakka, siis tuleks kodanikel endil haarata härjal sarvist: meil on tänaseks olemas tehnoloogia, mis võimaldab luua globaalse krüptoraha, mis töötab kodanikupalga põhimõttel. Ehk ei mingit kaevandamist, vaid igaüks saab iga kuu konkreetse summa oma virtuaalsele kontole ja inimesed peavad ise ajapikku omavahel kokku leppima palju iga virtuaalne kodanikuraha ühik väärt on.

Säärane globaalne e-kodanikupalk oleks teostatav suhteliselt väikese eelarvega ja kui see reaalselt tööle hakkab ehk inimesed lepivad omavahel kokku, mis säärase e-valuuta vahetuskurss on, siis ongi meil töötav globaalne e-kodanikupalk ning riigid ei pea mitte midagi rohkemat tegema ega reguleerima.

Poliitika kulisside taga räägitakse juba paar aastat Intermariumi idee taas-elustamisest – suur ja föderaalne liit-riik alates Soome Lahest kuni Musta Mere ja Vahemereni välja. See, et Lääne-Euroopa valijad on valimiskasti juures otsustanud oma kohaliku pehmomeeste populatsiooni asendada kuumavereliste immigrantidega on Lääne-Euroopa valijate õigus ja privileeg, aga Ida-Euroopas mõeldakse alalhoidlikumalt ja ühe suure ja demokraatliku puhver-riigi loomine Venemaa ja tulevase “Lääne-Euroopa Kalifaadi” vahele on vast kõige mõistlikum “Plaan B” järgneva 100-200 aasta perspektiivis. Kui me suudame seda teha niimoodi, et Hiina ehitab meile odavalt transpordi-taristu (nagu nad Aafrikasse investeerivad) ja me saame kõik koos korraga Euroopa Liidust välja astuda ja uude liitu sisse astuda, jäädes endiselt NATO kaitse alla, siis võib sellest ideest isegi asja saada.

“Plaan A” on föderaalne ja multikultuurne Euroopa Liit võttes eeskujuks USA. Föderaalne ja demokraatlik Euroopa oleks minu jaoks täiesti aktsepteeritav tulevik, aga ma absoluutselt ei usu, et tänane Euroopa poliitiline eliit, kellest paljud on endised või praegused kommunistid, oleks valmis piisavalt võimu ära andma uutele demokraatlikele struktuuridele, et säärane asi võiks edukalt teoks saada.

Samas ei väsi ma rõhutamast, et otsedemokraatide ülesandeks ei ole rahva juhtimine ühtegi konkreetsesse tuleviku-stsenaariumisse, vaid rahvale iseendi valitsemise vahendite pakkumine. Olukorras, kus ma pean hääletusnuppu vajutades valima enda tahte ja rahva väljendatud tahte vahel, valin ma kindlasti rahva tahte. Isegi kui ma sellega ei nõustu.

Oskar: Mind häirib sügavalt rahvuse jätkuv lõhestamine Eestis. See igikeltsastunud eestlate-venelaste-eestivenelaste küsimus. See kaasaegse Eesti räpaseim probleem, millele ei ole leitud ja ehk ka ei ole tahetud leida lahendust viimased 26 aastat. Kahjuks on alati näha kuidas enne valimisi tõmmatakse šarmankna käima ja jälle on Eestis venelaste ja eestlaste hääled ning kõik meediakanalid pasundavad võidu, et kes nende venelaste hääled Eestis siis saab. Tuletage kas või viimaseid valimisi meelde. Halloo – Eestis, venelaste hääled – häbi ka on?

Peale ajaloo keeristorme oleme sattunud kokku siia maalapile ja kui meil on soov püsida ja oma riiki hoida, siis paraku on meil tarvis tööd teha nende inimestega, kes on siia jäänud. See ei ole jätkusuutlik, taguda kiilu ühiskonda järjepideva jäärapäisusega 26 aastat jutti. Mida peavad need inimesed tundma, kellel on näiteks segaverelised vanemad? Et nende n-ö kodu-venelane ei olegi täisväärtuslik ja ei olegi üks õige Eesti kodanik? Et tal on olemusesse kodeeritud vähem innukus ja vastutus, isegi kui ta lapsed Eesti lasteaeda ja kooli andis, presidentide kõnesid vaatas ja paraadile viis? Kellena peaksid need inimesed end tundma siin riigis? Kellena peaksid end tundma nende inimeste lapsed riigis, kus poliitilise mugavuse tõttu valatakse nende lähedased ja pool neist endistki järgmise solgiga üle? Või neil tasub hoopis klapid pähe panna ja aidata ämbrit hoida?

See ei ole see riik, mida ma tahaks oma lastele pärandada, kus jätkuvalt toimub lõhestamine etnilisel alusel inimeste suhtes, kes siin juba kolmandat põlve elavad ja sellesse riiki panustavad. See ei ole aktsepteeritav, et tänapäeva eestlastele ei leita Eestis kohta.

Erik: Abstraktsemalt rääkides häirib mind ühiskond, kus süüdlase otsimisele kulutatakse kordades rohkem ressurssi kui probleemi lahendamisele. Kus suuremat kisa tehakse destruktiivse viha väljendamisele kui näiteks abi pakkumisele või positiivsete emotsioonide edastamisele. Aeg on lõpetada kommentaariumisõjad, rääkida tsiviliseeritult probleemist ning uurida teadusmetoodikat kasutades lahenduse võimalusi. Kui nüüd minna konkreetsemaks, siis väga palju valdkondi vajavad ajakohastamist et olla kooskõlas tehnika arenguga, samas aga ka ühiskonnana peame arenema, et tänapäeva maailmas toime tulla. Kõige võtmeks on aga informatsioon, selle jagamine ja selle tõesuse hoidmine. Vahendid on meil interneti näol olemas, nüüd peame õppima seda uuesti kasutama nii üksikisiku kui ka kogu ühiskonna kasuks.

Elver: Igatahes… Kui me muud ei saavuta, siis vähemalt hirmutame senised erakonnad rohkem rahvaga arvestama. 😊

Küsitlesid Mariann Joonas ja Hando Tõnumaa

Vaata lisas: Otsedemokraadid, Otsekõne.ee

Fotod: erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6