Foto: womensquest.com

Jill Bolte Taylor on neuroanatoom – teadlane, kelle tööks on uurida aju ehitust. Taylor uuris aju anatoomilisi erinevusi raskete vaimsete haiguste, nagu näiteks skisofreenia puhul. 37-aastasena lõhkes tal ajus veresoon ja ta sai teadlasena jälgida, kuidas tema enda aju funktsioonid järk-järgult kadusid: liikumisvõime, kõne, mälu, eneseteadvus. Taylor taastus insuldist kaheksa aastat ja kirjutas sellest raamatu “Silmiavav insult“ (ilmunud 2010. aastal ka eesti keeles). Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud avalik kõneleja infarktist taastumise teemal ning 2008. aastal valis Time Magazine ta maailma saja mõjukaima inimese hulka.

Jill Bolte Taylori kõne TED konverentsil 2008. aastal

Kasvasin üles vennaga, kellel on diagnoositud skisofreenia. Õe ja teadlasena soovisin mõista, miks suudan mina oma unistused siduda reaalsusega ja need teostada ning miks tema unistustest saavad pettekujutelmad. Pühendasin oma karjääri raskete vaimsete haiguste uurimisele. Töötasin Harvardi ülikooli psühhiaatriaosakonna laboris ja meie ülesandeks oli uurida bioloogilisi erinevusi tervete ning skisofreenia või bipolaarse häire diagnoosiga inimeste ajus. Õhtuti ja nädalavahetustel reisisin ringi, esindades ühendust nimega NAMI (National Alliance on Mental Illness).

10. detsembril 1996 ärkasin hommikul üles ning avastasin, et mind ennast oli tabanud insult. Minu vasakus ajupoolkeras oli lõhkenud veresoon ja nelja tunni jooksul nägin, kuidas mu aju kaotas täielikult info töötlemise võime. Ma ei suutnud rääkida, kõndida, lugeda, kirjutada ega meenutada mitte ühtegi seika oma elust – minust sai imik naise kehas.

Inimese aju ehitus

Inimese aju kaks poolt asuvad teineteisest täiesti eraldi, suheldes omavahel läbi ajustruktuuri, mida nimetatakse corpus callosum. Need töötlevad infot erineval moel, mõtlevad erinevalt, hoolivad erinevatest asjadest ja neil on väga erinev iseloom.

Parem ajupoolkera tegeleb praeguse hetkega: see mõtleb pildiliselt ja õpib kinesteetiliselt liikumise kaudu. Informatsioon voolab energiana üheaegselt kõigi meie sensoorsete süsteemide kaudu sisse ning moodustab tohutu kollaaži sellest, kuidas praegune hetk välja näeb, lõhnab, maitseb, tundub ja kõlab. Oleme energeetilised olendid, kes on parema ajupoolkera teadvuse kaudu ühenduses meid ümbritseva energia ja üksteisega. Oleme kõik sellel planeedil õed ja vennad ning siia tulnud selleks, et maailma paremaks muuta. Praeguses hetkes oleme perfektsed, terviklikud ja kaunid.

Vasak ajupoolkera toimib täiesti teistmoodi. See mõtleb lineaarselt ja metoodiliselt, keskendudes minevikule ja olevikule. See võtab praeguse hetke tohutu kollaaži ning hakkab sellest välja valima detaile, kategoriseerib ja organiseerib kogu selle info, seostab seda kõigega, mida me minevikus kogenud oleme ning projekteerib tulevikku kõik meie võimalused.

Vasak ajupoolkera mõtleb keeleliselt – sealt tuleb pidev sisemonoloog, mis ühendab sisemaailma välismaailmaga. Seal asub see hääl su peas, mis tuletab meelde, et pidid poest banaane ostma ja pesu pesema. Aga mis kõige olulisem – see on hääl, mis ütleb: “Mina olen!“ Ning niipea kui ta seda ütleb, saame eraldiseisvateks isikuteks, kes on eraldatud ümbritsevast energiavoolust ja teistest inimestest. Just sellest osast jäin ma ilma tollel hommikul, kui mind tabas ajuinsult.

Foto: Ted.com / ekraanikuva

Mis tunne on läbi elada insulti

Tollel hommikul, kui ma insuldi sain, ärkasin tugeva peavaluga vasaku silma taga. Alustasin päeva trenažööri peal treenimisega ja äkitselt leidsin, et minu käed näevad välja nagu primitiivsed küünised, mis klammerduvad käepideme külge. Ka enda ülejäänud keha vaadeldes avastasin, et olen üks imeliku välimusega asi. Tundus, nagu oleks mu teadvus nihkunud reaalsusest eemale, kuhugi esoteerilisse ruumi, kus ma vaatlen ennast selle treeningmasina peal.

Üle toa kõndides leidsin, et kõik minu kehas on tohutult aeglustunud, iga samm on väga jäik ja ettekavatsetud – mu kõndimine ei ole üldse sujuv ja tajupiirkonnas on mingi takistus, mistõttu olen keskendunud ainult sisemistele süsteemidele. Vannituppa minnes kuulsin kehasisest dialoogi, mis juhtis lihaste tööd. Kaotasin tasakaalu ja enda kätt vaadeldes mõistsin, et ma ei suuda enam eristada oma keha piire ega defineerida, kus ma algan ja kus lõpen, sest minu keha aatomid ja molekulid segunesid seina aatomite ja molekulidega. Ainus, mida ma suutsin tuvastada, oli energia.

Sellel hetkel jäi mu vasaku ajupoolkera “lobisemine” täiesti vait. Oli šokeeriv leida ennast täielikult vaiksest mõistusest. Aga kohe köitis mind ümbritseva energia võrratus. Kuna ma ei suutnud enam eristada oma keha piire, tundsin ennast tohutu, kõikjalviibiva ja kogu energiaga ühtekuuluvana ning see oli imeilus. Siis tuli mu vasak ajupoolkera uuesti “levisse” ning teatas, et “meil on probleem!“.

Kujuta ette, mis tunne oleks olla täielikult eraldatud oma sisemonoloogist, mis sind välismaailmaga ühendab. Kogu mõttemaailm ja sellega seotud stress on kadunud, kõik välismaailma suhted ja nendega seotud mured on kadunud – täielik kergus ja rahu. Kujuta ette, mis tunne on kaotada 37 aastat emotsionaalset pagasit! Olin eufoorias. Ja siis sekkus jälle vasak ajupoolkera: “Tähelepanu, me peame abi kutsuma!“

Pärast duši alt tulekut ja mehaaniliselt riietumist arutlesin parasjagu, kas ma autot saan juhtida, kui mu paremas käes tekkis täielik halvatus ja ma mõistsin, et mul on insult. Järgmisena ütles mu aju: “Kui äge!“ Kui paljudel närviteadlastel on võimalus uurida enda aju seestpoolt? Leidsin, et pean tööle helistama, kuid ei mäletanud oma töönumbrit. Võtsin hunniku visiitkaarte ja ainus, mida nägin, olid pikslid, mis kõik omavahel segunesid ning ma pidin ootama, et tuleks selguselaine. Hetkeks olin võimeline haarama tavareaalsust, kuid läks 45 minutit, mille jooksul mu ajuverejooks aina suurenes, enne kui ma suutsin osa visiitkaartide virna läbi otsida.

Ma ei saanud aru numbritest ega telefonist – sobitasin kaardil olevaid jubinaid kuju järgi telefonil olevatega. Kui kolleeg lõpuks telefonile vastas, siis kõlas tema kõne mulle arusaamatu helina. Ma ei suutnud rääkida ega kõnet mõista. Veidi aega hiljem kiirabiautos tundsin, et olen nagu õhupall, millest viimane õhk väljub, mu energia tõusis üles ning mu hing andis alla. Sel hetkel teadsin, et ma ei ole enam oma elu lavastaja – on kaks võimalust, kas arstid päästavad mind ja annavad uue võimaluse või mul on aeg edasi liikuda.

Insuldist taastumine

Hiljem ärgates olin šokeeritud, et olen veel elus. Minu vaim oli välja sirutunud kahe väga erineva reaalsuse vahel. Sensoorse süsteemi kaudu tulev stimulatsioon tundus puhta valuna, valgus põletas aju ning helid olid nii valjud ja kaootilised, et tahtsin põgeneda. Ma ei suutnud määratleda oma keha asendit ruumis, tundsin ennast hiiglaslikuna nagu pudelist vabastatud džinn. Minu hing oli vaba nagu suur vaal, mis liugles läbi tohutu eufooriamere. Ma olin jõudnud nirvaanasse!

Aga siis mõistsin, et olen ikka veel elus. Ning kui mina olen elusana leidnud nirvaana, siis suudab igaüks seda teha. Kujutasin ette maailma, mis oleks täidetud imelistest, armastavatest, kaastundlikest inimestest, kes teavad, et nad võivad igal ajahetkel leida ennast sellest hetkest ning ise valida, millal astuda oma paremasse ajupoolkerasse ja leida see rahu. Milline tohutu kingitus see kogemus oleks. See motiveeris mind paranema. Kaks ja pool nädalat hiljem eemaldati mu ajust golfipalli suurune vereklomp ning täielikuks taastumiseks läks kaheksa aastat.

Võimalus valida kahe ajupoolkera erinevate teadvuste vahel

Kes me oleme? Oleme universumi elujõud, millel on käeline osavus ja kaks kognitiivset mõistust. Ning meil on võimalus igal hetkel valida, kes ja kuidas tahame siin maailmas olla. Siin ja praegu saan ma astuda enda parema ajupoolkera teadvusesse, kus me kõik oleme universumi elujõud. Olen nende 50 miljardi geniaalse molekuli elujõud, mis minu füüsilise keha moodustavad. Olen kõigega üks. Või siis otsustan astuda oma vasaku ajupoolkera teadvusesse, kus minust saab üks eraldiseisev isiksus. Tahke ja energiavoolust ning teistest inimestest eraldiseisev. Need on need kaks poolt, mis on mõlemad minu sees.

Kumma sina valid? Ja millal? Usun, et mida rohkem aega me kulutame enda parema ajupoolkera sisemise rahu kogemisele, seda rohkem rahu me projekteerime maailma.

Vaata eestikeelsete subtiitritega ettekannet siit.

Allikad: TED Youtube, TED, Wikipedia

Fotod: rockthestroke.com, Ted, Inspiration Awards

Toimetas Katrin Suik