Kehavälised kogemused on inimkonda alati paelunud, sest need võivad aidata lahendada üht eksistentsiaalsemat küsimust – kuidas on täpsemalt seotud keha ja hing.

Kuigi nüüdseks on kehaväliseid kogemusi suudetud ka kontrollitud tingimustes esile kutsuda, pole teadlastele ikka veel selge, mis selle fenomeni taga täpselt on. Peavoolu teadus liigitab kehavälised kogemused hallutsinatsioonide alla ning peab mõistatuse võtmeks meelte segadusse ajamist.

Robert Monroe (1915-1995) oli mees, kes tõi kehavälise kogemuse mõiste (out-of-body experience) massidesse. Ta alustas oma teadvuse uuringutega 50ndatel, ning tõestas, et teatud rütmimustriter on positiivsed mõjud inimese võimekusele – tehes ärksaks, aidates uinuda või avardades teadvust.

Kui ta 1958. aastal unes õppimisega eksperimenteeris, hakkasid tal tekkima hood, mida ta ise kirjeldas keha vibreerimisena. Ta oli mures oma tervise pärast ning lasi end uurida, kuid spetsialistid ei leidnud midagi. Ühel õhtul voodis lamades ja magama jääda püüdes tulid värinad jälle ning mees otsustas neid seekord mitte karta. Ta mõtted läksid meeldivatele asjadele ja värinate lõppedes avastas ta end… laest.

Aastakümnete jooksul õppis ta oma teadvust väga hästi suunama, ning lihtsast lae all hõljumisest said pikad reisid, mis viisid sageli ka meile tuntud maailmast kaugemale. Ta rääkis oma kogemustest meedias ning kirjutas oma rännakutest ka kolm raamatut.

Vaata intervjuud Monroega 1979. aastast:

Loe ka Wikihow õpetust, kuidas ärkveloleku ja magamise piiril oma kehast välja minna.

Allikad: Wikipedia, Wikipedia 2, Youtube, Guardian

Foto: youtube.com

Toimetas Maarja Aljas