“Vaatan neid kinnisest MMSi Facebooki grupist avalikkusele jagatud ekraanitõmmiseid ja tekib tahtmine sellest rongist maha astuda. Kuidas on normaalne jagada midagi nii isiklikku nagu kellegi teise tervislik seisund, pelgalt seetõttu, et sinu arvates väärib ta häbiposti panemist,” küsib Telegrami peatoimetaja Mariann Joonas.

1. osa: Kuidas ma Varroga jalutamas käisin

Mul endal on juba pikemat aega kuklas kummitanud sõnad “koostöö” ja “ühisosa”. Viimati kerkis see eriti tugevalt esile eelmisel nädalal, kui mööda külateed oma maakodu poole jalutasin ja samal rajal tegi tervisejooksu mu vana koolivend Varro Vooglaid. Teate küll, Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ning portaali Objektiiv üks ellukutsujaid.

Et meil seda ühisosa on (kool ja alternatiivse meediaga tegelemine), jätkus juttu kauemaks ja kõndisime koguni paar kilomeetrit, vesteldes kõigest alates meie portaalide toetajatest ja vastastest, ravimikartellidest, enesetsensuurist, kohalikust olmest ja erakondade müüdavusest kuni maailmapoliitikani välja. Ausalt, meil oli väga muhe vestlus ja see, et olen Varroga abordi, kooseluseaduse, rahvusluse jm teemadel üsna erineval seisukohal, ei seganud ühisosast rääkimast.

Üks piinlik hetk oli ka, minu jaoks. Ma kutsun teisi üles aktsepteerima endast erinevat, aga ei ole suutnud seda alati ise teha. Nimelt tuli ka meil jutuks see, et inimesed võiksid rohkem koostööd teha ühiste asjade nimel ja Varro tõi näiteks, kuidas nad organiseerisid Rail Balticu vastast meeleavaldust ja mitmed organisatsioonid keeldusid kaasa tulemast, kuna neil on erinevad veendumused SAPTK-iga. Ka meie Telegramis oleme seda ühisosa SAPTK-iga tagasihoidlikuna hoidnud, hoolimata sellest, et Rail Baltic lõikaks sõna otseses mõttes pooleks meie ühise küla, mille teel me koos kõndisime. Ja ma vabandan selle pärast avalikult Varro ja SAPTK-i ees. Eriti näruselt tunnen end seetõttu, et Objektiiv/SAPTK korraldas mai alguses ühe teise protestiavalduse väikese Alfie Evansi mõrvamise vastu – tohutult kurb ja räige juhtum Suurbritannias, mida me ka Telegramis kajastasime ja mina ei saanud hakkama sellega, et artikli lõppu lisada infot selle piketi toimumise kohta. Fucking enesetsensuur. : )

2. osa: Miks on oluline püüda mõista.

Nüüd siis tagasi sissejuhatuse juurde: MMS. Kallid ajakirjanikud, kui tahate, et teid võetaks tõsiselt nende hulgas, keda te MMSi kahjulikkuses veenda püüate (ehk MMSi kasutajad), siis palun tehke endale selgeks, mis ainega on tegu. Üsna kummastav on lugeda, kuidas te eksite nii faktide kui terminoloogiaga (kirjutades nt “naatriumkloriidi” (keedusoola) mürgitusest), rääkimata sellest, et artikleid ehivad vedeliku asemel pulbri fotod…

Ma saan aru teie lähtepunktist. Kui teile antud info põhjal on MMS mürk, siis järelikult need, kes seda endale ja oma lähedastele manustavad, on süüdimatud ullikesed või isegi kurjategijad. Aga mis siis, kui te lähtuksite alustuseks sellest, et iga inimene tahab endale ja enda perele parimat ning uuriksite MMSi kohta käivaid teadusuuringuid ja meie oma tuhandete perede edulugusid selle kasutamisel, näiteks kuulaksite päriselt Janika Veski isiklikku lugu (nagu seda tegi Hannes Võrno TTV-s)? Kas nii ei peaks tegema ühte teemasse põhjalikumal kaevumisel? (Ja kas juba teate, millest koosnevad kaitseväelaste veepuhastustabletid?)

Eriti arusaamatu minu jaoks antud juhul on see, et artiklite juures jagatakse piltidena inimeste isiklikke terviseandmeid. Kas teil endal ei ole imelik seda teha? Andmekaitseseadus ei ole kuidagi seotud sümpaatiate või antipaatiatega ja peaks kehtima kõigile võrdselt. Ja ajakirjanikul on võim ja vastutus inimese nii delikaatseid andmeid kaitsta. Aga kui teie enda andmeid niimoodi avalikult eksponeeritaks, sest kellelegi ei meeldi, kuidas te enda tervise eest hoolitsete? MMSi kasutajad rakendasid ju kõigest põhiseaduslikku õigust oma terviseküsimuste üle ise otsustada.

Eelmise MMSi skandaali ajal külastasid politseinikud kampas lastekaitsetöötajatega MMSi Facebooki gruppi kuuluvaid inimesi, et nn teavitustööd teha (“külastamise eesmärk ei ole kedagi karistada”). Uurimise järgselt selgus, et ükski laps MMSi tõttu kannatada ei saanud. Ometi käivad Facebookis jutud, nagu koguks politsei taas andmeid MMSi manustavate inimeste kohta.

Ma ei hakka siin pikemalt lahti kirjutama, mis MMS on ja kuidas ta toimib, selle info leiad internetist ja allpool loetletud samateemalistest artiklitest isegi. MMS on väga paljude ravimite koostisosa ja nii ei ole ta veega lahjendatult sugugi mürgisem kui suurem osa apteegis müüdavatest ravimitest. Ja teatavasti ei ole mitte keegi maailmas, erinevalt paljudest retseptiravimitest, MMSi kätte surnud ning selle tarvitamise kõige ebameeldivamate kõrvalnähtudena nimetatakse oksendamist ja peapööritust.

Seega, ootan nüüd põnevusega, millal politsei ja lastekaitsetöötajad lähevad teavitustööd tegema peredesse, kus koolilapsed tarbivad koos sõpradega alkoholi (kõrvalnähud: oksendamine, peapööritus, agressiivsus jne; erinevatel andmetel sureb alkoholi tõttu Eestis 700–1000 inimest aastas); kus käitumishäiretega lastele manustatakse Ritalini (kõrvalnähud: hallutsinatsioonid, suitsiidimõtted, psühhootiline käitumine, agressioon ning südameprobleemidega lastel võib esineda ka äkksurma – statistika kohaselt suri USA-s Ritalini tarvitamise tagajärjel 10 aasta jooksul 180 inimest); kus vähi- ja liigesehaigetele lastele manustatakse keemiatablette (kõrvalnähud: oksendamine, juuste väljalangemine, haavandid suus, valu, surm jne); kus alaealised suitsetavad (kõrvalnähud: oksendamine, peapööritus jne; põhjustab globaalselt 6 miljonit surma aastas). Seda nimistut võiks jätkata lõputult.

Minu arvates ei ole selles midagi imelikku, et meedia MMS-i turvalisuses kahtleb – kahtlemine on ju oluline osa (mõtte)vabadusest. Küll aga peaks siis ju võrdselt kahtlema ka kõikide teiste keemiliste ainete, mida ravimina kasutatakse, turvalisuses, ning nende kasutajad, ja veel hullem – lastele manustajad (!) – tuleks avalikult risti lüüa.

Eelmise MMSi skandaali järgselt, 2015. aasta oktoobris, lekkis meediasse ERR-i juhtide koosoleku protokoll, kus kutsuti töötajaid üles ignoreerima kanepi pooldajaid, kuna kanep ei ole legaalne. Siinkohal pean meelde tuletama, et Eestis on ravikanep juba alates 2005. aastast arsti retsepti alusel lubatud ning see taim on (ravimina) ka teistes ja aasta-aastalt aina enamates riikides seadustatud. Hakka või uskuma sotsiaalmeedias levivat vandenõuteooriat, et keegi meedia ja ka ravimiäride omanik tellis tol korral (ja miks mitte ka nüüd) alternatiivravi vastase meediakampaania.

Aga võib-olla on tegu kõigest ajakirjanike enesetsensuuriga ja kui nad püüaksid hukkamõistmise asemel mõista, oleks kõik teisiti? Hea ajakirjanik, kes sa MMSi teemat kajastad. Sul on iga sekund, tund, päev võimalik alustada puhtalt lehelt. Palun püüa kõigepealt üles leida ühisosa nende inimestega, keda sa kajastad. Näiteks armastus oma laste ja pere vastu, ja hakka sealt edasi mõtlema. Äkki leiad üles ka need teadusuuringud, mille MMSi tarvitajad on kunagi ainega tutvust tehes läbi puurinud. Siis ehk ei peaks need inimesed, kes lihtsalt tahavad hoida tervena ennast ja oma perekonda, kannatama ülearuse tähelepanu ja teenimatu avaliku halvakspanu all.

Meie Telegramis oleme jätkuvalt mõtte- ja sõnavabaduse poolt ning leiame, et igal inimesel on õigus kahelda selles, kas arst kirjutas talle kõige turvalisema ravimi; kas RMK käitub riigimetsaga heaperemehelikult; kas kanep on nii ohtlik, kui ERR väitis; ja selleski, kas Maa on ümmargune või hoopis lame.

—

PS. Lisaks tuletan meelde, et California ülikool on registreerunud patendi meetodile, kuidas MMS-i abil ravida ALS-i, Alzheimeri tõve ja polüskleroosi; 2016. aastal mõistis Horvaatias Dubrovniku piirkonna kohus õigeks lastele raviotstarbel MMS-i manustanud lapsevanemad (kusjuures ema-isa tegid seda perearsti teadmisel) ning Krimmis asuvas kliinikus Biocentr kasutatakse raviks MMS-i (seal nimetatakse seda RADO-ks). Kas neid uudiseid ikka tõde otsivast peavoolumeediast lugesid? ; )

Mariann Joonas
Telegrami peatoimetaja

Foto: iStock