Fotod: Rasmus Kooskora

Heiki Tomson (42) oli edukas keskastmejuht ehitusmaterjalide müügisektoris, õnneliku suhtes, väikese tüdruku isa. Tööka, tegusa ja seltskondliku fassaadi taga oli aga ka pimedam pool. “Suur jooming laupäeval, terve pühapäev taastumiseks ja esmaspäeval poolpohmellis peaga tööle – see oli elu, mida ma elasin 12 aastat tagasi,“ meenutab Heiki oma elu, mis ühel hetkel kolinal allamäge veeres ja pere lagunemiseni viis. Sellest nõiaringist väljarabelemiseks vajas ta sisemist jõudu, leides selle joogas. Jooga kaudu jõudis mees teadliku hingamiseni, mis aitab suunata energiat soovitud muutuste saavutamisele oma elus. See on lugu elust enesest, inimesega meie seast, tõestisündinud muinasjutt, kirjutab heade uudiste portaal GoodNews.

Oma kogemusele tuginedes ja nüüd hingamisterapeudina teisi abistades on Heiki veendunud, et teadliku hingamise abil on võimalik muuta oma elu kõikidel tasanditel. On sul siis mingisugune terviseprobleem, meeleseisundid, millest soovid vabaneda, tarvis valmistuda tähtsaks koosolekuks või võistluseks, et luua maksimaalne tulemus – vastavalt vajadustele leidub ka sobiv hingamistehnika.

Heiki, oleme teiega varem kohtunud, sestap teame, et esimese õllepudeli avasite te 14-aastaselt, 17-aastaselt oli alkohol juba väga suur osa teie elust ja te olete teatud eluperioodil olnud sellest ka sõltuvuses. Kas te mäletate, miks alkohol teid nii noorena köitma hakkas?

Tõsi, minu elus on alkohol mänginud suurt rolli. Esimene motiiv oli tüdrukutele meeldida, olla enesekindlam. 14-aastasena möllavad hormoonid vahel nii, et ise ka ei tea, mis nendega peale hakata. Sellest klassiõhtute eel julgusevõtmisest sai kõik alguse ja aasta-aastalt hakkas see võimenduma. 17-aastasena tarbisin alkoholi juba regulaarselt, kord nädalas. Elasin kodust eemal, ühiselamus. Mul oli seina peal kalender, kuhu märkisin linnukesi, mitu päeva aastas ma olen alkoholi joonud. Seina peale tuli 58 risti. Praegu on imelik mõelda, et olin selle üle justkui uhke ja kujutasin ette, et olen kõva mees. Samas ei teadnud minu pahest eriti keegi, vaid üksikud sõbrad märkasid seda. Koolis olin ma aktiivne, töökas, tegus ja seltskondlik inimene, ometi käis see pime pool minuga kaasas. Elu veeres edasi, alkoholi kogused aga suurenesid. Kui ma 31-aastaselt oma elukaaslasest lahku läksin, siis oli alkohol minu jaoks juba oluline elu osa, jõin 2-3 korda nädalas. Peale tööd tundus täiesti normaalne 3-4 õlut juua. Sageli olid pohmellid ja kord nädalas mäluaugus olla polnud mingi ime. Suur jooming laupäeval, terve pühapäev taastumiseks ja esmaspäeval poolpohmellis peaga tööle – see oli elu, mida ma elasin 12 aastat tagasi.

Te olite tegev kinnisvaraturul, saite päris head palka ja olite õnnelikus suhtes. Kõrvalt vaadates tundus ju, et kõik on väga hästi?

Tõsi. See, kuidas väljapoole paistis oli üks asi, mida ma tegelikult enda sees tundsin, oli suur äng ja segadus. Tol hetkel ma ei mõistnud üldsegi seda, et viga on minus. Kõik teised olid süüdi – küll naine ei mõistnud mind, küll ülemus nõudis minu käest liiga palju, kliendid olid nahaalsed ja kiuslikud. Kõik tuli justkui väljastpoolt ja mina pidin seda ülekohut kannatama.

Mainisite ka, et teie suhe purunes. Kas põhjuseks oli alkohol või läks pärast suhte purunemist alkoholiprobleem suuremaks?

Ma arvan, et alkohol oli üks peamisi põhjuseid. See kulmineerus sellisel moel, et ma läksin Soome, ühe tarnija kliendiüritusele saunakompleksi, kus meile pakuti head ja paremat süüa ning juua. Tarbisin liiga palju alkoholi, muutusin agressiivseks ja läksin ühele mehele kallale. Teised mehed tulid ja keerasid mul käed selja taha. Mind viidi kainestusmajja. Järgmisel päeval pidin juba oma jõududega laeva peale saama. Tulin tagasi, käsi välja väänatud, pidin kuu aega käima taastusravis, et see uuesti liikuma hakkaks. Kui reisilt koju jõudsin, ütles elukaaslane, et ta ei armasta mind enam. See hetk on mul selgelt meeles – käsi meeletult valutab, peas on kõva pohmell ja kõige lähedasem inimene, ütleb sulle sellised sõnad – see tegi mu egole väga palju haiget. Ma ei osanudki midagi selle uudisega peale hakata. Me lihtsalt konstateerisime fakti ja kuu aja pärast kolisime lahku. Meil oli kooselust 5-aastane tütar. Ma armastasin oma naist ega mõistnud, kuidas elukaaslane, kellega ma 7 aastat koos olen elanud, mind enam ei armasta. Andsin endast ju kõik – käisin tööl, tõin palju raha koju, puhkusereisid, SPA-d, uued riided ja kõik, mis hea eluga kaasas käis – seda oma perele ka võimaldasin. Siis mõistsin, et see, mida mina võimaldasin, ei olnud see, mida elukaaslane vajas selleks, et tunda, et teda armastatakse ja ta ise saaks armastada.

Jah, see hetk oligi selles samas õhtus. Läksin poodi, ostsin alkoholi ja jõin ennast täis. Siis kuulsin, et sisemine hääl ütleb: Heiki sa tuled sellest välja, sa pead midagi oma elus muutma. Järgmisel hommikul mõistsin, et pean joomisega lõpparve tegema, ja lõplikult.

Kui otsus sai tehtud, tuli hakata seda teed käima. Mõningad libastumised esimese aasta jooksul ikka sisse tulid. Aga millegagi tuli seda ruumi hakata täitma. Kui enne olid nädalavahetused täidetud sõpradega koos alkoholi tarbimisega, siis nüüd hakkasin raamatuid lugema, et leida vastuseid oma küsimustele: miks see minuga juhtus? Ma olin ju nii hea! Ma andsin endast ju kõik! Hakkasin lugema eneseabiraamatuid ja jooksmas käima. Jooksmine oligi see, mis hakkas mu tervist ülespoole viima. Hakkasin ka jõusaalis käima, aga just jooksmine oli minu jaoks justkui ravim – panin endale eesmärgi, et teen sügisel SEB Sügisjooksul kaasa 10-kilomeetrise distantsi ja jooksen ajaga alla 50 minuti. Kui jooksmisega alustasin, kaalusin 93 kg. Jooksen 3 korda nädalas, distsipliin on jooksmise juures esimene teema. Vahepeal on ilm halb, vihma sajab, vahepeal on külm, vahepeal oled ise väsinud. Õpetasin endale, kuidas seda distsipliini hoida – ka läbi vihma on võimalik jooksmas käia, külma ilmaga tuleb vastav riietus valida ja kui oled väsinud, siis tuleb lihtsalt tossud jalga tõmmata ja uksest välja minna. Algul tegin pärast jooksu suitsu või kaks, aga esimese aasta lõpus loobusin, sest mõistsin, et kui ma suitsu teen, siis ei ole üldse mugav joosta. Tänaseks päevaks olen jooksnud 10-kilomeetriseid SEB jooksusid viiel korral, poolmaratoni ühel ja maratoni kahel korral. Praegu trenni tehes 10 km korraga ära joosta ei ole enam üldse mingi pingutus vaid pigem lõõgastus ja nauding üheskoos.

Ometigi ei ole ju jooksmine ja suitsetamisest loobumine ainukesed asjad, mis teie elus muutusid?

Jah, seda kindlasti. Üks asi, mis kindlasti silma paistis, oli see, et mu kehakaal langes, enesetunne paranes, enesekindlus tõusis – ma nägin parem välja ja ka loomingulisus ärkas uutmoodi ellu. Seda oli hea märgata. Väsimushood või depressiivsed hetked olid mu elust kadunud.

Mingil hetkel avastasite enda jaoks jooga, kuidas see juhtus?

Olid teatud asjad, millega ma ei saanud hakkama – mul olid keskendumishäired töö juures, kui oli vaja mitut asja korraga teha ja siis ma justkui nagu tegin, aga vahel läks mingi asi meelest ära ja midagi jäi tegemata. Kõik need asjad juhtusid minu ümber ja mina olin see, kes neid lahendas. Tundsin, et olin juhtumiste ohver. Ma nägin kõrval inimesi, kes suudavad väga mõnusalt oma elu juhtida. Ma soovisin sedasama saavutada. Raamatuid lugedes sain aru, et jooga võib olla see praktika, mis aitab keha puhastada, samaaegselt närvisüsteemi rahustada ning mõista siis paremini ja täpsemini, mida ma elult saada tahan. Nii jõudsingi seitse aastat tagasi Joke Salokorpi ja Grete Rämmali Ashtanga jooga treeningusse. Ashtanga jooga muutiski mu elu, sealt hakkas uus avardumine, sügavutiminek ja iseenda mõistmine.

Ashtanga joogat nimetatakse ka hingamise joogaks, kus 99% on praktiseerimist ja 1% teooriat. Mulle meeldis, et see oli dünaamiline-füüsiline, ei vajanud palju mõtlemist, polnud seotud ühegi usundiga. Alguses tundusid need harjutused üsna piinarikkad. Tegid neid tund või pool, punnitasid, mis kole, aga kui trenn sai tehtud, saabus selline rõõmuhetk, kus energia tagasi tuleb, pea selgeks ja meel rahulikuks muutub. Ma tegin alguses harjutusi läbi pingutuse ja tahtejõu, kuid Joke ütles, et jooga põhiolemus on tegelikult hoopis midagi muud – pehme hingamine, kohalolu ja lõdvestumine. Läbi lõdvestumise tekib paindumine iseenesest. Selleni jõudsin alles kolme aasta pärast.

Joogaga hakkasid ära kaduma pingeseisundid, ärevus ja keskendumisprobleemid. Ma mõistsin tööle minnes, mis on prioriteedid, mida ma tänases päevas teen. Teised tööd, mis ei ole prioriteedid, võin ära teha – suurepärane – kui ei saa tehtud, on ka väga okei.

Mu elu muutus veelgi suuremal määral, kui kohtusin oma Pranayama õpetajaga Sami Mälkiäga, kes tuli Eestisse Pranayama workshopi tegema. Pranayama on joogide iidne hingamisõpetus, mida Indias juba mitu tuhat aastat on praktiseeritud ja mis möödunud sajandi lõpus hakkas levima ka mujal maailmas.

Kuidas see info teieni jõudis?

Joke korraldas oma joogaklubis workshopi ja ma mõistsin, et on mingid asjad, mille peale ma oma elus siiski veel plahvatan ja neist tuleb õppida enda sees lahti laskma. Pranayama tehnika kirjeldust lugedes nägin, et vau, läbi hingamise on võimalik vabaneda tervisehädadest! Seal oli välja toodud, et võimalik on vabaneda unetusest, peavalust, emotsionaalsest ülekuumenemisest, stressist, depressioonist, alandada vererõhku ja kehakaalu ning parandada eneseväljendusoskust. Ma mõtlesin, et hingamisõpetusega antakse nii suured lubadused välja, kas neid on võimalik ka realiseerida!? Siis ma Sami workshopi sattusingi. Poolteist päeva see workshop kestis ja ma ainult imestasin, kuidas nii lühikese ajaga – poolteist tundi on hingamise treening  – on võimalik selline klaar, fokusseeritud, lõdvestunud, rõõmus, energiline, voolav seisund saavutada. Lihtsalt istud ja hingad, viskad korraks selili, tõused püsti, jälle hingad. Kuidas siis niimoodi?! Muidu pidin pingutama, jooksma 10 kilomeetrit, et tunda midagi samalaadset. Nüüd ma lihtsalt istun ja hingan.

Aasta aega praktiseerisin, et saada aru, kas tõesti kõik need lubadused ka minu peal töötavad ning toimivad. See oligi tõsi! Jõudsin põhjuseni, miks emotsionaalne ülekuumenemine minus tekkis. Kui oli näiteks mingisugune diskussioon kas kodus või tööl, siis ma lihtsalt ei osanud või julgenud oma seisukohti suuliselt väljendada. Kui teine inimene, kes minuga väitles, väljendas ennast veenvamalt, võtsin ma tema seisukoha, aktsepteerisin seda, kuigi sisemas tundsin ennast halvasti. Mul tekkis teise inimese vastu trots ja viha, hakkasin kättemaksuks temaga manipuleerima. Käivitusid mingid sisemised mehhanismid, mis tegelikult hoopis eraldasid mind sellest inimesest ja need lõppesidki ühel hetkel plahvatusega mingi x-teema peale, mis viis suurema konfliktini. Mõistsin, et mul on vaja õppida ennast väljendama, et jääda oma tõe juurde. Hingamine aitas mul sellistel hetkedel maha rahuneda ja oma tõde välja ütlema hakata.

Kuna Pranayama hingamisega saab keha tõesti puhastatud – nii närvisüsteem üleliigsetest blokeeringutest kui ka veri rikastatud täiendava hapnikuga, siis hakkasid asjad elus toimuma. Esimese paari kuuga võtsin hoobilt alla 4 kg. Kui ma 18-aastaselt kaalusin 82 kg ja sellest allapoole polnud üldse liikunud, siis pärast Pranayamaga tegelema hakkamist langes kehakaal 75 kg peale. 7 kg tulin alla puhtalt hingamisega, ma ei käinud jooksmas, mingisugust täiendavat treeningut ei teinud, lihtsalt hingasin ja ka toitumine jäi üldjoontes samaks. Keha puhastus läbi hingamise. Öeldakse, et Pranayama on seitse korda efektiivsem, kui jooga ja selles ma olen tänaseks vägagi veendunud – hingamisharjutuste tegemine on kiireim tee muutuste toomiseks oma ellu!

Millal te viimati tõsiselt vihastasite?

Ma vihastan suhteliselt sageli jätkuvalt. Ikka mitu korda nädalas. Aga ma märkan ja tean, mida vihaga peale hakata, kuidas seda tunnet koheselt vabaks lasta. Viha on üks emotsioonidest ja meil on täielik õigus kõiki emotsioone kogeda. Sellega peab hakkama saama nii, et teistele haiget ei tee. Viha on päris hea jõud uute asjade käivitamiseks. Ma ise arvan küll nii.

Kuidas sõpruskond teie muutustega kaasa tuli?

Sõbrad on muutunud, see on tõsi. Inimesed, kellega ma täna lävin, on teistsugused ja nende väärtushinnangud on teistsugused. Suhtlen ka varasemate sõpradega, kuid meil pole enam väga palju ühiseid teemasid. See klaasi taga aja veetmine, rääkimine sellest, mida uut poest osta või poliitikuid kiruda, ei paku pinget. Pigem on sellise puhta energia ja kaine peaga lõbusate asjade tegemine see, mis paelub. Sõbrad on need, kellega koos sporti teha, koos joogast või vaimsusest rääkida, üritusi korraldada, looduses viibida või nautida hetki niisama koos olles.

Kuidas sa oma tütre ja eksnaisega tänaseks päevaks läbi saad?

Mul on hea suhe oma tütrega. Ta on nüüd juba 16-aastane, väga kaunis noor neiu. Suhtleme regulaarselt. Meil on ühiseid teemasid. Püüan olla talle nii lähedaseks ja heaks sõbraks kui võimalik selles eas. Eksabikaasaga väga palju suhtlemist ette ei tule.

Teie sõpruskond muutus veelgi. Tänaseks päevaks võiks öelda, et üks kuulsamaid hingamisterapeute Dan Brulé on teie sõber.

Jah, võin küll öelda, et Dan on minu sõber. Meid seob seesama teadlik hingamine. Saimegi sõpradeks nii, et Dan otsis võimalust tulla Eestisse workshopi tegema, kuna ta oli parajasti  Leedus ja tal jäi Euroopas üks nädal vabaks. Ta saatis  meie joogaringkondadele meili, et küsida, kes võiks talle workshopi korraldada. Kui see info minuni jõudis, lõin Dani kodulehe lahti ja mõtlesin, et vau selline mees, väga huvitav oleks temaga tuttavaks saada ja mõista, milline on tema õpetus. Dan on tõesti vaieldamatult teadliku hingamise pioneer maailmas, kes on õpetanud seda ligi 60s riigis. Sajad tuhanded inimesed igapäevaelus praktiseerivad tema õpetust. Nende seas on olümpiavõitjaid, tipptreenereid, tippjuhte, psühholooge, võitluskunstide meistreid, mediteerijaid, munkasid – inimesi, kes tahavad mõista paremini elu olemust ja saavutada oma elus maksimaalset tulemust. Dani õpetus on hästi lihtne. Ta on õppinud Hiinas, Indias, Venemaal, teinud 9 aastat koostööd Vene Teaduste Akadeemiaga, õpetanud Venemaa tennise-, triatloni-, purjekoondise liikmeid, mitmekordset olümpiavõitjat Aleksandr Kalerinit. Tema õpetuses on ühendatud erinevad kogemused ja praktikad: India joogide hingamistarkus, Hiina tsiguni teadmised, Araabia sufi hingamised, tantra hingamine, vabastava hingamise tehnikad, orotoopne tehnika. Kõik need erinevad hingamistehnikad on ta läbi töötanud ja kokku pannud selliseks käepäraseks hingamisõpetuseks, mida inimene saab lihtsa vaevaga kasutada. On sul siis mingisugune terviseprobleem, meeleseisundid, millest sa soovid vabaneda, on sul vaja ette valmistada tähtsaks koosolekuks, võistluseks, et luua maksimaalne tulemus – vastavalt vajadustele igale oma hingamistehnika.

Toome ühe lihtsa näite. On tulemas pingeline koosolek, kus mul võib olla on väga selgelt vaja ennast tõestada, siis kui palju peab mul olema aega, et selle hingamistehnika abil ennast koosolekuks ette valmistada?

5 -10 minutit enne tippsooritust on see aeg, mida läheb tarvis oma vajamineva meeleseisundi loomiseks. Koosoleku tarvis piisab viiest minutist, spordivõistluse tarvis on see aeg pikem.

Kas te ise iga sekund hingate teadlikult?

Kindlasti mitte iga sekund. Küll aga järjest rohkem olen ma hetkes kohal ja märkan seda, kui minu sees toimib midagi, mis ei ole loov, väärtuslik ja kasulik. Sel hetkel saan neid erinevaid hingamistehnikaid kasutada. On see siis lihtsalt sügav sisse-välja hingamine, on see siis ohkamine või hinge kinni hoidmine. On erinevaid võimalusi, kuidas muutust luua.

Te olete täna õnnelik inimene?

Jah, ma ütlen küll, et olen õnnelik inimene. Tõesti näen, et teadlik hingamine on see, mis aitab inimesel hästi kiiresti luua oma elus muutusi. Hingamine on tähtis protsess. 90% inimesi ei hinga oma optimaalsete võimaluste piires. Kui me toome oma ellu teadliku hingamise sisse, siis on meil kõikidel tasanditel võimalust oma elu muuta.

Küsitles Elviira Eessaar / GoodNews.ee

Allikas: GoodNews

Fotod: Rasmus Kooskora