Rahvakogu kaudu esitatud ettepanekud on sageli jaburad ega muudaks sisuliselt midagi. Asjalikud ettepanekud seevastu kipuvad “ootamatult kaduma”. Jaan Hatto sirvis Rahvakogu ettepanekuid ja kirjutab Rahvuslase blogis oma mõtetest.

Ise ma osaleda ei saanud, sest mu arvutil puudub digiallkirjalugeja ja seda ma ei kavatsegi hankida. Miks? Sellel ma siin ei peatuks, sest vaatluse all on ikkagi Rahvakogu.

Nende ridade kirjutamise ajaks on 317-st valimissüsteemi parandamiseks mõeldud ettepanekust enam kui 30 teinud üks ja seesama inimene. Samuti teiste ettepanijate hulgas korduvad pidevalt ühed ja samad nimed. Mitmetest võib ära tunda riigiametnikke. Jääb mulje, nagu oleks suurema osa ettepanekuist teinud tegelikult rühm inimesi.

Ettepanekud on sageli jaburad ja mõttetud ega muudaks sisuliselt midagi, üksikud erandid välja arvatud, mis ka suurelt “maha hääletati”. Näiteks ministrite valimine rahva poolt või e-valimiste lõpetamine. Senised ettepanekud, ei ükski üksik eraldi ega kõik 317 kokku ei kehtestaks Eestis ausaid, läbipaistvaid, usaldusväärseid valimisi. E-valimised kujutavad endast puhtalt valimiste võltsimist, mis ei vasta praeguses, vähemalt paberil kehtivas põhiseaduses esitatud “üldiste”, “salajaste” ja kõige vähem “ühetaoliste” valimiste nõudele (EVPS § 60).

Rida ettepanekuid on puhtalt vene keeles. Paistab, et viimane on oma “riigikeelestaatuse” Rahvakogus kätte saanud.
Õnneks päris iga mõistlikku ideed siiski maha ei hääletata. Rubriigis “Kaasatus” leiab toetust rahvaalgatuse-ettepanek. Kahjuks saab iga asjaosaline sellest sõnast isemoodi aru, nagu võib seletustest välja lugeda ja nagu võiski eeldada. Siinkirjutaja tutvustas oma raamatus “Kuhu kadus Eesti demokraatia?” rahvaalgatust nii Šveitsis kui Eestis. Raamat ilmus juba kaks aastat tagasi.

Murelikuks tegi ettepanek: “Palun ärge võtke maha minu ettepanekut, kuhu see siis kadus!?” Küsimuse all oli parteide rahastamise lõpetamine riigieelarvest. Rahvaküsitlust, kus võimurid võivad kõrvaldada muretult ja märkamatult endale ebamugavad ettepanekud ja/või küsimused, kutsutakse rahvakeeles odavaks naljaks või labaseks pettuseks. Rahvaküsitlusega pole siin just palju tegemist.
Küsitlus peab olema ikkagi eelkõige aus, kus kõik ettepanekud on oodatud ja kellegi oma ei kao ära salapärasel kombel ega müstilised „massid” ei hääleta maha võimudele ebasobivaid ettepanekuid. Teiseks, küsitlus peab olema igaühele avatud.

Ühe panuse on Rahvakogu siiski Eesti ühiskonnaellu juba andnud, ja seda vaieldamatult: tõestanud, et arvuti ja internet on rahvaküsitluse korraldamiseks sama kõlbmatud kui rahvahääletuse korraldamiseks.

Allikas: Rahvuslane

Foto: ajakaja.wordpress.com

Toimetas: Meeli Seermaa