Maailmakuulsa bestselleri “Mäng “autor Neil Strauss on kirjutanud silmiavava lugemise suhetest – KÕIK , mida on (meestel) vaja teada suhetest naisetega, lastega, vanematega. Raamat “Tõde. Ebamugav raamat suhetest” on saanud juba palju kiitvat tagasisidet ka Eesti lugejatelt. “Mina pole selles loos kangelane, vaid kaabakas,” ütleb autor ise. “Ma soovin, et seda raamatut loeks mu pere, sõbrad, kolleegid, partnerid, naised, mehed, eriti mehed. Kuid veel rohkem soovin, et inimesed vaatleksid ausalt romantilisi suhteid enda ümber. Ma tahaks, et see raamat inspireerib inimesi sügavamalt vaatama otsa oma suhetele, et nad saaksid teada, mis tegelikult takistab neid olemast õnnelik ja mida nad saavad selle muutmiseks ette võtta.”

“See on üks neist kolmekümne kolmest raamatust, mida võiksid lugeda enne neljakümneseks saamist.”

– The Independent –

Foto: pilgrim.ee

Selles hinnatud ja lausa ilmutuslikus raamatus on New York Timesi ja Rolling Stone’i ajakirjanik Neil Strauss asunud väga isiklikule teekonnale, et mõista, miks on truudusetus, lahutused ja õnnetud abielud nii tavalised ning mida saaksime selles suhtes ette võtta. Püüdes lahendada oma lähedussuhete probleemi, hakkab ta uurima suhtesõltuvust ja armastuse vältimist, seksisõltuvust ja seksianoreksiat, allutamist ja hülgamist ning mis kõige tähtsam – miks nii paljud inimesed tõmbavad ligi just neid partnereid, kes neile tõenäoliselt haiget teevad. See, mida ta enda kohta avastab ning mida sina enda ja oma partnerite kohta seda lugedes teada saad, muudab ilmselt su hoiakuid koosolemise, armastuse ja enda sidumise suhtes.

Igal perekonnal on kapis luukere

Sa ehk tunned oma perekonna luukeret. Võib-olla oled sa ise see luukere. Või arvad, et sinu perekond on teistsugune, erandlik, ja sul on vedanud täiuslike vanemate ja sellega, et su perekonnas pole ühtki sünget saladust. Kui nii, siis pole sa veel õiget kappi avanud.

Suurema osa oma elust arvasin ka mina, et kuulun normaalsete inimeste hulka. Aga seejärel leidsin üles õige kapiukse.

See oli mu isa toas. Uks oli valge, välisservalt oli värv maha koorunud ja vasest uksenupu oli isa suur käsi läikima hõõrunud. Ma pöörasin nuppu, käsi isa käe jäljel, ja sain julgust lootusest pornograafiat leida.

Ma olin hilises teismeeas ja süütu, mu vanemad olid väljas ning ma igatsesin naise nahka, mis mu suureks masenduseks minu päriselus puudus. Olin isa ajakirjavirnast enne leidnud Playboy ja Penthouse’i, niisiis oli loogiline, et ta toas pidi kusagil peidus olema kõrgem pornograafiavorm – selline, mis liigub. Päris porno.

Ta riidekapi tagaosast, siniste puuvillast ja polüestrist särkide alt, millel olid monogrammidega taskud ja mis olid aastatepikkusest pesemisest peaaegu valged, leidsin kolm pruuni toidupoekotti videolintidega. Ma istusin põrandale ja uurisin piinlikult täpselt igaüht neist, pidades hoolsalt silmas, et paneksin need kõik samas järjekorras tagasi.

Seal polnud videoid sildiga porno, aga ma teadsin, et mu isa poleks nii rumal, kui ema on sealsamas. Niisiis panin kõrvale kõik siltideta lindid. Kuna mulle polnud kunagi oma telerit lubatud, viisin videod elutuppa, kus oli väike teler ja videomakk, vanad kingitused vanaonult.

Ma tundsin, et plahvatan.

Panin esimese video mängima ja olin pettunud, leides telerist lindistatud Dizzy Gillespie džässkontserdi salvestuse. Kerisin edasi, lootes, et see on vaid maskeering ja tegelikult on tegemist blondide tibidega. Aga järgmiseks oli “Newharti“ sarja osa, sellele järgnes “Masterpiece Theatre“. See oli tähelepanuväärselt mittemasturbeeritav.

Järgmine lint oli “The Philadelphia Story“ ning sellele järgnes tennisematš ja siis polnud enam midagi.

Ma asetasin kolmanda lindi mängijasse ja vaatasin, kuidas see aeglaselt masinasse kadus. Vajutasin mängima ja kohe, kui nägin, mis sellel on, kadus mu elevus, mu nahk läks külmaks ja mu ettekujutus isast kui alandlikust ja passiivsest ärimehest muutus igaveseks.

Ma nägin kujutisi, millest ma ei teadnud, et need üldse maailmas olemas on.

Ja äkki, nagu oleksin juhuslikult avanud kulissid ja avastanud, mis on nende taga, taipasin, et tegelikult on mu perekond fassaadist väga erinev.

“Luba, et sa ei räägi kellelegi, isegi mitte oma vennale ega isale,“ ütles ema, kui küsisin temalt selle kohta, mille olin leidnud.

“Ma luban,“ kinnitasin talle.

Ja ma pole kunagi kellelegi rääkinud, mida sain sel päeval oma isa salaelu kohta teada.

See tähendab, kuni sellest saladusest sai hape, mis pani mu suhted roostetama. Kuni see põletas läbi mu hea ja kurja tundmise, jättes mind üksi ja põlatuks. Kuni see viis mind psühhiaatriaasutusse, kus mulle räägiti, et mu enda vaimse tervise, vabaduse ja õnne nimel pean murdma oma lubaduse ja paljastama sellel lindil leidunu.

Ja niisiis olin otsuse ees: kui kaugele ma oma vanemate kaitsmisega võin minna? Kas on parem reeta inimesed, kes vastutavad mu olemasolu eest, või reeta oma olemasolu?

See on otsus, mille igaüks peab mingil ajal elus vastu võtma.
Enamik meist teeb vale otsuse.

Võib-olla elab su isa topeltelu. Võib-olla ema. Võib-olla on üks neist salaja homoseksuaal või ristriietuja või on tal armulugu või ta maksab libudele või käib stripiklubides või vaatab internetist pornot või lihtsalt ei armasta teist.

Võib-olla nad mõlemad. Võib-olla mitte su vanemad, vaid inimene, keda sa armastad.
Aga kusagil on luukere. Ja sellel luukerel on peenis. Ja see kepib su elu.

Allikas: Neil Strauss “Tõde. Ebamugav raamat suhetest” (Pilgrim, 2018)

Pildid: everplans.com, pilgrim.ee

Toimetas Sander Soomaa