“Kallid kaaslased. Jagan teiega täna midagi väga isiklikku, millest ma veel viisteist aastat tagasi poleks julgenud iitsatadagi. Häbenesin seda ja süüdistasin iseennast, aga praegusel hetkel, juba täiskasvanud inimesena, kes on jõudnud ennast, maailma ja oma saatust pisut pikemalt analüüsida, tunnen hoopis, et lausa p e a n sellest rääkima. Pean, sest see, mida tehakse hetkel avalikus ruumis Eesti Metsa Abiks aktivistide ja üldse säästvat looduskasutust pooldava kodanikkonnaga, meenutab mulle väga seda, mida tehti minuga koolis. Kiusamise tagajärgi läbi elu kogenud ja uurinud inimesena pean oma kohuseks teavitada, et selline suhtlemisviis ei ole terve ühiskonna tunnuseks,” kirjutab Eesti Metsa Abiks Facebooki lehel kodanikuühenduse üldprogrammi koordinaator Linda-Mari Väli.

Minu kiusamiselugu algas koos kooliminekuga. Olin üsna vaesest perest ja võib-olla polnud asi isegi ainult vaesuses – 90ndad oli kõigile vaene aeg – vaid ka teatavas hoolimatuses brändide ja luksusliku elu vastu, mida meie peres põlvest põlve edasi on kantud. Polnud uhkeid riideid, autot… selle asemel olid hoopis raamatud ja arvamine, et inimene peab tegema seda, millesse ta ka päriselt usub. Oma Nõmme-kodus, kus siiani elan, pidasime toona ka kanu ja jäneseid, aga kui üks kooliõde sellest teada sai, tuli tollestki jama, ja mõneks ajaks jäi mulle külge isegi naljakas hüüdnimi, mida praegu õige kummaline meenutada – “maakas“.

Hiljem asendus see põhikoolilõpuni jäänud sõimunimega „tšernobõl“. Keskkoolis kiusamine jätkus, sest olime jõudnud juba internetiajastusse ja eelmised koolivennad ja -õed pidasid oma kohuseks ka uue kooli omadele teada anda, et olen põlualune. Olid tatikuulid, toidujäätmed mantlitaskus, koridoris pähe tõmmatud paberkott, fantaasiaküllased sõimunimed, tundespetsiifilised alandused ja muu selline… Ehk sai just sellest alguse ka ärevushäire, millele olen noorest east saati kõige suuremat leevendust leidnud just loodusest ja… metsast. Nii palju vabam on hingata metsas kui linnas. Päris tõsiselt, ilma igasuguse klišeelikkuseta. Vähemalt minu jaks küll.

Nagu te arvata võite, olen oma kiusamisele takkajärgi läbi kogu elu mõelnud – ei ole sellest nii-öelda lahti saanud. Ja nagu inimesed ikka kipuvad tegema, nii olen ka mina otsinud kõigest p o s i t i i v s e t. Et hea küll, olen ärevushäirega ja kaldun seetõttu depressiooni ja mõtlen mõnikord ammumöödunud traumadele, millest tuleb tegelikult täielikult lahti lasta, aga vähemalt õpetasid need kaksteist aastat kiusamist mulle midagi olulist.

Kiusamine õpetas mulle empaatiat ja õpetas ka seda, kuidas pidada vastu olukorras, kus nõndanimetatud p e a v o o l on sinu vastu ja üritab sind igat moodi alandada ja su vaimujõudu lõhkuda – ja seda lihtsalt seepärast, et sa oled olemas. Koolis piisab sellest, kui sul on vaesed riided või mõni mu eripära – üht mu praegust sõpra kiusati näiteks seepärast, et tal olid väga hõredad juuksed ja ta oli üldse kiitsakas poiss. Hiljem läheb asi veidi keerulisemaks, aga põhimõte jääb samaks. EMA puhul piisab sellest, et meie metsanduspoliitiline nägemus erineb olulisel määral praegu kehtivast vaatest. Teiste sõnadega: on “imelik“.

Kui ma vaatan Keskkonnaministeeriumi, Erametsaliidu ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu viimasel kahel aastal tehtud avaldusi EMA liikmete suhtes, mis hämmastaval kombel – kas tõesti lobistide töö tulemusel? –, on ka peavoolumeediasse kandunud, siis näen jätkuvalt valelikku laimamist, ebaõiglast süüdistamist ja üleolevat alandamist, mis oli omane ka minu kunagistele kiusajatele. Nüüdseks olen aga koolikogemusest õppinud ning saanud aru, et kiusamine ise on traumaatiline reaktsioon, ja kui sa tahad kiusaja kiusust tõesti jagu saada, siis pead sa temaga kuidagi dialoogini jõudma – sest kiusaja sõim jääb alati monoloogiks, aga monoloog vestlust edasi viia ei saa.

Oma avalikes sõnavõttudes on EMA alati rõhutanud tasakaalu, koostöö ja dialoogi vajadust ning palunud kõigilt osapooltelt – ka meie liikmetelt – argumenteeritud diskussiooni ja lugupidavat suhtumist oma kaaskodanikesse. Häält teeme siis, kui inimestele on tõesti kanna peale astutud – nagu tselluloositehase eriplaneeringu puhul, mis lubati avalikult lõpetada, üritades siis teatud aja möödudes lubadusest ikkagi mööda skeemitada. Kui sellisel puhul kõvasti ei kisa, siis ajakirjandus ka asjale ei reageeri ning kokkuvõttes leian, et see on pigem meedia, aga mitte kodanikuühenduste probleem. Kodanikuühenduse kohuseks on juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele ja me kasutame selleks neid vahendeid, mis meedia ja riik meile on võimaldanud.

Hiljaaegu, kui EMA käis Hiiumaal ja seal üldiselt kogukonna poolt väga viisakat ja toetavat suhtumist nägi, siis oli seal ka üks tuntud liberaalse metsapoliitika eestkõneleja, kes ka internetis aktiivselt sõna võtab. Minu ettekande peale teatas ta, et selliseid arvamusi metsast esitavad “linnavurled“, ja kui ma vurlenduse-teemat analüüsima hakkasin, siis lisas ta, et see on kõige solvavam asi, mida keegi talle öelda saaks – et t e m a on linnavurle.

Seisan siis seal, keset oma ettekannet, ja mõtlen: miks peaks keegi ütlema oma vestluspartnerile midagi, mille kohta ta ise leiab, et see on kõige solvavam asi, mida teisele öelda? Ma ei näe selleks ühtegi ratsionaalset põhjendust, tegemist saab olla vaid emotsionaalse afektiga. Seepärast palun siinkohal taas kõiki, nagu juba varemgi korduvalt palutud on – esindagu nad siis millist maailmavaadet tahes, rohelist, punast või kiirgavsädelevat –, oma vestluspartneri solvamisest kui igati ebamõistlikust tegevusest hoiduda, sest niimoodi me vaid kütame isiklikku viha, aga ei tegele päriselt probleemide analüüsimise ja nende üle diskuteerimisega.

Mu meelest on ebaviisakaid vestlusi internetis juba piisavalt, me võiks püüelda midagi enamat. Me võiksime püüda maailma paremasse käekäiku panustada, laste tulevikku panustada – see võikski ju olla ühe evolutsiooni kaudu õppiva liigi ülev eesmärk, kasulik nii inimesele kui maailmale, kas pole?

Palun, hakkame ükskord asjast rääkime. Pole tähtis, millist sõnavara su vestluspartner kasutab, kas ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli, Maaülikooli, Luua metsakooli või saanud hariduse hoopis, kusagilt mujalt, kas ta kannab sukki või pükse, on tal vistrikud nina peal või mitte… see tõesti pole tähtis.

Minu vaikne palve selle pika ja siira postituse lõppu oleks, et unustagem üksteise isikud ja rääkigem päriselt metsast ja metsaga seonduvast problemaatikast. See teema on niivõrd keeruline, et kui me laseme isiklikul vihal oma arusaamise tumestada, siis ei saa sotti ei meie ega ka need, kes selliseid “vestlusi“ pealt näevad. Unustagem oma isiklikud tunded ja mõelgem vahepeal hoopis metsale ja maailmale. : )

Linda-Mari Väli

Allikas: Eesti Metsa Abiks Facebook

Foto: erakogu