Telegram avaldab 7. aprillil Terve Mõistuse Sündikaadis ilmunud Andres Laiapea arvamusartikli täiskujul.

Möödunud laupäeval toimus presidendi poolt ellu kutsutud Rahvakogu lõpetamine. Kahjuks jäi selle lavastuse lahendus lõpuni äärmiselt problemaatiliseks. On täiesti selge, et selline seadusväline ettevõtmine ei saa omada ühes õigusriigis õigusloomele mitte mingit siduvat mõju. Riigikogul puudub tegelikult isegi kohustus nendele ettepanekutele vastata. Sellise olukorra tekkimise eest vastutab eelkõige president Ilves koos oma õigusnõunikuga. Kuna riigikogulased kavatsevad Rahvakogu ettepanekuid aga siiski kaaluda, siis väärivad need vähemalt veidi tähelepanu.

Kõigepealt tuleb loomulikult märkida, et ürituse lõpptulemus ei esinda nn. “rahva tahet” oluliselt paremini kui Riigikogu praegune koosseis. Seda seetõttu, et ettevõtmise ülesehitus oli algusest peale küsitav, rahva kaasatulek sellega jäi suhteliselt tagasihoidlikuks ja juba laupäevasele arutelupäevale eelnenud teemaseminaride aluseks olnud kokkuvõtted olid nii ebakvaliteetsed, et see muutis kogu asja farsiks. Kui see olnuks lihtsalt sotsioloogiline uurimus, siis ei oleks see eriti tõsiseltvõetav uurimus.

Ja ometigi on Rahvakogu andnud rea ettepanekuid, mille elluviimist paljud nüüd ootavad. Vaatame need siis järjest läbi.

Kõige suurema toetuse osaliseks sai laupäeval idee kohustada Riigikogu arutama rahvaalgatusena esitatud ettepanekut, kui selle poolt on antud teatud hulk (näiteks 25000) valimisõigusliku kodaniku toetusallkirja. Seda toetas 95% hääletanutest. Samas pidas 84% vajalikuks reguleerida seadusega, kuidas on tagatud avalikkuse informeerimine ja võimalused õigusaktide ettevalmistamise erinevates etappides osaleda, ning 75% leidis, et tuleks lihtsustada seaduseelnõude ja muude riigielu küsimuste rahvahääletusele panemise korda.

Samas teemablokis avaldas 71% hääletanutest arvamust, et Rahvakogu tuleks selle praegusel kujul jätkata, kui selleks leitakse vajadust, aega ja võimalusi. Sellise veidra nö. “variparlamendi” olemasolu ei saa olla kuidagi meie põhiseaduslike organite, õigusriigi ja demokraatliku riigikorralduse huvides. Seetõttu võiks Riigikogu nüüd Rahvakogu kaaperdada, et viia ellu ülejäänud kolm nõudmist.

Kuidas seda teha? Väga lihtsalt: võtta üle Rahvakogu veebileht ja kujundada sellest keskkond, mille kaudu saab teha rahvaalgatusi, algatada ka rahvahääletusi, tuginedes seejuures vastavale seadusele, mida võiks nimetada Rahvakogu seaduseks. Nõutav toetusallkirjade arv võiks seejuures lähtuda Riigikogu valimistel antud häältest: kui tahetakse saata eelnõu Riigikogu ette, siis peaks seda toetama vähemalt valimiskünnise jagu inimesi; kui tahetakse algatada rahvahääletust, siis tuleks võtta Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust kas vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus (kui tahetakse algatada põhiseaduse muutmist). Selleks, et selline muudatus ei tooks endaga kaasa liiga suuri kulutusi ja allkirjade kontrollimise vaeva, võiks toetusallkirjade kogumine toimuda ainult Rahvakogu veebilehe kaudu.

Järgmine teema: erakondade rahastamise ausus ja kontrollitavus.

87% hääletanutest soovis muuta erakondade riigieelarvest rahastamist nii, et pool toetust jagatakse Riigikokku pääsenud erakondade vahel võrdselt ning pool toetust kõigile valimistel kandideerinud erakondadele vastavalt saadud häälte arvule. Tuleb märkida, et selle küsimuse puhul oli jäetud ainsaks alternatiiviks praeguse korra säilitamine muutmata kujul, mistõttu võib see vastus näidata rohkem soovi tänase süsteemi muutmiseks kui toetust konkreetsetele muudatustele. Igatahes ei eemaldaks selline muudatus peamist põhjust, mille tõttu lahvatab igal aastal suur rahulolematus erakondade riigipoolse rahastamisega. Selleks põhjuseks on asjaolu, et erakonnad määravad endale vastavad toetussummad igal aastal ise. Ilmselt ei muudaks olukorda ka see, kui seda teeks mõni “sõltumatu” komisjon.

Nende ettepanekute hulges, mis laupäevasele arutelupäevale ei jõudnud, leidus ka mõte siduda erakondade riigipoolne rahastamine konkreetsete häältega (panna seadusega paika, et erakond saab iga Riigikogu valimistel saadud hääle kohta näiteks 10 eurot aastas), nagu seda on tehtud mitmetes teistes riikides. Selline muudatus vaigistaks nüüd erakondade riigipoolse rahastamisega seotud rahulolematust rahva hulgas kahtlemata palju paremini kui see sotside idee, mille poolt arutelupäeval osalejatel hääletada lasti ja mis lähtub pigem lihtsalt nende parteipoliitilistest hetkehuvidest.

86% pidas vajalikuks suurendada erakondade rahastamise järelevalve organi volitusi kontrollida riigi rahastatud erakondade ja nende sidusorganisatsioonide kogu majandustegevust. 85% soovis muuta õigusakte selliselt, et erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse (78% pooldas praegust korda: erakonnale tohib annetada ainult üksikisik) vastuvõtmise eest nähakse taas ette kriminaalvastutus. Loogiline. Tehke ära!

Järgmine teema: ühiskondliku ruumi politiseerituse vähendamine.

Selles osas lasti hääletada ainult kahte küsimust, mis ei ole minu meelest antud valdkonnas just kõige olulisemad, aga… 87% pooldas ideed kehtestada seadusega riigi ja kohalike omavalitsuste esindamise tingimused ehk nõukogu liikme roll ja vastutus; 62% soovis keelata Riigikogu liikmetel kuulumise riigi osalusega äriühingute nõukogudesse.

Millest üldse selline küsimus? Riigikogu nõustus teatavasti juba enam kui viie aasta eest õiguskantsleri ettepanekuga, mille kohaselt on Riigikogu liikmete kuulumine riigi osalusega äriühingute nõukogudesse põhiseadusega vastuolus. Toona otsustati asuda muutma Riigikogu liikme staatuse seadust, et viia see põhiseadusega kooskõlla, kuid seni ei ole veel selleni jõutud. Kas Riigikogu peaks järgima põhiseadust? Riigikogu ise on nõustunud, et põhimõtteliselt peaks, aga “veel ei ole jõudnud”. Mida see Rahvakogu seisukoht selles küsimuses nüüd juurde annab?

Järgmine teema: erakondade aus ja elav konkurents.

Enamik soovib laiendada piiranguid poliitilisele reklaamile: 43% eelistas ülempiiri kehtestamist poliitilise reklaami kulule; sama palju oli neid, kes kaldusid eelistama ülempiiri poliitilise reklaami mahtudele (näiteks välireklaamide mõõdud ja kohad, tele- ja raadioreklaamide pikkused ja eetrisoleku ajad vms).

On täiesti selge, et enamik inimestest soovib piirata poliitiliste reklaamide vohamist, aga aurtelupäeval osalejatele antud valik ei sisaldanud kõiki võimalikke lahendusi selle tegemiseks. Näiteks minu arvates saaks poliitilise reklaami kulusid ja mahte piirata kokkuvõttes märksa tõhusamalt ajalise piiranguga: lubada seda ainult aktiivse agitatsiooni ajal. Usun, et iga erakond on võimeline kokku arvutama, millist kokkuhoidu see annaks. Ainuke viga seisneb selles, et selle vastu on reklaamiagentuurid ja kommertsmeedia, mis räägib parema meelega silmakirjalikku juttu ülempiirist kuludele (mis kehtiks ainult aktiivse agitatsiooni ajal) ning piirangutest plakatite mõõtmetele, teades samas väga hästi, et see ei muudaks tegelikult midagi ehk tekitaks ainult juurde slikerdamist ja keeldudest mööda hiilimist.

75% hääletajatest leidis, et valimiskünnis tuleks langetada kolmele protsendile — ainsaks alternatiiviks praeguse korra säilitamine. Miks olid siin valikuvõimalused nii piiratud? Kas tõesti ei võimaldanud Rahvakogu kogutud ettepanekud suuremat nüansseeritust? Minu meelest küll võimaldasid.

55% lubaks erakonna asutada kahesaja liikmega, nagu enne 1995. aastat. 6% lubaks erakonna asutada kahe liikmega, nagu ülejäänud mittetulundusühinguid. Selle punktiga seoses tuleb märkida, et Rahvakogu ettepanekute esialgses kokkuvõttes oli vastav arv 500, nagu näeb ette sotside kava, ning see muudeti ära üksnes seetõttu, et kodanikud hakkasid taolise ilmselge vale peale pahandama. Aga see polnud kaugeltki ainus “eksimus”, mis nendes arutelupäevale eelnenud teemaseminaride aluseks olnud kokkuvõtetes leidus.

Kandidaatide registreerimisel kehtiva kautsjoninõude säilitamist praegusel kujul soovis 27% hääletajatest, 29% soovis kautsjoni suuruse vähendamist poole võrra ja 44% leidis, et selle võiks asendada teatud hulga toetusallkirjade kogumisega.

Järgmine teema: valija hääle kaalukuse suurendamine valimistulemuste otsustamisel.

93% soovib, et kandidaatidel oleks valituks osutumise korral kohustus esinduskogus tööle asuda, millest võib loobuda vaid teatud erandlikel juhtudel. 92% võrdsustaks Riigikogu valimistel üksikkandidaadi valituks osutumise tingimused erakonna nimekirja tingimustega (saab mandaadi, kui on kogunud vähemalt 75% lihtkvoodiks vajalikeks häältest).

Selle viimase punktiga seoses tahaks riigikogulastele öelda: Lõpetage see pull ära! Öelge viimaks otse välja, et tänapäevane parlament koosnebki erakondadest, töö käib fraktsioonides ja üksikkandidaadil ei ole seal valituks osutumise korral teha peaaegu mitte midagi. Selle asemel, et viljeleda nüüd sellist kosmeetilist populismi (vastav ettepanek pärineb juhtumisi ühest sotside eelnõust), mis võib tekitada taas paljudes juba ette nurjumisele määratud lootusi, võiks kaotada üldse ära võimaluse Riigikogu valimistel üksikkandidaadina osaleda. See oleks valijate suhtes ausam.

53% toetas ettepanekut “jaotada kompensatsioonimandaadid lähtudes kandidaadile antud toetusest (kuna ringkonnad on erineva suurusega, ei saa kandidaatide järjestamise aluseks olla häälte arv, vaid näiteks häälte suhe ringkonna lihtkvooti).” Järjekordne punkt, mis on pärit sotside eelnõust. Kas ei ole nende mõju arutelupäevaks küsimuste sõnastamisel olnud kuidagi ebaproportsionaalselt suur? Ja järjekordne populistlik rumalus, mis ei paista silma just erilise läbimõeldusega: näiteks 2011. aastal varieerusid ringkondade lihtkvoodid vahemikus 4670 kuni 6462, kandidaatide arv ringkondades jäi vahemikku 45 kuni 99 — kui jagada lihtkvoodid kõigi ringkonnas üles seatud kandidaatide arvuga ja neid tulemusi omavahel võrrelda, siis oli suurima ja väikseima ringkonna vahe 92.4%.

Miks peaks parlament toetama ettepanekuid, mis muudaksid Eesti poliitilise süsteemi praegusest veelgi segasemaks ning ebaloogilisemaks? Selge see, et sellised ettepanekud lükatakse tagasi. Aga sotsid saavad esineda siis suurte “rahva tahte” väljendajatena. Nii kujuneb Rahvakogu ning selle kaudu väljavalitud ideede (juba sissekavandatud) tagasilükkamine Riigikogu poolt lihtsalt osaks sotside valimiskampaaniast. Ja selle kõige eest vastutab president Ilves, kes pidi ju olema “erakondadeülene” president.

Ja viimane küsimus: 59% hääletajatest soovis presidendivalimistel praeguse korra säilitamist, jättes otsevalimise toetajad vähemusse. Kas see enamus arvas tõesti, et praeguse korra puhul on valija hääle kaalukus valimistulemuse otsustamisel suurem kui see oleks presidendi otsevalimise korral? Või kohkuti seal lihtsalt ära ilvesjugendi infantiilsetest hirmujuttudest, mille kohaselt valiks rahvas presidendiks Savisaare ja Eesti muutuks Valgeveneks? See viimane tundub kuidagi tõenäolisem. Soome teed me seega presidendivalimiste osas ilmselt veel ei lähe.

Riigikogul ei ole Rahvakogu ees absoluutselt mitte mingeid kohustusi. Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste võiks kõik need ettepanekud, kui tahaks, teisipäeval Ilvesele vabalt näkku visata ning tuletada talle meelde, et Eesti on oma põhiseaduse kohaselt jätkuvalt parlamentaarne vabariik, kus ka president on saanud oma mandaadi parlamendilt, mitte otse rahvalt — me ei vaja mingeid kapidiktaatoreid, kes räägivad suure suuga “demokraatiast”, aga tegutsevad ise õigusriigi põhimõtete vastu. Kuid ka koalitsioonierakondade parteipoliitilistes huvides oleks nüüd vähemalt mõned nendest ettepanekutest teoks teha, et sotside punktivõidud ei kujuneks lähenevate kohalike valimiste eel liiga suurteks.

Vajadus Eesti poliitilise süsteemi ulatuslikumaks kaasajastamiseks ei kao muidugi kuhugi. Paljud sammud, mis selles vallas astuda tuleks, leiduvad ka nendes Rahvakogu poolt algselt kogutud ettepanekutes, mis ei jõudnud arutelupäevani. Mandaat nende elluviimiseks tuleb aga hankida valimistel, nagu demokraatlikes riikides kombeks. Rahvakogu osutus lõpuks paljuski siiski vaid osaks ühe erakonna alanud valimiskampaaniast: ükskõik millist mulli selle ilustamiseks ka ei aetaks, räpane on see ikkagi.

Andres Laiapea

Allikas: Terve Mõistuse Sündikaat

Foto: Lauluvaljak.ee