Foto: Janne Luigla

Miks nad valetavad meile heliotsentrilisest maailmamudelist, kosmosereisidest, tuumapommidest, evolutsioonist, dinosaurustest, 9/11 terrorirünnakutest jne? Gustave Le Bon kirjutas 19. sajandil oma raamatus “Hulkade psühholoogia“, et massid jumaldavad neid, kes annavad neile toredaid lugusid ja keeravad selja neile, kes räägivad tõtt. Selline on inimloomus. Kedagi ei huvita mida sa tead, vaid see kuidas sa neid tudma paned. Inimesed vajavad vastuseid, nad eelistavad ajuvaba selgitust sellele, et selgitust üldse pole. Nõnda töötab inimloomus ning eriti veel gruppides. Seega on juhtide ülesanne anda massidele (teinekord tobedaid) lugusid, ükskõik milliseid, peaasi, et midagi oleks – nõnda saavad nad rahulikult elada.

Käesolev artiklitesari ilmus Telegram.ee-s esmalt detsembri lõpus 2018.

Massid vajavad juhte. Kas sina tahaksid olla masside juht? Juhtideks on need, kellele meeldib seal olla ja nemad räägivadki massidele tobedaid lugusid ja muinasjutte. Massid paluvad endale juhte, kes nende eest mõtleksid. Mis lugusid sina massidele räägiksid?

Süsteem on andnud massidele vastused selle kohta, kes nad on, kus nad on, millal nad on ja miks nad on. Need on elementaarsed küsimused, millele iga mõtlev inimene vastuseid otsib. Kuid tundub, et ka süsteem ise ei tea vastuseid nendele küsimustele ning edastab meile väljamõeldud lugusid minevikust, jättes maha meile vihjeid. Seega sa võid uskuda neid lugusid aga sul on valik ka mitte seda teha ning pigem ise uurida ja mõtiskleda eksistentsialismi üle, kus me reaalselt asume, mis koht see on, moraalne filsoofia, mis see on ja kust see pärineb?

Kui sa saad aga aru, et tegemist on väljamõeldisega, siis on sul valida, kas viriseda selle üle, et süsteem tobedaid lugusid räägib või mõelda hoopis “cool, mis ma nüüd edasi teen, kuidas ma seda teadmist saan rakendada enda ja oma lähedaste elujärje parandamiseks?“.

Maailmajuhid teavad, et enamus inimesi ei võta kunagi osa sellest, mis tegelikult toimub, sest neid ei huvita see. Seega mitte midagi ei muutu, süsteem toimib pidevalt samamoodi edasi. Sellepärast ei ole kunagi keegi neile ohuks, sest nad tunnevad inimloomust, mis ei muutu kunagi. Jabur on mõelda, et meie tegevus võiks olla süsteemile ohuks, sest me kasutame ju süsteemi enda vahendeid – tehnoloogia, internet jne.

Mingit ühtset tõeliikumist (truth movement) pole tegelikult olemas, sest kõik ajavad oma asja ning koostöö on vaevaline või pigem puudulik, sest mitte mingit koostööd polegi võimalik teha, kui erinevad lülid on erineva valgustumise tasemel. Ja kuna süsteem seda teab, siis see garanteerib neile edukuse. Nad kasutavad pidevalt samu trikke, sest nad teavad mis toimib inimeste peal. See on imeline teadmine, et kogu maailma saab ära lollitada hiiglaslike valedega. Ja milline eelis on see süsteemile.

Kui rääkida nendest tobedatest lugudest ja pettustest, mis siin maailmas aset leiavad, siis reaalsus on see, et paljud, kes tunduvad nagu nad oleksid võimelised neid teemasid arutama, siis tegelikult nad seda pole. Nad võivad olla kursis pisemate pettustega (nt Sandy Hooki koolitulistamine), aga see ei tähenda, et nad oleksid kursis kõrgema taseme pettustega. Nad võivad teada tuumarelvade või evolutsiooni pettusest, aga see ei tähenda, et nad oleksid võimelised osa võtmast tõenditel põhinevast diskussioonist näiteks ajaloo pettusest. See on naturaalne nähtus, mis ei tähenda, et need inimesed oleksid halvad, vaid seda, et nendega pole mõtet selliseid teemasid üldse arutada ja nende ega enda aega raisata.

Raamatu “Hea uus ilm“ (Brave New World) autor Aldous Huxley on öelnud, et “Inimesi saab lahterdata nende sisendatavuse järgi“ (suggestibility – ingl. k. sisendatavus, inimeste omadus minna kaasa tõenäolise kuid väära uskumusega, mida neile ette söödetakse). See tähendab, et suur osa massidest, oletavalt ca 90%, usuvad ükskõik mida võimud ütlevad, nad on abitud. Siis on 9,9% inimesi, kes veidikene vaidlustavad neid teemasid, ja siis jääb 0,1% kes mitte ei vaidlusta ega sea kahtluse alla vaid ka reaalselt uurivad asitõendeid ja implikatsioone.

Massid usuvad, sest nad alluvad võimule ja konsensusele, need inimesed on n-ö lootusetud ja nad vajavad juhte ja lugusid. Juhid ongi jutuvestjad. Siis võid ju küsida, et aga kui rahvas tahab lugusid, siis miks neile rääkida valesid heliotsentrismist ja 9/11-st?

Okei, aga mida siis sina pakud, et neile valetada võiks? Kuna meie pole kumbki olnud juht, siis mida meie teame juhtimisest ja sellest, mida massid vajavad? Kas on võimalik, et juhid valetavad massidele, sest massidel on nõnda kergem? Meil kõigil on oma koht siin maailmas ja minu koht pole olla kellelegi juht. Lihtne on näpuga näidata ja öelda mida teised tegema peavad, aga kui me ausad oleme, siis mõistame, et me paljudes olukordades tegelikult ei tea, mis on õige või vale, me lihtsalt kordame kellegi teise sõnu.

Samamoodi, nagu lapsed usuvad kõike, mida nende vanemad ütlevad, usub ka rahvas kõike, mida juhid ütlevad (senikaua kuni nad neid austavad). Sel pole vahet, mis see lugu on, karjamentaliteet hoiab kokku. Ja süsteem teab seda väga hästi. Kari vajab oma elule mõtet ja need lood pöörlevatest pallidest, miljonite aastate tagustest monstrumitest, kosmosereisidest ja tuumapommidest annavad nende elule mõtte. Seda tehes jätab süsteem maha mõned lihavõttemunad nendele, kes on võimelised ise mõtlema. Võib olla ei tea teatrijuhid ka ise tegelikku ajalugu, mõelge kui keeruline oleks massidel, kui neil poleks lugusid evolutsioonist või pöörlevatest pallidest, teadmatuses oleks neil veelgi raskem. Need lood aitavad masse.