Eelmisel reedel osalesin Tallinna Rahvusraamatukogus toimunud “Suurel Rahu debatil“, mille korraldas Eesti Naisjuristide Liit. Lisaks minule osalesid debatil Eesti 200, Vabaerakond, EKRE, SDE, Keskerakond, Rohelised, Elurikkuse Erakond ning üksikkandidaat Maarika Pähklemäe. Kuigi debatt kandis nime “Suur RAHU Debatt“, siis keskendusid osalejad pigem sõjale kui rahule. See ärritas mind ühel hetkel nii palju, et mõtlesin kohati, kas peaksin lahkuma. Minu nägemus rahust on hoopis midagi muud kui teistel debatis osalenuil. Kas tõesti on 21. sajandil ikka veel valitsev maailmavaade, et rahu saab tagada ainult sõjaga?

Kaks tundi kestnud “debatil“ käidi läbi kümmekond küsimust teemadel nagu:

• Külm sõda
• Piirilepe
• Punase Risti rahastamine
• Eesti poolt pakutav abi sõjalistes konfliktides kannatanuile
• Kas poliitika takistab rahurääkimiste kulgu
• Milline on teekond rahuni
• Eesti ja ÜRO ja NATO
• Naised ja noored riigi julgeolekus
• Kas julgeolekut saab põhineda ainult sõjalise heidutuse suurenemisel
• Vabatahtlik sõjavägi

Minu sõnum on alati olnud, et rahu tagamiseks tuleb sõjad ära lõpetada ning välja selgitada konflikti põhjused. Kui me teame, et kõige suurema konflikti lavastas süsteem ise (9/11 terrorirünnakute sisetöö), siis mida me siin vaidleme mingisugustel pseudoprobleemidel? Kui me ei teaks, et 9/11 on sisetöö, siis oleks asi hoopis teisiti.

Kaks tundi kestnud debatil juhtisin ma ca 10 korda tähelepanu 9/11 sisetööle ning minu üllatuseks teised debatil osalenud selle üle ei vaielnud. Me olemegi nüüd sellises olukorras, kus üldsus on justkui leppinud selle 9/11 tõsiasjaga, aga sellegi poolest tehakse nägu justkui asjad oleks teisiti.

Kõik debatil osalenud (va. mina) rääkisid täiesti siiralt justkui ühest suust, kuivõrd oluline on kaitsta end nähtamatu vaenlase, küberrünnakute, Külma Sõja ja isegi tuumapommide eest, aga mitte keegi neist ei pakkunud välja lahendust esialgsele probleemile – kuidas need konfliktid ära lõpetada. Selleks tuleb minna algallikani – 9/11 – elevant elutoas! Aga sellega nad tegeleda ei soovi.

Kuigi debatil osalenud olid nõus minu väitega, et Venemaa riigijuhil on rohkem ühist USA riigijuhiga kui oma rahvaga, siis ikkagi rääkisid nad justkui ühest suust, et nemad saadaksid isegi oma lapse sõtta, selle asemel, et kas:

• Vältida sõda (olla rasketel aegadel koos oma perega, neid kaitstes, ja vajadusel põgeneda mujale)
• Tunnistada üles, mida me kõik teame – 9/11 on sisetöö ja kogu geopoliitika on farss

Ma ei suuda ette kujutada, mis toimub selliste inimeste peas, kes saadaksid oma lapse sõtta, veel enam kui nad on kursis, et sõjad on algatatud väga kahtlastel ettekäänetel. Ju nad lihtsalt armastavad rohkem oma riiki, millel pole selget piirigi.

Ma ei ütle, et teised debatil osalenud eksivad ja minul on õigus, vaid ma juhin tähelepanu, et kõik teised osalenud esindavad täpselt ühesugust maailmavaadet. Nad olid justkui üks ühine pere, kelle seltskonda oli sattunud üks teisitimõtleja. Vägisi tekib küsimus, et miks te ühist erakonda ei tee?

Ometi olen tänulik selle kogemuse eest, tänan Eesti Naisjuristide Liitu ja Ann Rauni mind kutsumast ja teisi debatil osalejaid – kõik olid toredad ja siirad inimesed. Tagant järgi mõistan, et see oli minu jaoks väga tähtis õppetund.

Rahu debatil osalenud: (teine rida) Olev Tinn (Rohelised), Madis Roodla (SDE), Hando Tõnumaa (üksikkandidaat), Taavi Toom (Eesti 200), Paul Puustusmaa (EKRE); (esimene rida) Jaanika Klopets (Vabaerakond), Andra Veidemann (KE), debati juht Ann Raun, Eve Randvere (ERE), Maarika Pähklemäe (üksikkandidaat). Tore oli näiteks see, et Taavi Toomi arvates on ülivajalik, et inimesed mõtleksid erinevalt, sest muidu ei saa toimuda arengut ja midagi paremaks muutuda. Lisaks sümpatiseeris, et Andra Veidemanni arvates tuleks nn hard defence´i kõrval rohkem tähelepanu pöörata ka soft defence´ile.

Rahu debati otseülekande jäädvustused on leitavad Eesti Naisjuristide Liidu Facebooki lehelt: 1. tund, 2. tund

Hando Tõnumaa