Minu jaoks on viimased kuu aega olnud väga põnev jälgida, kuidas inimesed valimistsirkusele reageerivad. Seda enam,  et riigikogusse kandideerijaid on rohkem kui kunagi varem ja ka seltskond on tavapärasest kirjum. Nagu tavaliselt, räägitakse palju sellest, et poliitikud võiksid olla ausamad ja lõpuks ometi võiks tulla muutus, aga kas me tegelikult oleme muutuseks valmis? Minu meelest ei teadvusta me ühiskonnana vastuolu enda soovide ja tegeliku julguse vahel neid soove ellu viia.

Kui me tahame muutust, siis miks me kordame mantrat “Kui valid väikesi erakondi või üksikkandidaate, läheb su hääl raisku”?

Kui me tahame ausamat poliitikat, siis miks me naerame nende üle, kes on ausad? Olen just viimastel nädalatel sellest küsimusest lähtudes jälginud arutelusid Facebookis.

Me nõuame ausust, aga meid ajavad naerma ilma maskideta inimesed, sest me ei ole tegelikult aususega harjunud.

Näiteks. Üks loodusteadlane, kellest olen alati väga lugu pidanud, pidas vajalikuks mõned nädalad tagasi aususe üle naerda. Kusjuures ta on korduvalt avaldanud arvamust selle kohta, kuidas poliitika (sh tervishoiupoliitika) peaks olema ausam ja läbipaistvam; kuidas meie ühiskonnas peaks rohkem olema koostööd ja ühisosa otsimist ning kuidas tegelikult on väga oluline erinevaid arvamusi austada. Aga näed, lugedes ERR-i intervjuud ausalt vastava Anu Saagimiga, lendasid need ilusad mõtted aknast välja nagu see ja teine ning asemele tuli: “Nii piinlik oli lugeda; purskasin kõva häälega naerma; pidin kõrvalistujate ees vabandama.”

Palun küsi ise endalt ausalt: kas sa tegelikult suudad ilma maskideta ausaid inimesi taluda? Kumb on sinu jaoks poliitikuna usaldusväärsem, kas Anu Saagim või Rainer Vakra? Aga inimesena? Ja kas me valime inimesi või poliitikuid? Aga sina? Kas sa arvad, et kümneid aastaid poliitikas olnud teavad paremini, mida sina tahad, kui sina ise? Ja kas nad on nõus sinu või iseenda isiklike seisukohtade eest sama tuliselt võitlema kui mõni värske pilguga uustulnuk või nad pigem teevad nn tarku otsuseid, et ise selles suures rattas lõputult edasi pöörelda?

Mul on hea meel näha, et ajad on muutumas ja päris ausad inimesed on aina enam hinnas. Taas paar näidet. Üks blogija heitis hiljutises postituses kandidaatidele ette, et miks ta ei saa lugeda rohkem inimese ja tema enda mõtete kohta, vaid peab piirduma kõigest erakonna ühtse programmiga. Või siis üks mu tuttav saatis riigikogu kandidaatidele, kelle poolt ta potentsiaalselt võiks hääletada, järgmise sisuga kirja: “Palun kirjeldage mulle lühidalt, millised on Teie põhiväärtused. Põhiväärtuste all pean silmas neid tõekspidamisi, mis juba maast madalast on kodust kaasa tulnud, millega Te olete üles kasvanud, millesse Te siiralt usute ning mille eest seisate nii praegu kui ka 10 ja 20 aasta pärast sõltumata sellest, kas osutute valituks või mitte – need on asjad, millest Te kompromisse ei tee ja mille puhul Te oleksite iseendas pettunud, kui neid väärtusi reedate.” Üks kandidaat vastas, et ta ei mainiks ühtegi väärtust, kuna need muutuvad ajas… Teine, üsna tuntud nägu, mainis, et kirja saatja on täpselt teine inimene, kes temalt isiklikult midagi küsib (esimene oli sugulane). Kas poliitikud enam oskavadki oma poliitikumaske eest võtta ja päris ausa enda mõtteid välja öelda või oma südametunnistuse järgi talitada?

Viimase kuu jooksul on palju n-ö saladusi lekitatud ja sitta loobitud, aga kas see on aidanud maske eest võtta? Või pigem on neid maske lisandunud?

Kogu selle sopa sees mõjus nagu värske tuuleiil dopinguga vahele jäänud suusataja Karel Tammjärve aus ülestunnistus, et jah, tegin; jah, mina vastutan; jah, mul on kahju; jah, ma vabandan. Millal viimati mõni skandaali sattunud poliitik niimoodi reageeris?

Minu silmis on Tammjärv kangelane, kellest poliitikud võiksid eeskuju võtta. Kõik 1099 kandidaati ja nende valijad võiksid korraks iseenda sisse vaadata ja mõelda, kas nad ise oleksid valmis võtma maski eest ja olema nii ausad? Ja kui sa ei ole selleks valmis, siis KAS MIDAGI SAABKI ÜLDSE MUUTUDA?

Kui vaadata maske ja inimese varjukülgi, siis kas asi võib tegelikult taanduda meile endile, valijatele? Et me ise ei taha oma varjukülgedega tegeleda ja nii tundub meile ka normaalne edasi hääletada nende poolt, kes nii vaimustavalt hästi oma poliitiku-maske kannavad? Kas võib olla nii, et me tegelikult kardame muutusi ja vahet pole, kas heas või halvas suunas?

Aga millalgi peab ju astuma esimese sammu ja millal siis veel kui mitte nüüd. Meil ei ole ühtegi teist aega kui ainult käesolev hetk. Aeg on võtta maskid eest ja vaadata tõele näkku. Tahad muutust või ei? Kui PÄRISELT tahad, siis tee midagi teisiti. Ära mine üldse valima. Mine valima, aga riku sedel. Mine valima, aga vali väiksemat erakonda. Mine valima, aga vali üksikkandidaat. Mis peamine – vali seda, kelle aususesse sa päriselt oma südames usud, mitte seda, kelle mask on kõige viksim ja viisakam.

Mariann Joonas

Telegrami peatoimetaja

Foto: Janne Luigla