“Eesti e-hääletust on kritiseerinud paljud rahvusvahelised organisatsioonid. Soovime, et riigikogu arutaks läbi ning otsustaks, kuidas e-hääletuse süsteem viia vastavusse üldtunnustatud otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetega. Hääle individuaalse ja universaalse kontrolli mehhanismid annavad valijatele ja vaatlejatele võimaluse isiklikult veenduda, et hääled loeti kokku korrektselt ning muudavad tarbetuks korduvad ülelugemised,” seisab mõned päevad pärast valimisi keskkonda Rahvaalgatus.ee üles seatud petitsioonis “E-hääletus tuleb viia vastavusse tunnustatud standarditega!”.

Ettepanek

Käesoleva algatusega soovime: 

• Et riigikogu arutaks läbi ning otsustaks, kuidas viiakse e-hääletuse süsteem vastavusse otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetele
• Huvigruppe kaasavat ja rahvusvahelisele üldsusele avatud arutelu Eesti e-hääletuse uuenduste üle
• E-hääletamisele seatavate nõuete ühemõttelist seadusandlikku määratlemist ning poliitilise vastutuse võtmist riigikogu poolt

Probleemid

Tänaseks pole suudetud ellu viia 2001. aastal eesmärgiks seatud kontrollitavuse nõudeid e-hääletusele ning järjekindlalt on eiratud vastavat kriitikat välisekspertide poolt. Rohkem kui kümne aasta jooksul pole suudetud luua valimiskomisjoni juurde laiapõhjalist töörühma, mis suudaks arutada läbi e-hääletuse küsimused piisaval teoreetilisel tasemel ning teha nende sisu selgeks ka riigikogule ja üldsusele, kes e-hääletuse küsimuses jätkuvalt lõhestunud on.

Eesti e-hääletust on kritiseerinud paljud rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioonid: Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Rahvusvaheline Hääletusüsteemide Sihtasutus (IFES), Euroopa Vaba Tarkvara Fond (FSFE). Lisaks sellele mitmed väliseksperdid: Jason Kitcat (Open Rights Group, UK), J. Alex Halderman (Michigani Ülikooli abiprofessor), Harri Hursti (legendaarne Soome internetiturvalisuse ekspert), Margaret MacAlpine (USA e-valimiste nõustaja).

Ei piisa väitest, et e-hääletus on nii keeruline teema, et selle arutamise peab jätma paari erialaspetsialisti ülesandeks ning teistel ei jää üle muud, kui neid lihsalt uskuda. Soovi korral on ka keerulised teemad võimalik üldsusele nii lahti seletada, et rohkem spetsialiste suudaksid jälgida süsteemi turvalisust.

E-hääletuse süsteem arutati riigikogus läbi enne sellega alustamist 2005. aastal ja 2011. aastal loodi e-hääletamise töörühm kontrollitavuse arutamiseks. Need arutelud kahjuks rahuldavate lahendusteni ei viinud. Praeguseks on tehnoloogia läbinud arenguhüppe — suurenenud on rünnete oht infosüsteemidele ning lahenduse leidmine on muutunud hädavajalikuks.

Individuaalne ja universaalne kontroll

Individuaalse ja universaalse kontrolli mehhanismid koos tagavad e-hääletuse süsteemi vastavuse otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetele:

• Hääle individuaalse kontrolli mehhanism peab tagama igale valijale võimaluse veenduda, et tema hääl anti, võeti vastu, talletati ning läks lugemisele vastavalt valija algsele tahteavaldusele.
• Hääle universaalse kontrolli mehhanism peab tagama kõigile valijatele ning valimiste vaatlejatele võimaluse isiklikult veenduda, et valijate hääled loeti kokku korrektselt.

Need kontrolli mehhanismid on määratletud e-hääletuse lähteuuringutes, rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustes ning teaduskirjanduses.

Algatuse autorid Märt Põder, Teilo T. London

Pikemalt saad ettepanekute kohta lugeda ja algatust allkirjastada SIIN.

Foto: iStock