Foto: repro /EPL

“Täna tähistame Balti keti 30. aastapäeva. Sellega seoses tasuks rääkida veel teisestki Balti riikide vabadusvõitlusega seotud aastapäevast. Nimelt on tänavu sünnipäev ka Balti apellil, mille avaldamisest möödub 40 aastat. Nagu roheline taim vajab kasvamiseks pinnast, täpselt samuti vajab seda ka vabaduse idee. Balti apelli võib julgelt hinnata vaatevinklist, et sel oli osa Balti riikide iseseisvuse taastamisel,” kirjutab politoloog Ilvi Jõe-Cannon täna 40 aastat tagasi, 23. augustil 1979. aastal avalikustatud märgukirjast.

1979. aastal (Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäeval – toim.) esitasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku Ameerika Ühendriikide valitsusele märgukirja. Pöördumise koostajate tuumiku moodustasid Leedu ja Eesti vabadusvõitlejad Antanas Terleckase, Julius Sausnauskas, Enn Tarto ja Mart Niklus (Moskvas ühines sellega veel viis vene vabadusvõitlejat, sealhulgas Nobeli rahuauhinna laureaat akadeemik Andrei Sahharov – toim.).

Märgukirja koostajad said kokku Tartus, Vikerkaare tänav 25, Mart Nikluse kodus. Maakonnaleht Vooremaa kirjutas Balti apelli 30. aastapäeval sellest kohtumisest nõnda: “… millest sai alguse nende kannatuste rada ja meie kõigi tee vabadusele”. Märgukirja koopiaid toimetati Moskva kaudu Lääne ajakirjanikele ja Soome kaudu Stockholmi. 23. augusti 1979. aastal loeti see ette nii Ameerika Hääles kui ka raadiojaamas Vaba Euroopa.

Teise maailmasõja põgenikena leidsid baltlastest immigrandid asupaiga väga erinevates sihtriikides. Pea kõigis neis asutati rahvusorganisatsioone, mis suhteliselt kiiresti hakkasid omavahel koostööd tegema sünnimaade vabastamise nimel. Nii näiteks nägi 1961. aastal USA’s ilmavalgust The Joint Baltic American National Committee, mille peakorter asub Washington D.C. eeslinnas. Nii baltlaste ühisorganisatsioonid kui ka rahvusorganisatsioonid suhtlesid tihedalt oma asukohariikide poliitikutega, kelle abiga suudeti mõjutada välispoliitikat.

1965. aastal asutati New Yorgis Baltic Appeal to the United Nations (BATUN), mis suhtles ÜRO’ga. Neljal korral valiti BATUNi presidendiks dr Heino Ainso, kes on ütelnud: “Balti apelli tähtsust ei tohi unustada, sest see oli esimene ühine apell, mis tuli otse kohapealt. Kui apell Läände jõudis, edastas BATUN selle ÜRO täiskogu liikmetele New Yorgis ja ka Inimõiguste Komisjoni liikmetele Genfis. Selle tulemusel võttis Euroopa Parlament Austria kroonprints Otto von Habsburgi eestvedamisel 1983. aastal vastu otsuse toetada baltlaste enesemääramise püüdlusi. Aastal 1987 kinnitas samasugust valmisolekut ka Euroopa Nõukogu. Mõlemad otsused sillutasid tee Balti riikide vastuvõtmisele ÜRO liikmeteks 1991.”

Eelpoolnimetatud tegevuses on oma ja mitte väike osa ka Ernst Jaaksonil, kelle Eesti Vabariik 1929. aastal saatis diplomaadina USA’sse. Aastatel 1965-1991, Nõukogude okupatsiooni ajal, oli tema ametinimetuseks Eesti peakonsul saadiku ülesannetes USA’s. Kogu okupatsiooniaja, kaugelt varem, kui ametinimetus kinnistati, tegutses Ernst Jaakson väsimatult, samas vaikselt ja sihikindlalt Eesti iseseisvuse taastamise nimel.

USA’s on veel üks osaline, kellest Eesti avalikkus palju ei tea. Balti apell jõudis ka USA presidendi James Carter’i (1977-1981) lauale. Harry Huge oli koos USA NSVL’i suursaadiku Thomas Watsoniga kuulunud president Carteri General Advisory Committee on Arms Control and Disarmament’i. Tänu sellele tundis suursaadik Watson, kelle ametiaeg Moskvas langeb aastaile 1979-1981, hästi Harry Huge’i.

USA suursaadiku ja Ameerika diplomaadina ei olnud Thomas Watsonil õigust külastada okupeeritud Balti riike. Selline visiit tähendanuks okupatsiooni looritatud heakskiitu. Suursaadik Watson kutsus Harry Huge’i endale külla ja tegi talle ettepaneku minna Eestisse ja vaadata, mis seal toimub. Harry Huge läks Eestisse ja kohtus siin Arnold Rüütliga. Selle tutvuse tulemusel tegi Harry Huge’i advokaadibüroo Washingtonis märtsis 1989. aastal pakkumise esindada Eesti riiki selle püüdlustes sõlmida välissuhteid. Dokumendile, millega Eesti valitsus ettepaneku vastu võttis, kirjutas alla Arnold Rüütel (vt dokumenti siit – toim).

Mõeldes nende aastate poliitilisele tegevusele Eestis, aga ka rahvuskaaslaste poolt välismaal astutud sammudele Teise maailmasõja järel, pole liiast tunnustada kogu protsessi tervikuna kui äärmiselt julget ja nutikat tegutsemist. Unustada ei tohi aga ka ohvreid, mis ühise eesmärgi nimel toodi eriti siin, Baltimail. Sellega seoses, et koos ja eraldi tegutseti kodu- ja välismaal ühise eesmärgi nimel — taastada iseseisvus, tuleb pähe ka mõte … mis siis, kui … Septembris möödub 75 aastat 1944. aasta suurpõgenemisest. Mis siis, kui … 1944. aasta sügisel ei oleks kümnetel tuhandetel eestlastel õnnestunud Lääne põgeneda ähvardava surma või piinamise eest? Kas siis oleks olnud kedagi, kes oleks vaevaks võtnud Balti apelli ajakirjanduse abil levitada või New Yorgis ÜRO uksele koputanud? Kas Ernst Jaaksoni kätte oleks jõudnud dokument, mis tõestas Balti rahvaste meeleheitlikku vabadusiha? Tagantjärgi teame, milline poliitiline manööverdamine ja “sina mulle, mina sulle” mäng kaasnes külma sõjaga. Kui poleks olnud pagulasaktiviste ja neid mõistvaid mehi nagu Harry Huge (praegu Eesti Vabariigi aukonsul Charlestonis, Lõuna Carolina osariigis) pole aluseta arvata, et Balti apell oleks vedelema jäänud mõne ametniku lauale ning Balti riikide saatus, kas just igaveseks, aga sel korral kindlasti, USA poliitiliselt tähtsate küsimuste nimekirja poleks jõudnud.

Veel ootab kirjutamist teos, kus analüüsitaks põhjalikult tegureid ja tegevust Teise maailmasõja lõpust kuni 1991. aastani, mil taastati Balti riikide iseseisvuse.

Ilvi Jõe-Cannon

Politoloog

Foto: repro /EPL

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
17yG7mpTcuJJbaXBufZweCX7nNqyoAs2Cs

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6