Oleme kõik näinud kellegi peal vägivallatsetavat. Ja oleme kõik vaadanud mööda. Kes rohkem, kes vähem, kes tihemini, kes harvemini. Vägivalla pealt nägemine teeb meid sama abituks, kui sellest osa saamine. Mida ma peaksin tegema, kui näen kedagi kellegi peal vägivallatsemas? Vahele minema? Tõesti? Kergematel juhtudel tundub meile asi sekkumiseks liiga tühine, raskematel liiga ohtlik.

Usun, et paljud on olnud järgmises olukorras. Seltskonnas on mitu paarikest. Üks pealtnäha kena mees tänitab oma naise kallal. „A kus lusikas on? Pean näpuga sööma või?“ küsib ta, kui naine talle lahkelt koogitüki ulatab. On ju liiga leebe, et teha märkus, et ärgu mees tänitagu. Uskuge mind, enamik paarikesi peab ennast väljaspool kodu vähemalt poole paremini üleval kui kodus. Üsna kindlalt kasutab see mees kodus oma nõudmiste esitamiseks palju räigemaid väljendeid. Ja isegi, kui ei kasuta, on säärane nöökimine pikas plaanis ikkagi ruineeriv ja alandav ning varem või hiljem jõuab suhe lõpule.

Just niisugust olukorda nägin paar kuud tagasi pealt. Mehe suureks üllatuseks läks naine ta juurest mõni aeg hiljem jäädavalt ära. Mina ei üllatunud sugugi.

Sama kehtib sarkasmi kui huumori kohta. Ükski inimene, kes teisest sügavalt hoolib, ei aasi ega tee tema arvel kahemõttelisi nalju. Sarkasm ei ole huumori liik, vaid õeluse keel.

Või teine olukord. 5-aastane tüdruk on väga õnnetu ja nutab lohutamatult, sest üks lelu läks katki. Ema püüab teda lohutada: „Ära nuta, ma ostan sulle uue. Jäätist tahad?“ Lapse tuju aga ei parane ja ta nutab valjult edasi. Ema nähvab: „No mis sa nutad, loll, jäta juba järele.“ On ju liiga leebe, et teha märkus, et ärgu mõnitagu last tema tunnete pärast. Kui selles olukorras osalevad sinu jaoks võõrad inimesed, tunned end liiga võõrana, et sekkuda – ahh, küllap/loodetavasti oli see ainult üks mõtlematu sõnakõlks. Kui see on tuttav perekond, mõtled, et kes oled sina nende pereellu sekkuma.

Isegi, kui võtad sõna ja manitsed lapsevanemat… Isegi, kui teed seda väga lugupidavalt ja leebelt, saad suure tõenäosusega vastuseks midagi stiilis „kui sa oleks kuulnud, kuidas minu vanemad minuga rääkisid… Ja näe, pole mul häda midagi!“. Sina muidugi näed, et on vägagi häda, aga kuna teine on oma puuduste suhtes pime, ei võta ta sind kuulda. Võid olla jõulisem, lõpetada tüliga ja lõhkuda seeläbi suhte, kuid olukord seal peres ei pruugi muutuda. Nii lapsed kui ka vanemad võivad kuulda nii kergemaid kui rängemaid sajatusi.

Mõlemal juhul on tegemist vaimse vägivallaga.

Raskematel juhtudel… Olgem ausad, poolrasked ja rasked vägivallajuhtumid jäävad meie silma alt enamasti kõrvale. Võib-olla ähvardab keegi lapsele rihma või vihahoos partneri maha lüüa, aga neid tegusid me enamasti pealt ei näe. Väga rasked juhud, kus keegi kellelegi tänaval kallale läheb, kujutavad vaheletikkuja enda elule ohtu. Kahetsusväärselt palju on meie õigussüsteemis juhtumeid, kus kaitsjast saab peamine süüalune ja isegi karistatav.

Niisiis oleme tegelikult abitud vägivalla suhtes midagi otseselt ette võtma. Ent ei saa ju olla, et peame olukorraga lihtsalt leppima ja saame parema tuleviku lootuses vaid pöidlaid pihku suruda!

Tegelikult saame ühtteist siiski teha. Ammu klišeeks kulunud „alusta iseendast“ peab siingi paika. Parim, mis teha saame, on enda hoiakuid ja käitumist kohendada. Olla ise vägivallatud. Pidada meeles, et arm aitab enam kui hirm. Hakata ennast armastama ja austama. Andestada meie peal korda saadetud väärteod. Ravida nendega seotud hingehaavu. Otsustada olla ja teha teistmoodi.

Meie maailmapilti võivad muuta kolm asja: uus info, isiklik kogemus ja inspiratsioon. Uus info, näiteks värsked teadusuuringud psühholoogiast, on igaühe käeulatuses. Ei pruugi teaduslehekülgi endid sirvidagi. Ajakirjanikud teevad suurepärast tööd uute meeliköitvate avastuste kajastamisel. Kuid ka raamatukogud ja -kauplused kubisevad erinevaist nii lapsekasvatuse kui ka suhete alastest teostest. Kui mainida vaid mõnda lugemist väärivat autorit (neid on tosinaid ja sadu, mistõttu on see valik väga subjektiivne ega pretendeeri kuidagi ülevaatlikkusele, rääkimata absoluutsest tõest), võiks lehitseda Thomas Gordonit, Harville Hendrixit, Daniel Golemani, Stephen Covey’t ning muidugi Tiina Tiitust, Kadi Kütti ja miks mitte ka Margus Vaherit.

Lõppkokkuvõttes räägib enamus autoreid sellest, kuidas vägivalda põhjustab meie haavunud sisemine laps, kellele on aastatega lisandunud täiskasvanu jõud ja võim. Tervendades sellesama sisemise lapse, kes on pidanud võib-olla rihmahoope, sakutamist või sõnalisi inetusi taluma (räigemast väärkohtlemisest rääkimata), ei ole enam vaja valust vabanemiseks püüda seda teistele edasi anda.

Ka isikliku kogemuse varamu on pidevalt kättesaadav. Usun, et sõltumata meie enda perekondliku tausta üksikasjadest, oleme kohanud vähemalt paari tõeliselt tervet, terviklikku ja elurõõmsat inimest ning ühtehoidvat, sooja ja toetavat perekonda. Meil on eeskujusid, tasub vaid meenutada ja uurida.

Ka üldine arengupsühholoogia toetab enda lapsepõlvekogemustest erineva käitumisviisi valimist. Kes meist siis poleks ühel või teisel hetkel õhanud, et ei kavatse iial saada selliseks nagu ta ema või isa. Üsna sage on see teismeliste hulgas, kelle arvates vanemad maailmast mõhkugi ei taipa ja noorte hingeelust veel vähem. See on normaalne nähtus. Esmalt tahame teha kõik vanemate moodi, siis risti vastupidi ja alles seejärel avaneb meie ees tõeliselt vaba valik oma elu kujundada, üht-teist võttest, mõnda jättes.

Tuleb möönda, et tõotust teha enda moodi võib olla üsna lihtne pidada, kuni ükskord ise suhe rajatakse või lapsevanemaks saadakse. Siis tõusevad vanad mustrid uuesti pinnale ning peame uuesti otsustama, et see, mis polnud meie lapsepõlves õige, ei pea meilt järgmisele põlvkonnale edasi kanduma.

Inspiratsioon on pisut tabamatu. Sel ei pruugi olla sõnu ega konkreetset allikat, ent see võib meid mõjutada midagi märkimisväärselt muutma.

Pole tähtis, millest saab muutus alguse. Kui tuletad endale ikka ja jälle meelde, mida päriselt väärtustad ja soovid, saad oma käitumist kohendada. Ka lennukid on suurema osa ajast kursilt kõrvale kaldunud. Ometi jõuavad nad enamasti kindlalt sihtkohta.

Ole muutus, mida tahad maailmas näha. Andesta, austa, armasta.

Signe Korjus
suurseminari Südametee ja hingelood peakorraldaja

Inspiratsiooni saad ammutada ka suurseminaril naistele: Südametee ja hingelood (16. novembril Vabal Laval)

Vaata ka: Südametee ja hingelood Facebook

Foto: Pexels