“Saar” on Huxley utoopiline vaste tema düstoopilisele menuteosele “Hea uus ilm”. Teoses kirjeldatakse Pala saart, kus püütakse sulatada omavahel kokku loodusteaduslik-tehnilise tsivilisatsiooni teadmised ja idamaine tarkus, et jõuda uue ühtse kultuurini, mis ühendab viljakal moel mõistuse ja müstika. Pala asukate elus mängib olulist rolli seenest saadav võludroog, mokša-rohi. Selle tarvitamine on lubatud vaid olulistel eluetappidel. Pala noored saavad seda pühitsusriituse käigus; romaani peategelasele manustatakse seda ühes elukriisis psühhoteraapilise vestluse raames; ning ühel surijal kergendab see maise ihu mahajätmist ja üleminekut teispoolsusesse. Kuid selline ideaalne ühiskond meelitab ligi ümbritseva maailma kadedust, vaenulikkust ja omakasupüüdlikkust…

Avaldame raamatust lugemiseks mõned palad 5. peatükist.

Tunni aja pärast oli dr Robert tagasi oma bangalos.

„Täna hommikul tuleb teil üksipäini olla,“ teatas ta, kui oli Will Farnaby põlvele uue sideme pannud. „Ma pean sõitma Shivapurami riiginõukogu koosolekule. Üks meie meditsiiniõenduse praktikantidest tuleb kella kaheteistkümne ajal teid süstima ja annab midagi süüa. Ja pärast lõunat astub Susila läbi, kui on töö koolis lõpetanud. Aga nüüd pean ma minema.“ Dr Robert tõusis ja pani käe viivuks Willi käsivarrele.

„Õhtuni.“ Poolel teel ukse juurde jäi ta seisma ja pöördus tagasi. „Oleksin peaaegu unustanud teile selle anda.“ Ta tõmbas lotendava pintsaku taskust välja rohelise raamatukese. „Siin on Vana Radža „Märkmed selle kohta, mis on mis, ja mida oleks mõistlik olulistes asjades ette võtta“.“

„Milline tore pealkiri!“ ütles Will talle ulatatud raamatut võttes.

„Küllap meeldib teile ka sisu,“ oletas dr Robert. „Ainult mõned leheküljed. Aga kui tahta midagi Pala kohta teada, siis pole paremat tutvustust.“

„Muide, kes on Vana Radža?“ päris Will.

„Paraku küll, kes ta oli. Vana Radža suri kolmekümne kaheksandal aastal – olles valitsenud kolm aastat kauem kui kuninganna Victoria. Tema vanem poeg suri enne teda, nii et trooni võttis üle pojapoeg, kes oli paras eesel – aga korvas selle oma lühikese elueaga. Praegune radža on omaaegse pojapojapoeg.“

„Ja, kui ma tohin isikliku küsimuse esitada, kuidas MacPhail asjasse puutub?“

„Pala esimene MacPhail tuli mängu Vana Radža vanaisa, kutsume teda Reformi Radžaks, valitsemise ajal. Nemad, tema ja minu vaarisa töötasid välja kaasaja Pala. Vana Radža ühendas nende töö ja viis seda edasi. Ja tänapäeval anname endast parima, et tema jälgedes käia.“

Will tõstis „Märkmed sellest, mis on mis“ üles.

„On siin reformide ajalugu ära toodud?“

Dr Robert raputas pead. „See sõnastab ainult alusprintsiibid. Lugege alustuseks neid. Kui ma õhtul Shivapuramist tagasi jõuan, räägin natuke ajaloost. Saate paremini aru, mida tehti, kui alustate sellest, mida pidi tegema – mida alati ja igal pool peab tegema igaüks, kellel on selge teadmine, mis on oluline. Nii et lugege seda. Lugege. Ja ärge unustage kell üksteist mahla juua.“

Will jälgis tema minekut, avas siis rohelise raamatukese ja hakkas lugema.

I
Keegi ei pea kuhugi mujale minema. Kõik me oleme, ise seda teadmata, juba kohal.
Kui ma teaksin, kes ma tegelikult olen, ei käituks ma sellena, kelleks ennast pean; ja lõpetades käitumise sellena, kelleks ma ennast pean, taipan, kes ma olen.
Kui vaid manihheilane, kelleks ennast pean, laseks mul seda teada, valitseks minus jaatuse ning eituse harmoonia, mis väljendub täielikus leppimises ja õndsas mitteduaalsuse (kus kõik on Üks) kogemises.
Religioonis on kõik sõnad sündsusetud. Igaüks, kes räägib paljusõnaliselt Buddhast või Jumalast või Kristusest, peaks suud fenooliga loputama.
Kuna tahtmine igas vastandite paaris „jaa“ põlistada ei saa kunagi asjade olemuse tõttu täituda, määrab see isoleeritud dualisti, kelleks ma ennast pean, lõputult korduvale nurjumisele, lõputult korduvatele lahkhelidele teiste pürgijate ja nurjunud dualistidega.
Konfliktid ja nurjumine – kogu ajaloo ja peaaegu iga eluloo aines. „Ma näitan sulle kurbust,“ ütles Buddha realistlikult. Aga niisamuti näitas ta kurbuse lõppu – enesetunnetust, täielikku leppimist, õnnist mitteduaalsuse kogemist.

II
Teades, kes me õigupoolest oleme, saame olla Hea ja Hea Olles teeme kõige õigemaid heategusid. Aga heateod ei ole veel iseenesest Headus. Me võime olla vooruslikud, teadmata, kes me õigupoolest oleme. Need, kes on lihtsalt head, pole tingimata Head Olendid, nad on kõigest ühiskonna sambad.
Enamik sambaid on iseenese Simsonid. Nad toetavad ennast, aga varisevad varem või hiljem kokku. Veel kunagi pole olnud ühiskonda, kus suurem osa heategemisi oleks Hea Olemise tulemus ja seetõttu püsivalt head tehtaks. See ei tähenda, et taolist ühiskonda kunagi olema ei saaks või et meie Palal oleksime rumalad, püüdes seda saavutada.

III
Joogid ja stoikud – kaks vaga ego, kes saavutavad vägagi arvestatavaid tulemusi, teeseldes süstemaatiliselt, et ollakse keegi teine. Aga kedagi teist teeseldes, olgu või ülimalt head ja tarka, pole võimalik isoleeritud dualistist saada Heaks Olendiks.
Hea Olemiseks peab teadma, kes me tegelikult oleme, ja selleks, et teada, kes me oleme, peame esmalt hetkhaaval taipama, kelleks me ennast peame ja mida vigane mõtlemisharjumus sunnib meid tundma ja tegema. Selge ja täielik arusaamishetk, kes me enese meelest oleme, aga päriselt pole, katkestab hetkeks dualistliku mõistatuse. Nende hetkede lisandudes, kuni neist saab katkematu tervik, võime korraga teadmishetkedel sellest, kes me pole, taibata, kes me tõeliselt oleme.
Keskendumine, abstraktne mõtlemine, spirituaalsed harjutused – süsteemne eraldumine mõttemaailma. Askeetlus ja hedonism – süsteemne eraldumine aistingute, tunnete ja toimingute valdkonda. Aga Hea Olemine on taipamises, kes on inimene tegelikult kõigi kogemuste suhtes. Niisiis olge teadlikud – teadlikud igas olukorras, kõikidel aegadel ja mida iganes kiidu- või häbiväärset, meeldivat või ebameeldivat te teete või taluma peate. See on ainus ehe jooga, ainus spirituaalne toiming, mida tasub praktiseerida.
Mida rohkem inimene teab isiklikest eesmärkidest, seda rohkem teab ta Jumalast. Tõlkides Spinoza sõnad oma keelde, võime öelda: mida rohkem inimene teab endast seoses erinevate kogemustega, seda suurem on võimalus äkitselt ühel ilusal hommikul taibata, kes ta tõeliselt on – või pigem Kes (suure K-ga) „ta“ (jutumärkides) Tegelikult (suure T-ga) On (suure O-ga).
Apostel Johannesel oli õigus. Universumi õndsas vaikuses polnud Sõna lihtsalt Jumala juures, Sõna oli Jumal. Miski, millesse uskuda. Jumal on projitseeritud sümbol, konkretiseeritud nimi. Jumal = „Jumal“.
Usk on midagi muud kui uskumused. Uskumused on süsteemne analüüsimatute sõnade liiga tõsiselt võtmine. Pauluse sõnad, Muhamedi sõnad, Marxi sõnad, Hitleri sõnad – inimesed võtavad neid liiga tõsiselt, ja mis juhtub? Juhtub ajaloo arutu ambivalentsus – sadism versus kohusetäitmine, või (võrreldamatult hullem) sadism kui kohusetäitmine; pühendumus vastukaaluna organiseeritud hullusele; halastajaõed isetult hoolitsemas omaenda kiriku inkvisiitorite ja ristisõdijate ohvrite eest.
Usku, vastupidi, ei saa kunagi liiga tõsiselt võtta. Sest usk on empiiriliselt õigustatud veendumus oma pädevusse, et teatakse, kes tegelikult ollakse, unustades manihheismist mürgitatud usu headusesse. Anna meile meie igapäevast usku tänapäev, aga päästa meid, armas Jumal, uskumustest.

Uksele koputati. Will tõstis raamatult pilgu.

Allikas: Aldous Huxley “Saar” (ESTRA, 2019)

Pildid: Casmic LAB, ESTRA