Foto: J U N E/ pexels.com

“5 armastuse keelt” bestseller-sarja autori Gary D. Chapmani sulest on eesti keeles ilmunud menuk “Pika ja õnneliku abielu saladus”, mille ühe peatüki ka Telegrami lugejateni toome. “Mitte keegi ei abiellu mõttega olla ise õnnetu või teha oma abikaasa õnnetuks. Ometi on meile kõigile teada, et lääne kultuuriruumis kõigub lahutuste protsent 50% ümber ja kõige rohkem lahutatakse esimese seitsme abieluaasta jooksul. Suurem osa inimestest valmistub märkimisväärselt kauem ette tööeluks kui abieluks. Sellepärast polegi imestada, et oma erialal jõutakse hoopis edukamalt püstitatud sihtideni, samas kui abieluõnn jääbki paljudele kättesaamatuks,“ kirjutab Chapman raamatu sissejuhatuses.

Viimased 35 aastat olen nõustanud paare, kelle unistuse õnnelikust abielust on purustanud tegelik elu, millesse kuuluvad pesemata nõud, tasumata arved, sobimatud töögraafikud ja nutvad lapsed. Olen veendunud, et nii mõnigi raskus oleks välditav, kui paarid saaksid abieluks põhjalikumat ettevalmistust. Sellepärast ma selle raamatu kirjutasingi. Kui ma enda abielu algusaastatele tagasi vaatan, siis oleksin küll tahtnud, et keegi oleks mulle rääkinud seda, mida ma siin raamatus kirjutan. Loodan väga, et oma abielu avameelse kirjeldamisega aitan ma teil vältida veidigi seda valu ja pettumust, mida meie Karolyniga üle elasime.

Foto: pilgrim.ee

Lahkhelisid saab lahendada tülitsemata

Kui me veel abielus polnud, ei tulnud mulle kordagi pähe, et meil võiks iial tekkida suuremaid lahkhelisid. Näis, et me sobime nii hästi. Olin valmis tegema kõike, mida mu pruut soovis, ja paistis, et tema oli päri kõigi minu ettepanekutega. See oli üks neist omadustest, mis mulle tema juures nii väga meeldis. Ma ei tulnud selle pealegi, et me võiksime kunagi teineteisega tülli minna.

Ometi leidsime end tülide võrgus juba mesinädalatel ja konflikte jätkus küllaga ka esimestesse abieluaastatesse. Ma ei suutnud aru saada, kui ebaloogiline ta oli, ning tema ei suutnud aru saada, kuidas ma võin olla nii karm ja nõudlik. Ma ei tahtnud sugugi karm olla, aga ma lihtsalt teadsin, et minu mõte on parim mõte. Loomulikult arvas tema täpselt sama enda mõtete kohta. Mitte keegi ei rääkinud meile, et vastuolud kuuluvad igasse normaalsesse abiellu.

Pole ühtegi paari, kes ei satuks vastuollu. Ja põhjus selleks on lihtne: me oleme indiviidid. Omaette isiksusena on meil erinevad soovid, meile on meeltmööda ja vastumeelt erinevad asjad ning meid ärritavad või rõõmustavad erinevad asjad.

Näiteks avastasin, et Karolynile meeldib televiisorit vaadata, samas kui mina arvasin, et televiisorivaatamine on aja raiskamine. Miks mitte hoopis raamatut lugeda? „Kas televiisor on kunagi kedagi targemaks teinud?“ See oli minu seisukoht. Karolyn vaidles vastu, et televiisorivaatamine on tema jaoks lõõgastumise moodus ja, vastupidiselt minu arvamusele, on telesaadetest võimalik päris palju õppida. Nii saigi televiisorivaatamisest meie suhte niinimetatud hell koht, mis paisus aeg-ajalt täispurjedes tüliks.

Aastate möödudes avastasime veel mitmeid helli kohti ja meie abielu kujunes verbaalsete plahvatuste miiniväljaks.

Tollal kummitas mind muudkui mõte, et olen abiellunud vale inimesega – sest kui oleksin abiellunud õige inimesega, siis me ju ei tülitseks. Olen kindel, et Karolyni peas keerlesid samasugused mõtted. Hiljem saime teiste paaridega vesteldes teada, et igas abielus on konflikte. Mõni paar õpib ära, kuidas vastuolusid sõbralikult lahendada, samas kui teised laskuvad ägedatesse vaidlustesse. Meie Karolyniga kuulusime kahtlemata just viimaste hulka.

Nüüdseks olen üle kolmekümne aasta istunud terapeudina oma kabinetis ja kuulanud, millise masenduseni on paarid jõudnud selle lausa elustiiliks kujunenud vaidlemise tõttu, mis oli omane ka mulle ja Karolynile. Õnneks on mul õnnestunud aidata paljudel inimestel avastada paremaid viise lahkhelidest ülesaamiseks. Selles peatükis jagan sinuga neid taipamisi, mida olen aastate vältel oma klientidega jaganud.

Kõigepealt tuleb hakata leppima reaalsusega, et vastuolusid tuleb ikka ette. Konfliktid ei tähenda ilmtingimata seda, et oled abiellunud vale inimesega. Need vaid kinnitavad, et me oleme ainult inimesed. Me kipume eeldama, et meie mõtted on parimad või õigemad. Ent raske on endale selgeks teha, et meie kaasa arvab täpselt samamoodi enda mõtete kohta. Tema loogika ei lange sinu loogikaga kokku, tema emotsioonid ei peegelda sinu emotsioone. Sinu mõtted ja ettekujutused elust on mõjutatud sinu minevikust, väärtushinnangutest ja iseloomust. Ja need tegurid on iga inimese puhul erinevad.

Mõni meie vastuoludest on suurem, mõni väiksem. Vaidlus selle üle, kuidas nõudepesumasinasse taldrikuid laduda, langeb tühisemate vastuolude kategooriasse. Vaidlus selle üle, kas saada lapsi või mitte, on aga kahtlemata suur vastuolu.

Vahet polegi, kas vastuolud on suured või väikesed, kõik need võivad ära rikkuda õhtu, nädala, kuu või isegi kogu elu. Samas aga võivad vastuolud õpetada meile, kuidas teineteist armastada, toetada ja julgustada. Sellist teed mööda on hoopis toredam käia. Kõik sõltub aga sellest, kuidas vastuoludega toime tullakse.

Niipea kui vastuolu tekib ja sa seda tõsiasja aktsepteerid, on vaja välja mõelda plaan, kuidas konfliktiga valutult toime tulla. Plaani tegemiseks peame aga esmalt mõistma, kui tähtis on teine ära kuulata. Kui vastuolu tekib, tunneb suurem osa meist vajadust kohe midagi öelda, kuid rääkimine ilma kuulamiseta viib vaidlusteni. Tegelik vajadus on kuulata ja olla ära kuulatud.

Mulle meenub üks naine, kes ütles mulle: “Meie esimesest nõustamisseansist panin kõige kasulikumana kõrva taha mõtte paluda teineteiselt “ärakuulamise aega“. Varem oli mul kombeks mehele öelda, et meil on vaja rääkida. Sellest lausest läks tal alati tuju pahaks. Nüüd aga ütlen: “Kui sul mingi sobiv aeg tekib, räägi mulle, mis sul mõtteis on.“ Ja mees küsib juba üsna varsti: „Nii et sa tahad minu mõtteid kuulda, jah?“ Vastan jaatavalt ja me lepime aja kokku. Teineteiselt ärakuulamise aega paludes tekib hoopis teistsugune õhkkond.“

“Kuidas teie jutuajamine siis algab?“ küsisin. “Mees küsib tavaliselt: “Nii et sa tahad mu mõtteid kuulata? Mis teemal?“ Ja mina vastan, et teemaks on see, kuidas me sel aastal jõulusid tähistame või mõni muu teema, mis mind vaevab. Oleme kokku leppinud, et võtame arutluse alla korraga ainult ühe teema. Mees räägib, mida ta tahab pühade ajal teha ja mina ei huvitu mitte ainult tema ettepanekutest, vaid püüan siiralt mõista ka seda, miks ta midagi teha soovib ja kui tähtis see tema jaoks on. Küsin sageli üle, et selgemini aru saada, näiteks: “Kas sa ütled, et tahad jõulude ajal olla oma vanemate juures sellepärast, et su isal on vähk ja sa arvad, et teda ei ole järgmistel jõuludel enam meie hulgas?“

Kui olen kõik täpsustavad küsimused ära küsinud, siis vastan, et kõik on vägagi mõistlik ja et ma saan temast aru. Siis ütleb mees: “Nüüd sa tead, mida mina mõtlen. Palun räägi mulle nüüd oma seisukohtadest.“ Ja siis räägin ma oma vaadetest ning mees üritab mõista. Ka tema võib selguse saamiseks küsimusi esitada, näiteks nagu: “Ma saan nii aru, et sina tahaksid jõule oma vanemate juures veeta sellepärast, et su õde tuleb Californiast, ja ta teeb seda ainult iga nelja aasta tagant, ning sa ei taha jääda ilma võimalusest temaga koos aega veeta?“ Ja kui tema on kõik küsimused ära küsinud ja minu vastused ära kuulanud, ütleb ta mulle: “Ma vist saan aru, mida sa öelda tahad.“ Me ei ole sellega veel oma erimeelsusi lahendanud, kuid me mõistame teineteist ja oleme teineteise mõtteid aktsepteerinud. Me pole enam vaenlased. Oleme vaidlemisest keeldunud. Oleme sõbrad, kes kavatsevad nüüd erimeelsustele või konfliktile lahendust otsima hakata.“

Nii kirjeldas üks naine protsessi, mida olen oma teraapiaseanssidel läbi aastate paljudele paaridele õpetanud. Protsessi aluseks on idee näidata teise inimese vastu üles siirast austust, võimaldada talle vabadust omi mõtteid mõelda, omi seisukohti omada ja neid seisukohti omal moel põhjendada. Selle protsessi käigus väljendatakse mõistmist ja kinnitatakse, et teise inimese mõtetes on iva. Nii saab vastuolu lahendades vältida vastanduva õhkkonna teket ja luua hoopis sõbralik õhkkond.

Pärast seda, kui olete teineteise mõtted ära kuulanud ja neid aktsepteerinud, olete valmis vastuolule lahendust otsima. Lahenduse leidmise märksõna on kompromiss. Sellele sõnale omistatakse pahatihti negatiivne varjund. Inimesi hoiatatakse, et nad ei teeks kompromisse seoses oma väärtuste või uskumustega.

Kuid abielus ei ole kompromiss mitte ainult hea, vaid ka vajalik. Kompromiss tähendab ühisosa leidmist. See tähendab, et abieluharmoonia hoidmiseks tuleb mõlemal olla valmis millestki loobuma. Vastasel juhul, kui nõuame kumbki oma tahtmist, lülitame end tülitsemisrežiimile. Abielus ei saa kunagi valitseda ainult minu tahtmine, vaid abielus avastatakse „meie“ teed.

/–loe raamatust–/

Need kolm viisi on vastuolude lahendamiseks kõige tõhusamad. Kõige tähtsam on muidugi luua sõbralik õhkkond. Selleks tuleb teineteist kuulata ja tunnustada teineteise seisukohti, mitte süüdistada kaasat ebaloogilises mõtlemises. Kui õpime üksteise ideid tunnustama ja lahendusi otsima, tuleme toime vastuoludega, mis kuuluvad igasse abiellu. Nii õpime ühtse tandemina tegutsema. Oleks keegi mulle õpetanud, kuidas seda teha, enne kui me Karolyniga abiellusime, oleks me mõttetute vaidluste pealt hulgaliselt aega kokku hoidnud.

Allikas:  Gary. D. Chapman “Pika ja õnneliku abielu saladus”

Fotod: pilgrim.ee, Vera Arsic / Pexels