Foto: SHVETS production/ pexels.com

“Tee nagu mina ütlen, mitte nagu käitun.”
– ema, isa, õpetajad, autoriteedid

“Olen veetnud viimased kuud menetledes endas, mis asi on see meheks olemine. Mis on minu tegelik roll olemises? Kuidas peaksin käituma iseenda, teiste, maailmaga? Mida lubama ja mida keelama,” küsib oma mõtiskluses elu-uurija ja koolitaja Joonas Seram Saks.

Kus on minu koht siin maailmas inimeste keskel, kellega lävin, – ja pere, milles ühtpidi olen kasvanud, ja teistpidi mis järgneb minule?
Minu roll isana, vennana, lapsena, kaasana, ekskaasana, sõbrana, õpetajana, õpilasena, liidrina, eeskujuna, ühiskonnaliikmena ja erakuna.
Minu roll mehena lähisuhetes naistega.
Minu vastutus. Mis on minu vastutus inimesena, kelle ees ja miks?
Kellele ma lõppkokkuvõttes annan aru oma tegude ja tegemata jätmiste ees?

Tõele au andes, on see küsimustik keerelnud pikemalt minus, kuid on millegi pärast viimased kuud olnud eriti aktiivses seisus.

See keha siin, mis kirjutamas neid ridu, on käimas oma 36ndat eluaastat. Küsides endalt, miks on just nüüd need teemad mulle olulised, saan vastata, et minu puhul käib elu 18 aastaste tsüklitena. Võib-olla teistel on samuti, kes teab. Eelmine suurim pöördepunkt oli 18 aastat tagasi, kui astusin täiskasvanuellu, püüdes samal ajal aduda, mis on see, mida minult oodatakse.

Pean tõdema, et sel hetkel ei taibanud niivõrd keskenduda küsimusele, kes olen, mida elult soovin, mis on minu tegelik eluroll, kuivõrd sellele, kuidas täita välised ja minu elus autoriteetsel positsioonil olevate inimeste ootused ehk nende ootused, kes on olnud varasemad 18 aastat minu kasvamise kujundajad ja eeskujud.

See ei tähenda, et ülaltoodud küsimused poleks olnud aktiivsed, olid. Kuid need polnud küsimused, millele suunas ümbritsev mu tähelepanu. Ja mida muud ikka järgida lapsena selles maailmas, kui neid, kes justkui näivad teadvat, kuidas elu käib. Tagantjärele vaadates muidugi tuleb nentida, et näilise portreteeritud enesekindluse all on enamasti hirm ja ebakindlus.

Mida õppima lähed (on sul piisavalt oidu, et teha õige valik)?
Mis ametit pidama hakkad (valid ikka priskelt toitva programmi)?
Kas pruuti juba on (võtad kohe suurema vastutuse kui vaid enda oma)?
Kokkuvõttes, – kontroll – kas minu hetke arusaam on piisav, et iseseisvalt elus püsiksin. Iseenesest on väga hea iseseisvalt eluspüsimine, kuid iseasi, kas on elamist väärt?

Mis siis, kui olen siin selleks, et jätta olemasolevasse sobitumata? Luua midagi, mida veel pole, näiteks ühiskondlikul tasandil uue mõtlemis- või hoopis olemisviisi.

Mis siis, kui tulin siia selleks, et muuta iseenda kasvatamist ja arvamust, et kasvatame oma lapsi?
Mis siis, kui tulin siia sobitumatuks jääma?
Kuhu selle paneme?

Näiteks juristi elukutsesse, püüdes orienteeruda lõputus loodud normide rägastikus või müügimehe, kelle töö on veenda inimesi ostma seda, mida neil tegelikult vaja pole või ettevõtja omasse, kes püüab aimata tarbimistrende ja luua/turustada vastavaid tooteid?
Seda kõike olen proovinud, palju enamgi veel.

Kuhu, on mul küsimus? Kuhu panna need, kes on tulnud siia sisemiste annetega, et luua maailmas muutusi, millest vaid teki all ehk unistada julgeme; mida isegi reaalseks ei pea?

Nõndanimetatud unistajad

Me ei saa olla enam vaikselt ega leida mõni “asjalik eesmärk”, näiteks teenida raha ja elada oma elu. Ma ei mõista siinkohal hukka raha ega rikkust. Vastupidi, väärtustan seda kõrgelt. Kuid toon tähelepanu ühiskonna püüdlusele, vahendeid ja teekonda valimata.

Rikkus ja tarkus, kui need on inimese käes, kes ei mõista nende sügavamat väärtust ja olemust, on siin maailmas kaks väga ohtlikku asja. Krooni rästiku pähe pole mõtet panna, see ei muuda ta olemust. Läikiv kroon vaid tõmbab ligi rumalaid, kes krooni uudistama lähevad, lõpetades kahe mürgise hambajäljega ihus.

Olles mind sünnitanud ja kasvatanud ühiskonna kasvandik, olen pidanud tunnistama – valeideaalid, nii tarkus kui rikkus, on vohavad kui gripiviirus. Ainukese vahena, et gripp läheb mööda, haiguslik seisund valeideaalide põhjustatud tüsistustest kaldub vaid ajas süvenema, põhjustades kollektiivselt üsna ulatuslikke keerukalt lahendatavaid väljakutseid. Kallutades neid omakorda lükkama seda tulevaste põlvede lahendada.
Kes ikka oma paska helpida soovib, eks?

Hetkeajastu levinuim vastutustundega tegelemisviis: eira probleeme, lükka lahendamine nn väljakujunenud autoriteetide lauale ehk kokkuvõttes, ära tekita liigseid ebamugavusi ning jäta lahendamine lastele. Suurepärane õppetund edasiantavast vastutusest. Ometi loodame, et lapsed käituksid “kohaselt”.
Isegi kui nad seda teevad või probleemidele osutavad, tõmbame nad parem maha. Tembeldame nad reaalsustajuta unistajateks ja hullumeelseteks.
Minu vanemad vaatavad mind ammu, kui pidalitõbist. Kahtlustan, et nad tunnevad üsna suurt piinlikkust, kui näevad mu järjekordselt ilmunud kirjalikku üllitist. Tundega, ei tea, mida ta jälle plaanib…

Põlisrahvad, kel vähegi oimu veel peas, ütlevad: “Oleme võtnud laenu emakeselt Maa juba seitse põlvkonda ette.” Nad teavad, et hälbivate mustrite muutmine võtab oma aja, kuid inimkond kaevab end mõnusalt edasi oma ahnuse sünnitatud auku.

Lapsena püüame olla vanemate või kasvatajate meele järele.
Miks, on hea küsimus.
Saan vastata vaid oma seisukohalt. Kasvatus on selline.
Käitu hästi, siis oled hea laps. Ainult hea laps saab seda, mida soovib. Halb laps saab ignoreerituse, halvemal juhul füüsilise karistuse.
Selline oli ajastu kasvatus, kus sirgusin.

Paraku saame kasvatusefekte hinnata vaid ajas – hindame siis minu oma.

Eelnevad 18 aastat olen püüdnud võimalikult hästi ja õnnelikult elada, seda omaksvõetud soovituste ja reeglite kohaselt. Esimesed 18 aastat õpetati meie põlvkonda põhjalikult järgima autoriteetide eeskuju, võimalikult vähe oma peaga mõtlema ja olema tubli igal tasandil. Seda tegi haridussüsteem, koostöös meie vanematega. Neile omistati kontrollsüsteemi roll, mida nad kuulekate ühiskonnaproduktidena tegid.

Kusjuures ega see muutunud pole, ainult süvenenud. Minu õnneks, valisin endale sirgumiseks suurepärase aja ja koha – riigi, kus vahetus domineerimissüsteem. Kuna vanemad olid piisavalt hõivatud uue ühiskonna loomisega, sain võimaluse olla mässaja.

Küll nendin, et pärast 18ndat eluaastat surus kapitalism mu siiski maha. Mässajate vaigistamiseks on parim võtta neilt vahendid või õigemini jätta need üldse andmata. Neil pole ju rolli, ametikohta. Nii suretavad end ise välja nagu ussid, kes end tagumikust õgivad.

Järgneb…

Joonas Seram Saks

Toimetas: Chandaa

Joonas Seram Saks on maag, kirjanik, poeet, vabamõtleja ja rändur.
Ta jagab oma kirjateostes, luuletustes ja töötubades elust enesest ammutatud kogemusi ja teadmisi. Tema Eestis viibimise ajal on võimalik saada osa põnevatest koolitustest.

Näiteks 2020 aasta veebruaris ja märtsis viib ta müstikust kaaslanna Chandaaga läbi kaks sündmust, mille eesmärk toetada iseendale lähemaletulemist kui kunagi varem oled söandanud.

22. – 23.02.2020 “EGO”
14. – 15.03.2020 “Kuidas olla rahuolus iseendaga”