Foto: Ruudu Rahumaru

“On sul huvi kanduda kõrgemale ja näha asju kõrgemalt, terviklikkuse vaatenurgast ja pisut hõljuda? Lastes endal nooreneda ja minna ajas tagasi. Võib olla isegi nii kaugele, et mäletad oma ühendust algse allikaga, kus kõik on üks. Oled ookeanis, mis helgib kuldses ja hõbedases valguses. Sa omad kõiketeadmise kogemusi ja tead, miks keegi su kaaslastest su ellu maandus, miks läks või millal tuleb. Aeg ja ruum on kadunud, lahustunud. Muide, sa võid lubada endale rahu seisundit siin! Võid tunnetada ühtsuses rõõmu ja heaolu, nautida armastust, millest oled loodud. Kuid ühel hetkel hakkad sa vajama kogemusi ja sa soovid lahendada ülesandeid, mida eesmärkidega oled endale ette määranud. Nüüd vajad sa kogemust eemaldumisest ja eraldumist. Mida tunned sellega seoses,“ küsib oma mõtiskluses sünnitoetaja, hingamisterapeut ja kirjanik Svea Sööt.

Kellestki või millestki lahti laskmine on väga tihti seotud ego traumadega, mis on pärit meie keha ja hinge vahelise suhte loomisaegadest.

Samas puutume kokku surmaga füüsilisel tasandil igapäevaselt. Keegi ei nuta taga 50-70 miljardit, mis meie kehast kaob ööpäevaselt rakkude näol, sest alles jääb ju ligi 30 triljonit rakku, mida on võimalik investeerida kõrgetasemeliseks eluks. Eluks, mis loob elu ennast ja lähtuvalt sellest, et erinevate rakkude elutsüklid on erinevad, siis näiteks naharakud ja luuüdis moodustuvad vererakud jagunevad pidevalt, maorakud uuenevad kiiresti epiteelkoes, samas maksarakud jagunevad alles siis, kui kude on kahjustunud (umbes kord aastas). Paljud rakud, nagu silma läätse rakud, närvirakud, punased verelibled, skeleti- ja südamelihaste rakud pärast diferentseerumist enam ei jagune ja neil pole enam jagunemisvõimet. Samuti ei jagune naise munarakud, mis tekivad looteeas.

Kui poleks ootamatuse momenti ja meie enda armastamine oleks nii kõrge, et ei tekiks süütundeid või tänukohustusi, siis austaksime omi piire ja ütleksime julgelt EI kõigele, mis ei toida meie südant, hinge ja vaimu ning võtaksime muutuse vastu kergusega.

Olles tilk, mis seguneb ookeaniga ja taas muutudes tilgaks, kui oled eraldumas.

Mida sa tundsid, kui olid kellegagi eraldumise protsessis?

I lugu

Vanaema

Vanaema ärasaatmine toimus justkui mitmes etapis. Nimelt kuulasin tema lugusid ja panin ka neid kirja seitsme aasta jooksul. Mitte küll tihti, kuid võtsin aega ja esitasin ebamugavaid küsimusi. Teisisõnu kuulsin asjaoludest, milledest vist enamusel pole aimugi meie suguvõsas. Kui lähedus oli juba lapsena suur, siis nüüd lisandus veel ka tähelepanelik kuulmis- ja kuulamisoskus.

Kord vanaema kukkus (kaotas liikumis- ja kõnevõime). Me nägime ema ja õega, et on kaks teed – kas haigla koos lõputu solgutamisega võõras keskkonnas või rahulik kodune vabastamine ja lahti laskmine parimast sõbrast nimega keha, olles sealjuures toetatud teadlikkusega. Me kõik tundsime, et ainuõige on viimane variant.

Kogunesime vanaema voodi juurde, ta oli teadvuseta seisundis. Hoidsime ema ja õega kätest kinni, hingasime, vabastasime omi tundeid ja tänasime vanaema. Sisuliselt hakkas meil kõigil kergem. Kuid mingi lisaenergia oli veel puudu, et teha lõplik üleminek. Lukk oli leitud, võti oli olemas, kuid polnud keerajat. Kui vaadata edasisi sündmusi, siis ühel hommikul läks ema tööle, mina jäin vanaemaga.

Rääkisin temaga telepaatiliselt ja ütlesin, et kui ta tõeliselt tahab minna, siis ma olen tema jaoks olemas. (See tundus tol ajal nii suure mõttena olevat, kuid juba lapsena olin ma arutanud temaga surma teemasid ja seda, kuidas keegi tahab surra). Ma võin oma energiaga toetada hüpet teise reaalsusesse. Rääkisin veel ta kehaga ja ütlesin, et järgmises elus võib ta olla kasvõi baleriin ja ei pea olema aheldatud kõndimisraami külge. Kõige olulisemaks tegevuseks pidasin ma õuest kirsiõite tuppa toomist. Seejärel läksin kõrvaltuppa ja hakkasin instinktiivselt tegema joogas tuntud liblika tiibade lehvitamist, pisarad voolasid, hingel oli kerge. Pärast seda läksin taas vanaema tuppa ja sain aru, et ta oli mind kuulda võtnud ja lahkunud. Kõik see toimus umbes 10 min jooksul.

Ema oli just tööle jõudnud, kui helistasin talle. Mingi osa minust mõistis toimuvat ja teine osa oli segaduses ja otsis kinnitust, et üleminek on õnnestunud hästi. Läksin välja palvega, et mu meel saaks mingitki füüsilist kinnituse. Järsku langesid tuulevaiksel päeval toomingapuult õielehed minu peale. Ma tundsin, et see on tema märguanne, et kõik on hästi ta hingega. Läks päris mitu aega, kuni sain Eestimaa metsas kogu oma jõu tagasi ja suutsin tööle asuda. Vanaema armastas loodust.

Sa pole enam nii suur ja oled saanud iseendaks. Iseseisvunud. Mis instinktid on su emotsioonide taga?

Mida sa tundsid, kui su juurest minnakse ära või sind jäetakse maha ilma sinu soovita?

II lugu

Sõbranna koer

Elasin mõnda aega oma kolleegist sõbranna juures. Ehk siis osalesin ka kõikides tema pere toimingutes. Kui oli vaja, läksin koeraga metsa. Seda koera tundsin kutsikast peale ja kuna mul endal enne seda koera polnud, siis iga jalutuskäik suure koeraga metsaga oli seiklus.

Kuid te ju teate, et koerte eluiga on lühem ja ühel kohtumisel aastaid hiljem kuulsin, et koer on vana, haige ning perre on tulemas beebi. Arutati, millal koer magama panna. Ja ma poetasin lause, et koeraga võib kokku leppida ja anda tal võimalus ise lahkuda, rääkides temaga ja lastes ta tänuga lahti. See kõlas tol korral nii nagu ma teaks kõike.

Asi polnudki niivõrd selles, kuidas ma sinna kohale jõudsin ühel tähtsal päeval. Ma lihtsalt pidin tulema, sest tahtsin ja nii olin koerale lubanud, et olen kohal selle sündmuse juures. Me olime toas, mu sõbranna jättis meid vestlema tema ema ja tütrega. Järsku ilmus delikaatselt noorim poeg ja teatas, et koer on kuidagi imelik ning kutsikas, kes oli perre võetud, käib teist koera nuusutamas ja too ei liiguta enam. Ema läks välja vaatama.

Polnudki vahet, millise sünnipäeva detaili juures me pooleli jäime sõbranna tütrega, kui ilmus taas poeg. Mõne aja pärast oli kogu pere koera ümber. Saabunud oli ka vanem poeg, kes külmal päeval oli koerale teki peale pannud. Sel korral me ei läinud enam temaga jalutuskäigule, hingasime, meenutasime lugusid ja andsime aega lahkumiseks.

Peagi saabus sõbranna tagasi, olles juhtunust kuulnud ja natukese aja pärast saabus töölt ta mees. Helgus ja heledad pisarad, mida igaüks omal moel vallandas, saatsid seda truud sõpra. See oli mu elus kõige sügavam ja perekondlikum looma ära saatmine. Koer ootas mind ära ja me hingasime ta vabaks. Päike paistis ja ma tundsin tunni aja pärast, et kargus oli minusse pugenud.

Sa saad kergelt ja meeldivate tunnetega läbida reinkarnatsiooni, liikudes ajas, valides vanemaid, viies neid kokku ja tehes kõike, et nad sind eostaksid. Sa võid näha, kuidas emaüsas algab su kasv, sa ootad, kuni sa võid oma hingel lubada siseneda sellesse kehasse, mis pole veel lõplikult vormunud ja sa hakkad seda keha valitsema. Kui see ülesanne valmistab raskusi ja sa ei saa sinna lõplikult mahtuda, siis mis instinktid on su emotsioonide taga?

Mida sa tunned, kui sa ei saa ühenduda ja üheks saada, ühilduda kellegi või millegagi?

III lugu

Süda

Sa ilmselt oled kuulnud, et mitte kõik looted ei jõua sünnini. See tähendab, et mõnel ei arene keha edasi ja mõnel ütleb üles mõni organ.

Ja peale seda, kui olime ühe paariga ettevalmistusi sünnituseks juba alustanud, tuli ühel päeval ootamatu kõne, et lapse süda on seiskunud. Naine ja mees sõitsid kohe peale teadet minu juurde, me vabastasime emotsioone, tegime uusi valikuid ja mind paluti toetama selle loote väljutamist paari päeva pärast.

Kõik oli nagu sünnitusel. Ka vaikus enne keha väljumist, mil kõik justkui seisab, ka see oli. Meil lasti rahus olla palatis. Ühel hetkel sündis keha ja ainuke erinevus füüsiliselt oli selles, et laps ei tulnud rinnale. Olulisem sellest oli meie pehme ühendus hinge ja tema valgusega. Tundus nagu kõik kohad olid selle olendi armastust ja tänu täis.

Kui nüüd vaadata toimuvat keskkonnas, kus möödusid vahetused ja keegi ei avaldanud sünnitanud emale kaastunnet, siis psüühilise toetuse puudumine, oli naisele kõige rängem. Ma polnud nii otseselt varem sellist sünnitust toetanud. Kuid minu jaoks muutus see kuidagi eriliselt valgeks ja puhtaks kogemuseks elu ja surma ringist. Valgusest tulnud, valgusesse läinud. Kutsed võivad olla erinevad ja andes end elurütmide hoolde, siis pole õrna aimugi, mis järgmiseks juhtuda võib.

Mida sa tunned, kui sa kaotad oma unikaalsust või sa ei eristu enam teistest?

IV lugu

Kõigest veidi

Kunst on huvitaval kombel kõige egoistlikum nähtus ja igaüks püüab olla erinev, ka parem. Ehk siis sama kehtib ka lapse kohta, keda vaatavad ta vanemad armunult – kõige unikaalsem, kõige erilisem. Kui küsida endalt, et mida ma tunnen, kui mind reedetakse, siis võivad meenuda vanemate lahutus, sõbranna mehele minek, keegi sõidab välismaale pikaks ajaks või leiab endale lemmiklooma, mis võtab kogu ta tähelepanu ja aja.

Sisuliselt, kui sa ei tea, kuhu edasi minna, kuidas edasi elada, mida teha, siis muutuvad ebaoluliseks maakoha kaotus, töö puudumine, rahast ilma jäämine, kodumaa puudumine või laostav lageraie. Oma hingega kontakti kaotus on valusam tihti kui surm.

Asi polegi selles, mida näed tagasi vaadates oma elukogemustele, pigem on oluline, et me saame nendeks, kes oleme just tänu läbitud raskustele ja pingutustele. Peamine on näha, kes oled sa aasta pärast, viie ja kümne pärast ning missuguseks oled muutunud. Siis pole ajal, mil jätad maha oma kalli elu partneri, vaja tunda olukorra vältimatust, vaid teadlikku vajalikku valikut sellest, et su hing on saanud küllaldaselt kogemusi, olles täitnud oma ülesanded, mida oli püstitanud.

Kuigi paljud püüavad elurattasse enam mitte sattuda, siis siin võib olla just see hetk, kus teed otsuseid tuleviku elude kohta ja uute kogemuste kohta.

Varem olles süsteemi osa ja sidususes sugulaste, sõprade, ühiskonnaga, me saame teatavat kasu millestki, mis puudutab seoses olemist, mõnikord isegi ise enda tahtmata. Praegu olles teadlikult näiteks pere osa ja siis arvan ma, et nad on mulle võlgu ja ma ei saa või ei taha neist lahti lasta. Meie arusaam-uskumus ei pruugi olla loogika ja mõistuse tasandil nähtaval, vaid viibib alateadvuses.

Mida sa tunned, kui hoiad käes kõikide nende lugude sisu, seisundit ning emotsioone? Mida need sidemed või osalus millestki tegelikult annavad sulle? Võimalik, et seal all on mingi trauma või sündmus, mis on esmapilgul nähtamatu osa tulemus. Abstraheerides võib märgata midagi, millele see kõik kenasti toetumas on.

Sa võid veel mõnda aega viibida selles mõnusas seisundis, meenutada kõiki oma saavutusi ja võtta sellest seisundist kõike, mis sul on vaja võtta ja jätta kõik selle, mis sul vaja siia jätta. Võid olla siin veel mõnda aega. Ühel sobival hetkel su jaoks, pöördu tagasi siia ruumi siin ja praegu. Võid avada silmad õnnelikus, rõõmsas, täidetuses ja armastuses ning täielikus kindluses, et tulevik on helge. Õnnitlen sind uue reinkarnatsiooni puhul!

Svea Sööt

Foto: Ruudu Rahumaru