Pilt: Telegram.ee

Jätkame põneva ja vastuolulise aruteluga keemia vandenõust, mille esimene osa keskendus süsiniku pettusele ning läheb nüüd edasi vesiniku ja gravitatsiooni juurde.

Artiklite sarja teine osa põhineb keemia taustaga vabakutselise uurija Andrew Tysoni (kes kirjutab nime all Take No Gnosis – TNG) artiklitel ja podcast’idel, John le Boni vestlusaadetel ning minu vestlustel AHHAA Teaduskeskuse planetaristi Üllar Kivilaga.

Vesiniku leheküljel Wikipedias on kirjas selline väide:

Vesiniku gaas loodi kunstlikult esmakordselt 16. sajandil, kui hape reageeris metalliga. Aastatel 1766–81 avastas Henry Cavendish esimesena, et vesiniku gaas on diskreetne aine, mis põlemisel toodab vett; selle omaduse järgi sai vesinik hiljem ka oma nimetuse: kreeka keeles tähendab hydrogen „vee-looja“.

Vesiniku tööstuslik tootmine toimub peamiselt maagaasi aurust, harvemini ka energiamahukamatel meetoditel, nagu näiteks vee elektrolüüsil. Enamjaolt kasutatakse vesinikku selle tootmise vahetus läheduses – kaks suurimat kasutusala on fossiilkütuste töötlemine (krakkimine) ja ammoniaagi tootmine, peamiselt väetiseturu jaoks.

Henry Cavendish, kus me küll seda nime varem kuulnud oleme? Oot, kas me peaksime uskuma, et too sama inimene, kes esimese inimesena ajaloos kaalus ära Maa ja tänu kellele teab teadus Kuu, Päikese ja kõikide teiste väljamõeldud taevakehade masse, et too sama inimene avastas ka vesiniku?