Foto: PublicDomainPictures/ pixabay.com

Ärevus ei ole haigus, millega pead lihtsalt leppima. Just nüüd on õige aeg võtta midagi ette, et leida endas jälle üles kerge olek, vaba hingamine, usk endasse ning, mis kõige tähtsam, elu ja kõige tuleva usaldamine. Psühholoogiline nõustaja, holistilise regressiooni terapeut ja koolitaja Kadi Kütt räägib raamatus “Ärevuse vari” oma isiklikule elule ja terapeudikogemusele toetudes ärevuse silmaga nähtavatest, aga ka sügavamatest põhjustest. Ta kirjeldab ärevusega töötamise viise ja pakub võtteid, mida lugeja saab iseseisvalt rakendada, et end kurnavast ärevusest tervendada.

Ainus tee on minna hirmust läbi

Kognitiiv-käitumisteraapias rakendatakse ärevushäirete korral eksponeerimise (ka desensibiliseerimise) tehnikat. Klienti innustatakse seisma silmitsi olukorraga, mis talle hirmu valmistab ja ärevussümptomeid esile kutsub: liftisõit, lennusõit, avalik esinemine, ämblikuga kohtumine vms. Alustades vähem hirmutavast olukorrast (ämbliku foto vaatamine), liigub inimene järk-järgult hirmutavama olukorra (ämbliku peo peal hoidmine) suunas, kuni ärevus vähehaaval alaneb ja inimene tunneb end vabamalt. Regulaarse eksponeerimise tulemusena peaks inimene suutma stressirohkes olukorras viibida nii, et ta ei tunne hirmu ega koge ärevuse sümptomeid.

Kuhu hirm kaob? On kehas alles, lihtsalt veel sügavamale alla surutud. Ärevushäire all kannataja ei karda objekte ega olukordi – ta teab, et need teda ei tapa. Ta kardab kannatust – iseenda hirmutavaid, ahistavaid ja valusaid tundeid. Ta kardab peapööritust, punastamist, südamekloppimist ja ängistustunnet, mis hirmuga kaasneb. Ta kardab seda jubedat enesetunnet, kui teised teda üksisilmi vaatavad, tema üle naeravad või teda eemale tõukavad.

Need on olukorrad, mil inimesel puudub toimuva üle kontroll, tal ei ole nende „teistega“ võimalik midagi ette võtta. Nii saabki ainukeseks pääseteeks tundeid mitte tunda. Eksponeerimisega tehakse kõik selleks, et inimene ütleks lahti oma tunnetest, et ta looks illusoorse tegelikkuse, kus kõik on hästi ja hirmu pole. Tal tuleb saavutada võit oma hirmu üle. See, mille vastu sa võitled, jääb kestma. Hirmu lubamine ja kogemine on ainus viis, kuidas hirmust vabaneda, sest muidu võib juhtuda, et hirm hakkab avalduma mingis teises olukorras – inimene ei karda küll enam ämblikke, kuid nüüd haarab ärevus teda näiteks kitsas ruumis viibides.

Kuidas hirmu kogemine käib? Sa jääd paigale ja tunned hirmu. Hingad sügavalt ja lihtsalt lubad südamel peksta, verel kõrvus kohiseda ja kõhu sisemusel keerata. Kui minestad, siis minestad (minu teraapiatoas ei ole küll ükski klient teadvust kaotanud). Kui proovid seda iseseisvalt, siis tea, et sul tuleb paigale jääda ja mitte midagi teha: sa ei põgene toast värske õhu kätte, ei hakka kappe koristama, ei helista sõbrale, ei haara koogitüki või veinipudeli järele. Sa ei tee midagi. Sa jääd paigale ja tunned hirmu.

„Ma kardan. Ma kardan, et ema läheb ära. Mis minust siis saab? Ma suren ära,“ nuuksub Maia. Palun naisel olukorrast mitte põgeneda või seda lahendada, vaid lihtsalt hingata ja lubada hirmul olla.

Jah, see pole lihtne, eriti kui oled oma hirme aastakümneid alla surunud. Aga kui lased kontrollivajadusest lahti ja lubad hirmul end jäägitult haarata, ilma et selle vastu sõdiksid, püsib hirm vaid lühikest aega – vahel ainult minuti või paar – ja seejärel lahustub. Nii juhtub kõikide emotsioonidega – need tekivad, kasvavad ja seejärel lahustuvad. Kõik läheb mööda.

Sageli on holistiline rännak esimene kord, mil ärevushäirega klient oma hirmuga tõeliselt kohtub. Siiani on ta hirmust vaid oma peas muremõtteid heietanud, sellest psühholoogi või psühhiaatriga üksnes rääkinud, hirmu eest põgenenud või seda teise emotsiooniga varjanud.

Ainus tee hirmust jagusaamiseks on minna hirmust läbi. Kes on seda söandanud, see teab, et teisel pool ootab sügav rahu ja mõõtmatu kergendustunne. Olen seda omal nahal tundnud ja selle kogemuse üle väga tänulik.

Foto: Pilgrim.ee

Kadi Kütt

Allikas: Kadi Kütt “Ärevuse vari” (Pilgrim, 2019)