Radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea keskendub Telegramile koostatud igakuises ülevaates “Poliitiline Karussell” ehk POLKA, milles on võetud kokku Eesti allavoolupoliitika lõppeva kuu peateemad, sel korral Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu ja uue välispoliitika arengukavaga seonduvale, aga puudutab põgusalt ka majanduskriisi ja erakondade rahastamise järelevalve ümber käivat tramburaid.

Artikli lõpus saad kuulata ka Laiapea enda poolt sisse loetud Polka #4 episoodi.

Riigikogu kiitis heaks Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu kolm uut liiget, kes peaksid olema selle tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjad. Seda, et nad peavad olema ka poliitiliselt sõltumatud, ei ole rahvusringhäälingu seaduses tegelikult öeldud. Ringhäälingunõukogu on olnud algusest peale sügavalt politiseeritud organ.

Kui valitsus esitas 2006. aastal Riigikogu menetlusse eelnõu Eesti Rahvusringhäälingu moodustamiseks, oli selles algselt kirjas, et nõukogu koosneb 13-st Riigikogu liikmest, kusjuures Riigikogu fraktsioonidele ettenähtud kohtade arv on võrdeline fraktsiooni liikmete arvuga. See tähendab, et valitsuskoalitsioonil peaks olema kindel enamus. Menetluse käigus jõuti siis selleni, et Riigikogu nimetab ühe esindaja igast fraktsioonist ja neli liiget rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast, kelle volitused kestavad viis aastat. Varem oli ringhäälingunõukogul olnud üheksa liiget. Neist viis Riigikogus esindatud erakondade esindajad (poliitikud) ja neli asjatundjad, nagu praegu.

Kui ringhäälingunõukogu 1994. aastal moodustati, sai selle esimeheks Rein Veidemann, kes on seda ka täna. Praegu võib ta tunduda lausa apoliitilise kujuna, aga toona oli ta Riigikogu liige ja kandideeris siis Keskerakonna nimekirjas ka järgmisel aastal toimunud parlamendivalimistel. Valituks enam ei osutunud, kuid asus pärast valimisi tööle oma erakonnkaaslasest kultuuriministri, Peeter Kreitzbergi nõunikuna, jätkates ühtlasi ringhäälingunõukogu esimehena. 1998. aastal võttis temalt ametiposti üle reformierakondlane Paul-Eerik Rummo, Riigikogu liige. 2000-2003 oli sellel kohal Tiit Sinissaar, kes on tänaseks unustatud tegelane, kuid juhtis siis Ismaaliidu fraktsiooni Riigikogus.

Kui 2006. aastal kultuuriministriks olnud keskerakondlane Raivo Palmaru protesteeris nüüd mõned aastad tagasi väidete vastu, nagu oleks tema siis ERR-i politiseerinud,[1] oli tal seega õigus selles mõttes, et politiseerimine toimus juba palju varem. Esimese katse luua Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni juhtimiseks ühine haldusnõukogus, kus valitsuskoalitsioonil oleks enamus, tegi 1991. aastal Edgar Savisaare valitsus, kuid ajakirjanike protestide tõttu sellest toona loobuti. Samas on aga kummaline, et Palmaru üritas jätta muljet, nagu oleks ta üritanud ERR-i nõukogu depolitiseerida, süüdistades Riigikogu selles, et nõukogu moodustamise kord jäi enam-vähem samasuguseks nagu 1994. aasta ringhäälinguseaduses. 2006. aastal Riigikogule esitatud eelnõu seletuskirjas, mis kannab Palmaru allkirja, õigustatakse just nõukogu varjamatut politiseerimist, selle moodustamist ainult Riigikogu liikmetest. Põhjenduseks on seal toodud, et vanal viisil moodustatud nõukogu puhul võib vahel tekkida probleem selle liikmete tegeliku poliitilise kuuluvuse vallas ja seepärast oleks ainult poliitikutest koosnev nõukogu selgem lahendus.