Foto: cottonbro/ pexels.com

Meediaväljaannetel ja poliitikutel on kombeks väita, et pandeemia on põhjustanud tööpuuduse kiire kasvu ja majanduslanguse. Väidetakse, et haiged ja surevad töötajad, kartlikud tarbijad ning häiritud tarneahelad põhjustaksid majandusliku kaose. Arvatakse isegi, et majanduse seiskamine aitab majandust, sest haiguse levik hävitaks tööhõive ja majanduskasvu.

Jättes kõrvale asjaolu, et puuduvad tõendusmaterjalid, et sulgemistest oleks abi, võime vaadata mineviku pandeemiaid, kus valitsuse sunniviisiline sekkumine oli üsna kaootiline. Peaksime siis nägema tohutut majanduslikku kahju.

Täpsemalt võime vaadata pandeemiale aastatel 1957–58, mis võrreldes COVID-19 pandeemiaga tõi kaasa rohkem surmasid. Võime vaadata ka 1918.–1919. aasta pandeemiat. Kumbki pandeemia ei tekitanud majandusliku kahju sellises mahus, nagu tekkis viimaste valitsuse kehtestatud sulgemiste tagajärjel. See ei lähe kokku väitega, et sulgemised on majanduse hävitamisel väike tegur ja tegelik süüdlane on viirus ise.

Majanduslikud mõjud aastatel 1957-1958 ja 1918-1919

CDC (USA haiguskontrolli ja -ennetuse keskuse) hinnangul on selle aasta 18. mai seisuga COVID-19 viirusesse surnud umbes üheksakümmend tuhat ameeriklast. Arvestades rahvaarvuga, näeme et suremus miljoni inimese kohta on 272. 

See on (seni) vähem kui pool 1957–58 a. gripipandeemia suremusest. Tollases pandeemias hukkus ligikaudu 116 000 ameeriklast. Kuid USA elanikkond oli siis palju väiksem, kokku vaid 175 miljonit. Aasia gripi suremus oli seega miljoni inimese kohta vähemalt 660 inimest.  

Selle vaste tänapäeva Ameerika Ühendriikides oleks 220 000 surma.

Ameeriklased ei sulgenud 1957. aastal pandeemia pärast kaubandust ja ei pandud ka riskigruppe karantiini, see oleks viinud töötuse ülemaailmse majanduskriisi tasemeni. Tegelikult näitavad aruanded, et ameeriklased ei teinud haiguse leviku aeglustamiseks tavapärastest meetmetest (käte pesemine, haigena koju jäämine jne) midagi rohkemat. 

Ehkki viirus näib olevat olnud 1958. aasta majanduslanguse üheks teguriks, olid selle majanduslikud mõjud minimaalsed, võrreldes tänapäeval COVID-19 viiruse vastu kasutatud meetmetega. See näitab, et suurem osa majanduslikust kahjust, mida USA töötajad ja majapidamised praegu kogevad, on põhjustatud poliitilisest reaktsioonist viirusele, mitte otseselt viirusest. 

Pandeemia aastatel 1957–58 oli paljudele tõsine ja surmav probleem. Kui Aasia gripp hakkas levima, sai teadlastele ja teistele vaatlejatele selgeks, et tegemist on erilise ja surmava gripiga. Tõepoolest, vastavalt D.A. Henderson et al. artiklile  “Public Health and Medical Responses to the 1957–58 Influenza Pandemic“, ei olnud alla 65-aastastel inimestel selle H2N2 tüve suhtes immuunsust. See tähendas, et viirus ründas põhiliselt inimesi kooliealistest lastest kuni 35-40 aastaste noorte täiskasvanuteni. Gripist põhjustatud surmajuhtumite koguarv sellel perioodil oli vahemikus 70 000 kuni 116 000. See oli pehmelt öeldes murettekitav.