“Poliitiline Karussell” (POLKA) keerleb edasi ning laiendab haaret. Radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea keskendub sel korral Valgevene küsimusele, aga peatub põgusalt ka Ameerika Ühendriikidega seotud arengutel. Lõpuks tuleb veidi juttu koroonauuringutest.

Artikli lõpus saad Polkat kuulata ka Andres Laiapea enda esituses.

Alustan täna raamatusoovitusega. Valgevenes toimuvaga seoses soovitan lugeda Stanislav Šuškevitši mälestusteraamatut “Minu elu”, alapealkirjaga “NSV Liidu hukust ja elustamise püüust”, mis avaldati valgevene keeles 2013. aastal ning ilmus 2016. aastal trükist ka eesti keelde tõlgituna. Vaatasin, et poodides on see üldiselt küll juba läbi müüdud, saada on praegu veel Apollo e-poest, kuid paljudes raamatukogudes on see täiesti olemas. Nii et kättesaadavusega ei tohiks enamasti probleeme tekkida.

1934. aastal sündinud Šuškevitš, silmapaistev teadlane, sukeldus poliitikasse 1980-ndate lõpus. 1989. aasta märtsis valiti ta (esimestel NSV Liidus toimunud poolvabadel valimistel) NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi, järgmisel aastal ka Valgevene NSV Ülemnõukogu liikmeks. 1991. aasta augustiputši järel sai temast Valgevene Ülemnõukogu esimees. See ametikoht tegi temast toona Valgevene riigipea. 1994. aasta jaanuaris võeti Šuškevitš aga ametist maha. Olulist rolli mängis selle juures Aljaksandr Lukašenka, kes juhtis parlamendis korruptsioonivastase võitluse komisjoni, kuid sisuliselt oli asja taga ka peaminister Vjatšaslav Kebitš, kes kartis, et rahva hulgas suhteliselt populaarne Šuškevitš võib ohustada teda eelseisvatel presidendivalimistel.

See oli Valgevene ajaloos murranguline ajajärk, mil vana riigikord varises kokku, aga uus ei olnud veel täpselt paigas. 1991. aasta detsembris allkirjastasid Šuškevitš ja Kebitš koos Venemaa ja Ukraina juhtidega nn. Belovežje kokkulepped, millega NSV Liit saadeti lõpuks ametlikult laiali ja moodustati SRÜ. Šuškevitš taotles järgnenud aastatel Valgevene muutmist alaliselt neutraalseks riigiks, mis ajaks aktiivset poliitikat nii Ida kui Lääne suunas. Kebitš ja suurem osa parlamendist soovis aga tihendada uuesti sidemeid Venemaaga – muuta Valgevene osaks SRÜ kollektiivse julgeoleku süsteemist. Erimeelsused tekkisid siis ka uue põhiseaduse väljatöötamisel. Šuškevitš leidis, et Valgevene peaks olema parlamentaarne, mitte presidentaalne vabariik.

Nii kasvasidki pinged, mis viisid 1994. aasta jaanuaris parlamendis Šuškevitši umbusaldamiseni. Formaalse ettekäände selleks andis Lukašenka, kes süüdistas teda selles, et Šuškevitš olla kuritarvitanud oma ametiseisundit, täpsemalt: nihverdanud kõrvale kaks karpi naelu, kui lasi teostada valitsuse juures tegutsenud erikonstrueerimisbürool töid oma suvilas. Korruptsioonivastase võitluse komisjoni juhina pildus Lukašenka siis sarnaseid süüdistusi, mis kasvatasid kiiresti tema populaarsust, ka kümnete teiste poliitikute pihta. Puutumata ei jäänud ka peaminister Kebitš. Nii juhtuski, et 1994. aasta kevadel väljus presidendivalimiste teisest voorust lõpuks võitjana mitte tema, vaid hoopis Lukašenka.

Šuškevitš kirjutab oma mälestustes, pöördudes otse Kebitši poole: “Teil ei tulnud midagi välja, ega saanudki tulla, Vjatšaslav Frantsavitš, sest ei ole võimalik olla korraga kahes paadis. Lõpuks te valisite vana, mugava, teile hästi tuttava parteinomenklatuuri paadi, mis asus pärast kompartei keelustamist toetama Lukašenkat. Piiramatu võim selles kuulub tüürimehele. Te olite valmis milleks iganes, et saada selleks 1994. aasta valimiste tulemusel. Olite soovitu saavutamiseks valmis tarvitama ükskõik milliseid vahendeid. Ka teie ihkasite olla selline juht. Saades suurepäraselt aru, et ausas võitluses olen ma üsna raske vastane, asusite mind mustama ja maha tegema ammu enne 1994. aasta valimisi. Teie tegutsemisviisid jäid mulle alati võõraks, seetõttu andsid ennetavad löögid teile mõningase edumaa. Leidus aga keegi, kelle jaoks isegi teie viisid tundusid liiga leebena. Selle mehe arsenalis olid lavastatud enesetapud, inimeste kadumine, lendurite hukkamine ning muud otse sihile viivad meetodid. Te kaotasite talle seetõttu, et tema meetodid olid teie omadest veel alatumad.” (lk 191-192)

Šuškevitš sai 1994. aasta presidendivalimistel ametlike tulemuste kohaselt vaid 10% häältest. Hiljem juhtis ta paarkümmend aastat ühte opositsioonilist, sotsiaaldemokraatlikku erakonda, olles nüüd selle auesimees. Võib küll nõustuda Andres Herkeliga, kelle sõnul ei leia Šuškevitši raamatust vastuseid mitmetele väga olulistele küsimustele,[1] kuid minu arvates tasub seda siiski lugeda kõigil, kes soovivad praegu Valgevenes toimuvat mõista. Tsiteerin sellest siin veel vaid mõnda asjakohast lõiku.