Foto: AL erakogu

“Poliitiline Karussell” ehk POLKA on sel korral pühendatud küll Eesti ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi esimesele poolele, kuid ei pääse ka teisest. Olukorrast annab ülevaate radikaalne poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Kui keegi vajas veel tõestust selle kohta, et Delfi ja Postimehe nn. faktikontrollijate poolt läbiviidud kampaania Telegrami vastu oli tingitud nimetatud väljaannete huvist tõrjuda meediaturult välja üks oma konkurent, andis selle möödunud kuu. Nimelt pöördus majanduslikes raskustes siplev kartellimeedia ka avalik-õigusliku ringhäälingu vastu. Eesti Meediaettevõtete Liit esitas Euroopa Komisjonile kaebuse, millega taotletakse sisuliselt ERR-i uudisteportaali sulgemist.

Meediaettevõtete Liit leiab, et pakkudes tasuta online-uudiseid on riigieelarvest rahastatav ERR tekitanud Eesti meediamaastikul ebatervet konkurentsi. Väidetakse, et selle kadudes muutuks olukord uudistetarbija jaoks paremaks, sest erameedia suudaks areneda kiiremini, investeerida rohkem kvaliteetsesse uurivasse ajakirjandusse. Esitatud kaebuse ajastust põhjendades aga tunnistatakse avameelselt, et “lisatõuke andis selleks kindlasti ka COVID-19, mis mõjus kõigile meediaettevõtetele majanduslikult halvasti.”[1]

Eesti Meediaettevõtete Liit kandis eelmise aasta kevadeni nime Eesti Ajalehtede Liit, kuid nüüd ühendab see meediaorganisatsioone sõltumata nende tegevuse väljundist (ringhääling, veeb, trükiajakirjandus). Meedialiitu kuulub praegu neli üleriigilist päevalehte, seitse nädalalehte, 17 maakonnalehte, viis tasuta jagatavat ajalehte, 24 ajakirja ja kuukirja, üheksa veebiportaali (lisaks neile muidugi veel türkiväljaannete veebilehed), kaks tele- ja viis raadiokanalit. Kokku justkui 73 ettevõtet.

Tegelikult on erinevaid ettevõtteid seal tunduvalt vähem, sest paljudel juhtudel väljaandjad kattuvad. Domineerivad Postimees Grupp ja Ekspress Meedia ning sellega seotud Õhtuleht Kirjastus, aga ka näiteks Geenius Meedia on esindatud lausa üheksa liikmega, sest eraldi liikmetena on võetud arvele kõik selle portaalid (autogeenius, kodugeenius, rohegeenius jne.). Delfi ning Eesti Päevaleht, millel on ühine toimetus ja peatoimetaja, on loetud samuti kaheks eraldi liikmeks. Selline liikmete arvestus on küll vastuolus meedialiidu enda põhikirjaga, mille kohaselt võivad olla selle liikmeteks juriidilistest isikutest Eestis asuvad Eestis tegutsevate meediaorganisatsioonide väljaandjad, kuid aitab näidata liikmete arvu suuremana.

Meedialiitu kuuluvad ka näiteks ajakirjad Eesti Naine, Kroonika, Pere ja Kodu, Käsitöö, Naisteleht, Teleleht, Nipiraamat, Ristsõnad, muusikaraadiod DFM, MyHits jne. See on organisatsioon, mille liikmeks oleku valitsuse kommunikatsioonibüroo toonane juht Urmas Seaver, kunagine Postimehe uudistetoimetuse juhataja, kes ei ole muide ise hariduselt ajakirjanik, seadis kevadel tingimuseks, mille täitmisel võinuks ka portaali Telegram.ee esindajad pääseda valitsuse pressikonverentsile. Meedialiidu nõukogu keeldus Telegrami liikmeks võtmisest põhjendusega, et tegemist pole klassikalises mõttes ajakirjandusega.[2] Samas kuulub sinna näiteks Komsomolskaja Pravda regionaalne väljaanne.

Eesti Rahvusringhäälingu kanalid meedialiitu ei kuulu, kuid ERR on esindatud Pressinõukogus, mille liikmed kutsub ja nimetab vastava statuudi kohaselt ametisse meedialiit. Seaver, kes suundus nüüd suvel juhtima Riigikogu kantselei avalike suhete osakonda, teatas Telegramile kevadel, et valitsuse pressikonverentsile lubatakse Eesti ajakirjanikke ainult toimetustest, mis kuuluvad meedialiitu või on liitunud Pressinõukoguga. Iseenesest võiks ju ka Telegram esitada avalduse liituda Pressinõukoguga, kuulumata samas meedialiitu, nagu seda on teinud ERR. Huvitav, mida selle peale vastataks? Kas lükataks tagasi ka Telegrami taotlus ühineda organiga, kuhu lugejad saaks esitada kaebusi Telegramis ilmunud materjalide kohta, kui leiavad, et rikutud on head ajakirjandustava ehk Eesti ajakirjanduseetika koodeksit?