Foto: Mksaunders/ pixabay.com

Meie keha on võimas mehhanism, mis on võimeline ennast ise tervendama, uuendama ning noorendama. Sageli oleme meie need, kes ei tee kehaga koostööd ega aita tervenemise protsessile kaasa. Täiuslik tervis on võimalik. See ei ole väljamõeldis, ent selle kogemiseks on vaja puhastada ennekõike oma teadvust.

Illusioon, mille järgi siiani elame, on eraldatuse illusioon. Me eraldame oma mõtteid, tundeid ja keha. Eraldame kehas erinevaid organeid ja protsesse ning näeme haigustki eraldiseisva koldena. Globaalsel tasandil näeme end eraldatuna teistest inimestest, inimkonnast, loodusest, meie planeedist ning kogu Universumist. Kuigi tugev mina-tunne või eraldatuse illusioon on miski, mida oleme kaasa saanud ning mis on olnud evolutsiooni seisukohalt ka oluline, on see mina-tunne tekitanud rida probleeme, mida meil ei ole õnnestunud lahendada.

Põhiprobleem seisneb selles, et me ei teadvusta 99% sellest, mis meie sisemaailmas toimub.

Meie keha saab viibida kahes seisundis: ellujäämise seisundis ning õitsvas seisundis. Ellujäämise seisundis keha ei hooli sellest, kas me näeme kaunid välja, ta ei hooli nahast ega juustest, sest ellujäämise aspektist ei ole need asjad olulised. Ellujäämise seisundis keha ei hooli seedeelundkonna ega reproduktiivsüsteemi korrapärasest funktsioneerimisest. Kõik, mida keha üritab sellises seisundis teha, on rabeleda ning kuidagimoodi ellu jääda.

Samamoodi saab meie teadvus viibida kahes seisundis: kannatuse seisundis ning kaunis seisundis. Kui vaadata ausalt oma elu peale, siis reeglina viibime suurem osa sellest kannatuse seisundis, kogedes erinevaid hirme, muret, mitterahulolu, häbi, stressi, domineerimise vajadust, konflikte, ärevust. Me elame kinnisideede küüsis, püüame kontrollida ja juhtida, midagi kellelegi tõestada, millegi eest võidelda, midagi saavutada, ega luba elul eriti olla selline, nagu ta on. Kui palju me üldse märkame elu enda ümber? Me elame pidevates „unenägudes”, kujutades ette jubedaid lugusid oma peas, mida toidavad eelnimetatud emotsioonid ning mida me pimesi usume, ega koge reaalsust praktiliselt üldse. Tavapärase definitsiooni järgi ei ole ärevus midagi muud kui tulevikku suunatud hirm asjade ees, mis võivad juhtuda (aga suurem osa ajast kunagi ei juhtu).

Ja me ei teadvusta seda.

Me ei teadvusta seda, mis toimub meie sisemaailmas. Me ei pööra tähelepanu sellele, läbi millise sissejuurdunud prisma me seda maailma kogeme. Kui väliselt tekivad olukorrad, mis meile ei meeldi, nagu haigestumine, rahast või lähedastest ilmajäämine vms, siis kipume olukorra peale pahaseks saama ning harjumuspäraselt asume sellega võitlema.

Milline on keha isetervenemise seisund?

Feinbergi meditsiinikoolis viidi hiljuti läbi üks uuring ning jälgiti HIV-positiivseid patsiente, kes 15 kuu jooksul praktiseerisid rahu meditatsiooni. Pärast meditatsiooni praktiseerimist langes keha viiruskoormus drastiliselt 91%-l osalenutest.

Kui meie teadvuses ei ole rahu, siis meie keha töötab ellujäämise režiimis. Meie keha ei tee vahet, kas näeme enda ees tiigrit ja seepärast kardame, või me kujutame ette, et võime tööst ilma jääda. Mõte käivitab hirmu ning keha reageerib automaatselt.

Kui aga me kogeme rahu, siis keha on õitsvas seisundis. Immuunsus muutub tugevaks, nahk ja juuksed kauniteks, reproduktiivsüsteem töötab korrapäraselt, keha omandab hästi toitaineid ning me kogeme piisavas koguses eluenergiat. Rahu on keha loomuliku- ehk isetervenemise seisund.

Uuri lisaks: 27. novembril algab Kuldne Ajastu Eesti keskuses uus täiusliku tervise moodul, mis hõlmab meid kui terviklikke eluvorme ning mitmetasandilist tervist: nii füüsilist kui vaimset. See on unikaalne kursus kõigile, kes soovivad hakata kogema elus suuremat rahu, turvatunnet ning mugavust omaenda kehas. Ühine ja viska minema ebavajalik!
Loe rohkem ja registreeru: https://kae.ee/event/tervis/

Toimetas Kuldne Ajastu Eesti