Foto: Andrey Salamchev / Dreamstime.com (Mahatma Gandhi monument Indias Sabarmati ashramis – Mahatma Gandhi poolt 1917. aastal asutatud vaimses keskuses, mis oli vabadusvõitluse peakorteriks)

“Vägivallatu vastupanu (VV) on tõeline rahvavõimu pant. Sellest on tänaseks saanud sügav teadus ja kõrge kunst, mille mitmete meetodite omandamiseks on mitmel pool välja õpetatud erirühmi. Käputäis vaimult vankumatuid meistreid võib sünnitada suurt segadust terves agressiooniarmees, põhjustades mitte sugugi vähem moraalset ebakindlust ja „ümberpöördumist” kui Jeesus Kristus omaaegses Rooma impeeriumis või Mahatma Gandhi Inglise koloniaalimpeeriumis. Ideaaljuhul eeldab see sügavat surmateadmust ja üleolekut võimalikust surmastki. Meenuvad Laulva revolutsiooni aegsed Mikk Mikiveri sõnad loomeliitude pleenumilt: „Tulgu või surm…”. Rahvuse mitteteavitamine surmateadmusest (eeskätt haridussüsteemis) on tema vaimse orjastamise esimesi eeldusi. (Täna on tanatoloogia siiski juba ülikoolide õppeprogrammides.),” juhatab artikli sisse publitsist, ajakirjanik ja kodanikuaktivist Peeter Liiv.

Loe Peeter Liivi sulest ka: “KODANIKUJULGUSE AABITS: mitte kartmatu vaid vägivallatu“.

VV tugineb kahele põhitõdemusele:

1. Vägivald ei lahenda probleeme, sest see sünnitab üha uut vägivalda.

2. Valitseja, agressori jms võim sõltub oluliselt valitsetavate toetusest sellele.

Kui alistatud keelduvad mis tahes abist ja koostööst, võib valitseja (agressor) ühel hetkel märgata, et tema kehtestatud seadusi enam ei täideta, et riigi majandus käib alla ja et tema sõjavägi ja politsei allub korraldustele järjest vastumeelsemalt või mässavad lausa avalikult. Või et isegi tema riigiaparaat ei kuuletu enam käskudele. Nii on valitsejast ühtäkki saanud kõige tavalisem inimene.

Vägivallatu vastupanu meetodid

Mõiste VV tähistab neid protestimeetodeid, kus füüsilist vägivalda rakendamata ei täideta käske või tehakse asju, mis on keelatud, või käitutakse muul viisil ootamatult. VV ei ole tegevusetus. See ei põgene vägivalla probleemi eest, seda saab rakendada ka jõudu kasutava vastase puhul. Tuntakse vähemalt 125 VV meetodit, mis jagunevad kolme rühma: protest, koostööst keeldumine ja interventsioon.

Protesti alla kuuluvad demonstratsioonid, marsid, palverännakud, missad, avalikud koosolekud, protestikirjade levitamine, austusavaldustest ja autasudest loobumine, teravmeelsed pilad (Sitta kah…”) . Eesti eredamaid näiteid sellest oli 23. augusti 1989 Balti kett. Vägivallatu protesti meetodid teadvustavad ümbrusele lahkarvamusest võimuga. Teatud tingimustes võib sel olla opositsiooni lämmatanud türanlikule valitsusele vägagi suur mõju.

Kui koostööst keelduvad piisavalt suured inimhulgad, jääb elu riigis seisma. Meetoditeks on mitut liiki streigid, töö rangelt määruste järgi, erinevad boikotitüübid (tarbijate, kaupmeeste ja sotsiaalne boikott, keeldumine üüri maksmisest, rahvusvaheline majanduslik blokaad jms); keeldumine poliitilisest koostööst (nt omaaegne ERSP üleskutse boikoteerida NSVL Rahvakongressi valimisi) ja valitsuse poolt pakutavatest tööpaikadest, palgast, korralduste täitmata jätmine jms.

Vägivallatu interventsioon sarnaneb eelnevaga, kuid selle mõju on otsesem: näljastreik, töötegemine vaatamata keelule, teatud tegevuste vägivallatu takistamine, vägivallatu rünnak, paralleelvalitsuse moodustamine (meil – Eesti Kongress). Juba suhteliselt väike inimrühm võib sel viisil üsna mõjus olla, kui jäädakse vankumatuks ja distsiplineerituks ning ollakse valmis ka ränkadeks mahasurumisteks.

Kõiki kolme meetodite rühma võib ühendada olenevalt olukorrast: konflikti eripära, vastase iseloom, eesmärk ja jõud, vastuaktsioonide tõenäoline vorm, elanikkonna valmisolek ja vastupanujõud, varasemad kogemused, eriväljaõppe ulatus.

Vägivallatu vastupanu tuum: satyagraha

Mahatma Gandhi on VV tuumaks nimetanud „usku Tõe jõusse” (satyagraha) Ta kirjutab: „See, kes on saavutanud satyagraha seisundi, on alati võidukas – kõigil aegadel olenemata sellest, kas astub ta vastu valitsusele või rahvale, võõrastele, sõpradele või sugulastele. VV ei tähenda alandlikku alistamist, vaid kogu oma hingejõu vastuasetamist rõhuja tahtele.” Satyagraha lähtub tõest ja armastusest: VV järgija tunneb end ausa ja õiglasena, vihkamise asemel aga on teise inimliku olemuse austamine – viisakus ja kannatlikkus. Ka valmisolek kannatuseks vägivallale alistumise asemel võib vastases äratada lugupidamist. Gandhi arvates on soovitavat eesmärki alati võimalik saavutada eneseohverduse kaudu, kui see on vabatahtlik ja toimub õiges vaimus. Vastutus lasub Gandhi järgi viimselt kõrge kõlbelise teadlikkusega üksikisikutel ja nende moodustatud väikerühmadel. Tõeline rahvavalitsus saavutataksegi ainult juhul, kui kõik saavad võimeliseks astuma vastu esindusvõimule, kui seda kasutatakse vääralt. Gandhile kuulub ka mõte: „Hetkel, mil ori otsustab, et ta pole enam ori, ahelad langevad!” Hinnates argust ja alistumist vägivallast madalamaks, pidas Gandhi vägivalda moraalselt õigemaks juhtudel, mil inimene polnud võimeline omandama satyagraha meelelaadi. Samas vähimgi vägivald vägivallatute poolt võib õigustada ränki vastumeetmeid ja vähendab järsult võimalikku kaasatundmist ja toetust vastase leeris.

Vägivallatu vastupanu ajaloos

VV-d on ajaloo vältel rakendatud sagedamini, kui seda üldiselt arvatakse. Kusjuures oluline on siin olnud vastav rahvavalgustustegevus ja ka üldine haridus- ja kultuuritaseme tõstmine. Valitsused ja rahvused, keda ähvardab oht, peaksid õigeaegselt hoolitsema inimeste teadlikkuse tõstmise ja majanduse detsentraliseerimise isevarustumise põhimõttel põhivajaduste lõikes (toit, energia, tarbekaubad) lõikes. VV-d kultiveeriv riik ei ohverdaks 40% oma kuludest armee ülalpidamisele ja vaid 5% haridusele.

Vastasesse suhtumist võib VV-s olla kahesugust: temaga ei taheta kas üldse mingit tegemist teha või siis suhtutakse temasse mõistvalt ja sõbralikult.

Näiteks kveekerite tagakiusamise ajal USAs 17. sajandil palvetasid surma mõistetud kveekerid sageli oma hukkajate eest, paludes neile andestust. Nende otsustavus äratas suures osas kohalikust elanikkonnast kaasatundmist ja sümpaatiat ning 25 aasta pärast saavutasid kveekerid täieliku usuvabaduse.

Erakordne näide vägivallatust vastupanust Norras II maailmasõja aegu

Norra armee alistus pärast 2-kuulist võitlust 1940 juunis. Vastupanuvaim siiski säilis, algul organiseerimatu ja juhuslikuna, väljendudes tõrjuvuses sakslaste, eriti neid toetavate norralaste suhtes, samuti Norra lipu ja kuningamärgi kandmises riietusel. 1940 septembris loodi Norra riigiparlamendi ja valitsuse asemele natsidest riiginõukogu. Kõik parteid peale väiksearvulise rahvussotsialistliku partei keelati. Ja nüüd, mil riiklikud institutsioonid olid kõrvaldatud, ilmnes täiel jõul ühiskondlike organisatsioonide tugevus. Proteste arreteerimiste, piinamiste, riigiametnike natsiparteisse sundvärbamiste ning kohalike ja riigivõimuorganite valimiste ärajätmise vastu esitasid üksikisikud oma organisatsioonide esindajatena. Vastuseks püüdele luua natslikke spordiühinguid katkestati sporditegevus kogu okupatsiooni ajaks. Arstide liit keeldus osalemast nn terviseühingus, haiglates aga protesteeriti poliitiliste ametisse määramiste vastu. 1940 lõpus läks ametlikult erru Norra Ülemkohus protestiks Saksa riigikomissari avaldusele, et ülemkohtul pole õigust pidada riigikomissari poolt antavaid seadusi põhiseaduse vastasteks. Organisatsioonide ametlik ja avalik vastuseis kulmineerus 1941 kevadel massilistes protestikirjades, milles toetuti Haagi rahvusvahelisele lepingule, mis seab okupatsioonivõimudele teatud piirid. Viimane kiri oli 43 organisatsioonilt ja ühtekokku 750 000 inimeselt. Riigikomissar tõlgendas seda kui avalikku ähvardust ja lasi juunikuus vangistada mõningad allakirjutajad, saatis laiali kõik asjaosalised organisatsioonid ja kohustas oma komissare nende liikmeid astuma uutesse samalaadsetesse natsiorganisatsioonidesse.

Nüüd algas illegaalne vastupanu. Organisatsioonide natsistamine kukkus läbi, sest liikmed hakkasid neist välja astuma. Eeskuju näitasid siin kooliõpetajad. Oma salajasel kokkutulekul otsustasid nad mitte nõustuda uue seadusega, mis nägi ette natsliku õpetajaühingu loomist, et seekaudu sundühendada koolinoored natslikku noorsooühingusse. Igal õpetajal soovitati saata ministeeriumile isiklik kiri, milles ta teataks oma keeldumisest uue õpetajateühingu liikmestaatusest ja kõige selle õpetamisest, mis käib südametunnistuse vastu. Kampaanias osales 90% Norra 14 000-st õpetajast. 200 000 lapsevanemat toetas õpetajaid, saates ministeeriumisse samalaadseid kirju. Ka kirik tegi toetava avalduse. Karistust ei tulnud kaua oodata – iga 10. õpetaja arreteeriti ja heideti 7-8 kuuks vanglasse. Üks tuntumaid karistusoperatsioone oli 500 õpetaja paigutamine Kirkkoniemi vangilaagrisse. Kuid vastupanu hoopiski tugevnes. Siis teatas ministeerium, et kõik õpetajad kuuluvad automaatselt uude õpetajaühingusse, ent neile ei määrata mingeid kohustusi. See oli natsivõimu esimene lüüasaamine, ehkki osa vangilaagritesse heidetud õpetajaist oli õnnestunud ühinguga liita.

Jätkates tööd, teatas iga õpetaja klassile, et ta on oma liikmeksolemise vastu ning õpetab kutsumusest lähtuvalt usku tõesse ja õiglusse. Õpetajate vastupanuliikumist juhtis illegaalne juhtorgan, kelle põhitegevuseks oli nn paroolide avaldamine. Need olid kas juhtnöörid ühistegevuseks või siis erijuhendid teatud olukordades. Neid vahendati illegaalse ajakirjanduse ja Norra Vaba Raadio kaudu Londonis.

Sama meetodit kasutasid ka teiste laialisaadetud organisatsioonide illegaalsed keskused, keda omakorda koordineeris keskne organ. Süsteem toetus üle terve maa valitud usaldusmeestele. Vastupanuvõrgu tegevus oli nii tõhus, et sageli jõuti sakslastele anda vastulöök enne, kui nood oma plaani teostamagi jõudsid hakata. Tehti koostööd ka relvastatud vastupanuliikumisega. Ehkki partisanivõitlus omandas suurema tähtsuse alles sõja lõpupoole, kui tugevnes terror ja kasvas hirm elanikkonna seas.

Üks tähtsamaid juhendeid oli keelduda taotlemast arreteerimiste tagajärjel vabanenud õpetajakohti. Vähehaaval hakkas see kehtima kõigi ametite kohta. Õpetajate ühisrinde aluseks oli tugev majandusorganisatsioon: igale vallandatud õpetajale tagati sissetulek illegaalsest fondist, kuhu igaüks andis 5% oma palgast.

Norra okupatsiooni alguses läksid vallutajad konflikti kirikuga. 1941 veebruaris saatsid piiskopid ministeeriumile kirja, milles mõistsid hukka uue valitsuse vägivallapoliitika. Kuna ministeerium ei suutnud anda kirjale rahuldavat vastust, loetlesid piiskopid uues pöördumises üles kõik uue võimu tunnused, mis ei võimaldanud pidada Norrat õigusriigiks. Seda trükiti 50 000 eksemplari ja loeti ette paljudes kirikutes. Lisaks osales pastoriteühing 43 organisatsiooni ühiskirjas. Kulminatsiooniks kujunes sanktsioneerimata jumalateenistus 1.02 1942 Trondheimis suletud Nicarosi Toomkiriku ümber, kus tuhanded inimesed laulsid kirikulaulu „Jumal on meie kindlus” ja rahvushümni. Samas pidas piiskop Fjelbu jutluse, mille tagajärjel ta vallandati. Ministeerium organiseeris kirikus piduliku missa natsimeelse valitsuse ametisse astumise auks, kuid sellel osales vaid üksikuid inimesi. Piiskopi vallandamisele vastasid ülejäänud seitse piiskoppi ametist lahkumisega. Nende eeskuju järgisid ülejäänud pastorid, kes lihavõtte ajal lugesid oma kogudusele ette avalduse „Kiriku alus”, kus deklareeriti kiriku lahutamist riigist. Pastorid, küll jätkates oma tööd, ei võtnud siitpeale vastu enam riigipalka. Seega eksisteeris Norras vaba rahvakirik ebaseaduslike pastoritega, kes jutlustasid puupüsti täis pühakodades ning ministeeriumi poolt juhitud riigikirik natsipiiskoppide ja ilma koguduseta pastorkonnaga. Norra kirik kandis sõjas suuri ohvreid: kümnete kaupa saadeti vangilaagritesse pastoreid, 40 kirikut rüüstati ja purustati.

Natsidega koostööst keeldus ka Norra Ülikool, säästes niimoodi noort põlvkonda natsipropagandast. 10 000-l inimesel aidati põgeneda jälitamise eest Rootsi ja Inglismaale, umbes sama palju noori peideti metsadesse, et nad ei peaks minema sakslaste tööteenistusse. Arreteeritutele ja vallandatutele anti õigusabi, nende peredele majanduslikku toetust. Vangistusohus inimesi hoiatati ja varjati.

Üldse oli Norras okupatsiooniohvreid ca 2100, lisaks sõjaalguse lahinguis langenud. Teiste maadega võrreldes ei olnud seda palju ja oma osa oli selles kindlasti ka VV-l.

Vägivallatu vastupanu Tšehhhoslovakkias 1968

Rahumeelset vastupanu osutati ka 1968 Tšehhoslovakkias – mis oli okupatsiooniarmeele suurim üllatus. Linnaelanikud kõrvaldasid omal algatusel teeviidad, tänavasildid ja majanumbrid,. Isegi ungari ja ukraina vähemusrahvused avaldasid toetust reformivalitsusele. Ka allilm ei kasutanud olukorda oma huvides, kümne tuntud kurjategija saates vastava kirjaga lubaduse Määri politseile.

Toimusid oma lipu all suured massidemonstratsioonid, kleebiti plakateid ja loosungeid, levitati venekeelseid lendlehti. Keeldumine toidu, vee ja ulualuse andmisest tegi okupantidele selgeks, kui vähesoovitud nad olid – ehkki hukkamõistu oleks võinud asendada humaanse külalislahkusega. Tankikolonnide loopimine kividega või kütuse süütamine oli rumalus, ilma milleta olnuks surnuid ja haavatuid tunduvalt vähem. Korduvate üleskutsetega rahulikkusele ja vaoshoitusele salajaste raadiosaadete, lendlehtede ja parteitegelaste tegevusega õnnestus ära hoida raevupurse, mida Praha raadio kartis. Rahvas käitus arukalt.

Vägivallatu vastupanu ja sõjalised riigipöörded

Rahulik vastupanu võib lämmatada ka sõjalise riigipöörde. Nt 1920 Saksamaal toimunud Wolfgang Keppi riigipöördekatsel oli inimeste keeldumine koostööst sedavõrd totaalne, et Kepp ei leidnud endale isegi mitte sekretäri, kes oleks masinal ära trükkinud tema poliitilise avalduse võimu ülevõtmisest.

VV lõi mõne päevaga jalad alt ka ka 1961 Alžeeria kindralite mässul. Vastupidine näide on Kreekast, kus sõjaline riigipööre 1967 õnnestus.

Vägivaldse vastupanu kahjumõjud

Lõpetuseks tuleks viidata relvastatud vastuhaku kahjumõjudele. Liddell Harti arvates on sõja suurimad kahjud moraalsed. Relvastatud vastupanu meelitab oma ridadesse uljaspäid, kellele okupandid on sobivaks agressiivsuse väljaelamise objektiks., samal ajal kui karistusoperatsioonide all kannatavad eeskätt kõrvalised isikud. Lisaks mõjub vägivald laastavalt noorte maailmatunnetusele. Samal ajal kui relvitu vastupanu tõenäoliselt kiirendab riigi arengut pärast sõja lõppu. Kui Liddel Hart küsitles peale sõja lõppu paljusid saksa kindraleid, siis nood väitsid, et partisanisõda polnud neile kunagi erilist peavalu valmistanud, v.a. Venemaa ääretutes steppides ja Balkani mägedes. Sõdureid oli välja õpetatud kohtama vaenlast, kes ründab – VV aga üllatas neid. See seletab VV tõhusust II maailmasõja aegu paljudes Euroopa riikides. Üldiselt inimese moraalsed tõekspidamised takistavad tal tapmast relvituid näost näkku. Seevastu relvastatud vastase surmamist on endale moraalselt kerge põhjendada. See ongi VV jõuallikas.

Peeter Liiv

Lühendatult Pentti Laine rmt-st „Siviilivastarinta”, Helsinki 1969 koos täiendustega Eesti ajaloost

(Ilmunud ajalehes „Päikesetuul”nr 1,3 ja 5/1991-1992)

Foto: Andrey Salamchev / Dreamstime.com (Mahatma Gandhi monument Indias Sabarmati ashramis – Mahatma Gandhi poolt 1917. aastal asutatud vaimses keskuses, mis oli vabadusvõitluse peakorteriks)