Foto: salaraportid + Canva

Käesolev artikkel on jätkuks pühapäeval (14. märtsil) avaldatud Mariann Joonase loole “Fakt: Eesti koroonasurnute keskmine vanus on 79,6 ja Eesti keskmine eluiga on 78,6“.

Viimased kuu aega on mul olnud võimalus tutvuda viieks aastaks salastatud raportitega Riigikantselei riigi situatsioonikeskuselt, mis kätkevad endas iganädalast infot koroonaviirusega seotu kohta nii meilt kui mujalt (huvitav, kas need on need samad koroonakriisi ülevaated, mille viieks aastaks salastamist Sven Sester Kaja Kallasele ette heitis?).

Neid raporteid lugedes tekib mul alustuseks küsimus, et nad panevad riigi lukku, lasevad majanduse põhja, piiravad inimõigusi, sunnivad rahva karantiini ning samal ajal salastavad inimeste elu puudutava statistika? Kas Eestis valitseb demokraatia ehk rahva võim? Ei, see on pigem diktatuur. See ongi New World Order, nagu ütleks Hando Tõnumaa.

Kui valitsus tahab, et inimesed kõikidest andmetest, keeldudest ja käskudest üheselt aru saaksid, peaksid nad näitama kõiki andmeid, millele toetudes otsused tehakse, ja mängima avatud kaartidega. Milleks on vaja sellist infot salastada? Kas neil on midagi varjata? Tõde ei vaja eksisteerimiseks mitte midagi, aga et vale saaks eksisteerida, selleks on vaja teha väga suuri jõupingutusi. Kas infoga manipuleerimine ja selle salastamine on vajalik ainult selleks, et vale saaks olla?

Erinevatesse andmetesse kaevudes avaneb minu enda jaoks aina enam pilt, et koroonameetmed ise mõjuvad ühiskonnale laastavamalt kui haigus ise. Ka riigi situatsioonikeskuse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud raport ei pane mind meelt muutma.

Juba 12. veebruaril välja antud raportis seisab järgnev info:

Väljavõte pärineb raporti osast, mis kajastab COVID-19 avaliku arvamuse uuringu (05.–08.02.2021) tulemusi.

42% elanikest tunnetab sissetuleku langust. Praeguse sissetulekuga on väga raske hakkama saada 21% elanikest.

48% elanikest tunneb koroonaviiruse poolt põhjustatud stressi. Ja see oli enne lockdown’i.

Mind väga huvitab, millised on need protsendid täna, kuu aega hiljem? Ootasin selle info avaldamisega, et näha protsente kuu aega hiljem, aga paraku ei ole sellist raportit veel avaldatud või vähemalt ei ole see minuni jõudnud. Vahepealsetes raportites sellist infot ei olnud ja seega arvasin, et ehk tehakse arvamusuuringuid kord kuus (eriti, kuna veebruari raportis on korduvalt viidatud, millised olid vastavad protsendid kuu aega varem, jaanuaris).

Igatahes, mind huvitab, et kui juba kuu aega tagasi teati sellist infot, siis kuidas on üldse võimalik, et riik üldse lukku pandi?

Miks on see info nii oluline? Kes on koroonakriisi suurimad kannatajad?

12. veebruari raportis oli kokku tiheda tekstiga 37 lehekülge erinevaid andmeid. Teistes veebruari ja märtsi raportites oli neid vähem. Miks ma valisin käesolevas artiklis presenteerimiseks välja kõigi koroonahaigete ja surmade ning muu statistika kõrvalt välja just need pealtnäha süütud küsitluses välja tulnud andmed? Sest minu arvates näitavad need väga selgelt, et koroonameetmed on mõjunud laastavamalt kui viirus ise.

Mind hämmastab, et terve riigi kriisisituatsioonikeskuse salajane raport keskendub koroonaviirusele (millesse Terviseameti 8. märtsi raporti andmetel on surnud 0,9% COVID-19 positiivse testitulemuse saanud inimestest), ent selle levimise takistamiseks kasutusele võetud meetmete tagajärgesid vaadatakse vaid möödaminnes.

Eilses artiklis “Fakt: Eesti koroonasurnute keskmine vanus on 79,6 ja Eesti keskmine eluiga on 78,6” tõin ametlikele andmetele tuginedes välja, et:

• koroonaviirus SARS-CoV-2 ja sellest tulenev haigus COVID-19 ei ole alandanud oodatavat eluiga;
• kui koroonaviirus ei ole vähendanud keskmist eluiga, ja pannes selle fakti kokku infoga, et enamikul positiivse koroonatestiga surnutest olid (rasked) kaasuvad haigused, siis jõuame järelduseni, et tõenäoliselt oleksid need inimesed surnud ka gripi, paragripi või ükskõik millise sügis-talvel leviva külmetusviiruse või muu tervisehäda tagajärjel;
• liigsuremust ei ole.

Avalikest andmetest nähtub seega, et koroonaviirus ei ole suurendanud riskirühma ehk eakate suremust ega vähendanud nende eluiga.

Rõhutan! Ma ei soovi sugugi pisendada ühtegi surma ega raskemat või kergemat haigestumisjuhtu. Ometi on meil ühiskonnana aeg hakata võtma vastutust ka mündi teise poole eest – et koroonameetmetest tulenevad kahjud mõjutavad palju suuremat hulka inimesi kui koroonaviirus ise!

Ligi pooled elanikud kannatavad koroonameetmete tõttu. Kui paljud kannatavad viiruse tõttu?

42% elanikest tunnetab sissetuleku langust. Praeguse sissetulekuga on väga raske hakkama saada 21% elanikest. Töötukassa andmetel oli aasta tagasi enne eriolukorra algust töötuid ca 36 500, nüüd on neid ca 57 800. Rääkimata kõigist nendest, kelle sissetulek on vähenenud.

48% elanikest tunneb koroonaviiruse põhjustatud stressi. Märtsi alguses kajastas ERR, et Eestis pole kõigi abivajajate jaoks piisavalt psühholooge. Samal ajal saime Facebooki vahendusel teada, et Sotsiaalministeerium alustab teadveloleku kursustega oma töötajate vaimse heaolu toetuseks. Mis on ju väga kena, aga mõjub üsna kummaliselt teabe taustal, et Sotsiaalministeeriumi töötajate jaoks on töökoht ja palk jäänud muutumatuks versus üle poolesaja tuhande töötu ja 42% vähenenud sissetulekuga eestimaalased, kelle jaoks ei jätku piisavalt psühholooge…

Kas keegi pani tähele, et Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuht Urmas Sule ütles veebruaris 2021 ETV saates “Esimene stuudio”, et koroonakriisis on tervisest veelgi ohustatum vaimne tervis ja inimsuhete püsimine?

Mitte kõik eakad ei soovi istuda isolatsioonis, sest üksindus võib olla tervisele vähemalt sama laastav kui mistahes haigus. Seda on näidanud nii erinevad uuringud kui ka illustreerinud lood elust enesest (nt “USA hooldekodu elanike südantlõhestav protest: pigem sureme covidisse kui üksindusse” või “Eksklusiivintervjuu! Eesti vanadekodu töötaja: Isolatsioon on teinud rohkem kurja kui koroona“).

Seega jah, koroonakriisi kannatajateks on ka eakad, aga võib-olla hoopis teises võtmes, kui seda meile igapäevaselt kuvatakse.

Palun uuri päris ilma emotsioonideta, kui palju oli nt 2017/2018 hooajal gripihaigeid, kas meil on varemgi ette tulnud haiglate ülekoormust (nt 2017 – PERH-is voodikohtadega kitsas käes, loe ka siit). Mõtle, miks on vähendatud oktoobrist 2020 kuni veebruarini 2021 kehtinud koroonapatsientide keskmist haiglas viibimise aega 16 päevalt märtsis 2021 poole lühema aja peale – 8 päevale (vt “haiglaravi patsientide profiil“). Kui on suur ülekoormus, siis miks ei ole paljud VAAB keskkonnas end üles andnud spetsialistid saanud kutset tulla haiglatesse appi (väidan seda perearstist, parameedikust ja meedikutest sõprade/tuttavate kogemuse toel)? Miks ei ole avalikult räägitud sellest, et Kaitsevägi koolitab igal aastal 150 parameedikut, keda samuti äärimisel vajadusel kaasata saaks? Miks võetakse VAAB-i spetsialistide ja Kaitseväe parameedikute asemel appi vastava väljaõppeta avaliku elu tegelased? Miks ei ole püstitatud eelmise kevade kombel välihaiglaid jne. (Märkus. Kui soovid sel teemal edasi mõelda, siis huvitavaid arutluskäike ja andmeid on jaganud näiteks teadustaustaga Pille Ilves ja Rea Raus.)

Portaali Objektiiv toimetaja Varro Vooglaid kirjutas 9. märtsil ITK-le ja uuris, mis tingimusel tavainimesi haiglasse appi võetakse ning sai 15. märtsil vastuseks:

Tere
Kriis on kestnud tänaseks üle aasta ning, tõepoolest, personal on väsinud ja vajab abikäsi. Eelkõige aga vajame meditsiinilise haridusega inimesi, kes saaksid Covid-osakondadesse personalile appi tulla ja koormust vähendada. On hea meel tõdede, et haiglasse on appi tulnud ka tervishoiutudengid.
Muudes osakondades on nii meditsiiniliste kui ka mitte-meditsiiniliste pädevustega vabatahtlike vajadus tagasihoidlikum. Kuna töötajate väljaõpetamise ressurss on piiratud, siis me hetkel uusi abitöölisi ei võta. Tänasel päeval on kõige suurem puudus reaalset meditsiiniharidust omavatest või haridust omandamas olevatest inimestest (õed, parameedikud, abiõed, arstid jt), mitte-meditsiinilise personali vajadus on kaetud.
Aitäh teile kaasa mõtlemast!
Tervitades
Inge Suder | Turundusosakonna juhataja

Kordan veel kord – minu tuttavale arstile ja sõpradele parameedikule ja meedikutele, kes on end vaab.ee keskkonnas üles andnud, ei ole tänase seisuga ITK ega ühegi teise haigla poolt abikutset tulnud.

Mis saab lastest? Kas kasvatame infosõjale jalgu jäänud traumeeritud põlvkonda?

Koroona-aasta on kasvatanud laste ärevushäireid ja suitsidaalsust. 2020. aastal pöördus psühholoogilise probleemiga professionaali poole 10 007 alaealist, mis on rohkem kui sellele eelnenud aastatel. 2020. aastal tegi enesetapu 14 alaealist, mis on kolm ja pool korda rohkem kui viimase 10 aasta keskmine (4 enesetappu aastas). Võrreldes möödunud aastate keskmisega, kus laste suitsiidikatsete arv terve aasta peale oli 30, siis 2021. aasta esimese kahe kuu laste suitsiidkatsete arv on 20!

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla ütles mullu oktoobris ERR-ile laste enesetappe kommenteerides, et “Jäi ära kool kui väga oluline ennetusvahend oma tugisüsteemide ja kontaktidega”.

Cambridge’i ülikooli 2020. aasta lõpul avaldatud uuring näitas, et esimene “lukkupanek” ehk lockdown tõi endaga kaasa depressiooni sümptomite olulise kasvu laste hulgas, viidates koolide sulgemise tahtmatutele tagajärgedele.

Saksamaal aga hakati möödunud aastal pidama registrit, kuhu lapsevanemad, õpetajad ja arstid said märkida laste maskikandmiskohustusega tekkinud vaevuseid. Kokku jälgiti pea 26 000 last, kellest 68% puhul teatati tervisekahjustustest. Nendeks olid näiteks peavalu (53%), ärrituvus (60%), keskendumisraskused (50%), vähenenud õnnetunne (49%), vastumeelsus kooli / lasteaeda minekuks (44%), halb enesetunne (42%), õpiraskused (38%), unisus või väsimus (37%).

Tekib küsimus – kui lapsed ei ole koroonaviiruse riskirühmas, siis kas nende tavapärase elu piiramine on õigustatud? Ja mis saab siis, kui gripp tagasi tuleb (mis ohustab laste tervist mitu korda enam) – kas sulgeme koolid/trennid sügisest kuni kevadeni? Ja milliseks “koroonalaineks” või õppeaastaks saab reaalsuseks see, et kõikidel lastel on võimalik kaugõppes osaleda, sest praegu ei ole ju isegi kõikidel lastel võimalik kodus arvutit kasutada?

Kas nüüd olemegi iseendale loonud uue reaalsuse, kus surma kartmine on tähtsam kui elu elamine? Mida teeb selline mõtteviis alles arenevate laste psüühikaga?

Pärnu haiglat ja Terviseameti kriisistaapi juhtiv dr Urmas Sule on öelnud, et “poleks hullu, kui lapsed ja noored COVID-19 läbi põeks“. Kas tundub mõistlik plaan, kui eesmärgiks on võimalikult kiire karjaimmuunsuse saavutamine? Eriti, kui ilmneb aina enam uuringuid, mis leiavad, et loomulikust läbipõdemisest tulenev immuunsus võib kesta isegi aastaid.

On aeg ühiskond avada!

Tahaksin loota, et meie valitsuseni ja teadusnõukojani on jõudnud uudised Rootsi teadlaste värskest uuringust, kus leiti, et kogu maailma mastaabis on koroonameetmed ise põhjustanud täpselt sama palju surmasid kui koroonaviirus ise.

Meditsiiniajakiri The Lancet avaldas juba juulis 2020 uuringu, mis analüüsis siseriikliku tervishoiupoliitika- ja meetmete mõju COVID-19 suremusele. Andmed koguti 50-st suurima koroonajuhtumite arvuga riigist, tuvastades peamised suremust mõjutavad tegurid. Uuring leidis, et maksimaalselt piiravad meetmed, piiride sulgemine ja kõrge COVID-19 testimise määr ei olnud seotud kriitiliste juhtumite arvu ega üldise suremuse vähenemisega.

Alles hiljuti võttis USA-s sõna dr Jay Bhattacharya, kelle arvates on COVID-19 lockdown’id “… suurim rahvatervise viga, mis me kunagi oleme teinud… Kahjud inimestele on katastroofilised.” Bhattacharya on Stanfordi ülikooli meditsiiniinstituudi professor, arst, epidemioloog, tervisemajanduse ja tervisepoliitikate ekspert, kelle kitsamaks valdkonnaks on nakkushaigused ja haavatavad populatsioonid. Tema koostas koos kahe kolleegiga Harvardi ja Oxfordi ülikoolidest Great Barringtoni deklaratsiooni, mille keskne seisukoht on, et koroonameetmed ei ole põhjendatud — on käes aeg rakendada fokuseeritud kaitset ja taastada suuremas osas koroonameetmete eelne olukord (sama tõime välja ka oma 10 000 + allkirja kogunud petitsioonis “Koroonameetmed ei ole põhjendatud. On aeg naasta tavaelu juurde!“). Nende deklaratsioonile on tänaseks oma allkirja lisanud üle 55 000 teadlase, arsti ja meditsiinitöötaja.

Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud: “Olen andnud oma maksimumi mõistlikkuse hoidmisel. Kahjuks ei kõla nende inimeste hääl, kellelt kaaluka sisulise põhjuseta võetakse töö ja sissetulek, avalikkuses piisavalt valjusti ega kosta Stenbocki majja. Rohkem kostab nende hääl, kes ise põhjendamatutest piirangutest kahju ei saa.”

Kui riigi enda salajase raporti kohaselt on LIGI POOLTEL EESTI INIMESTEL VÄHENENUD SISSETULEK JA LIGI POOLED TUNNISTAVAD KOROONAKRIISI LAASTAVAT MÕJU VAIMSELE TERVISELE (stress ja depressioon teatavasti nõrgestavad immuunsüsteemi ja muudavad inimese vastuvõtlikumaks igasugu viirustele), siis MIKS ISEGI EI KAALUTA ÜHISKONNA AVAMIST, KUI AMETLIKKE ANDMEID VAADATES PUUDUB PIIRANGUTEL SISULISELT IGASUGUNE MÕTE? 

Selle asemel plaanib Eesti valitsus lisaks äsja karmistatud piirangutele ka seaduste ebademokraatlikumaks muutmist…

Õiguskantsleri kantselei õiguskorra kaitse osakonna juhataja Külli Taro tõdes hiljuti, et vaba ühiskonda pikaajaliselt lukku panna pole võimalik. Isegi Martin “teine laine” Kadai on öelnud, et koroonakriisist ei välju võitjana piirangutest lõhutud ühiskond.

Me ju kõik tahame parimat iseendale, oma perele ja meie riigile. Hea valitsus, head riigikogulased – palun korraldage AVATUD ARUTELU ja kutsuge kampa teadlased, arstid, analüütikud ja teised spetsialistid, kes avatud arutelu ei karda! Neid on Eestis palju rohkem, kui võiks arvata!

Mariann Joonas

Telegram.ee toimetaja

PS. Tõele au andes ei ole õnneks või kahjuks need salastatud raportid midagi erilist – enamiku sellest infost leiab igaüks kriis.ee ja Terviseameti koroonaandmestiku lehelt ise ka üles. Tõeline pärl oleks see, kui saaks tagantjärele tutvuda teadusnõukojas viimase aasta arutluse all olnud materjali ja otsustega ning see, kui numbrid tehtaks läbipaistvaks.

Allikad: Riigikantselei riigi situatsioonikeskuse raportid veebruar-märts 2021, lingid artikli sees

Foto: salaraportid + Canva