Avalik kiri: seisukoht viiruse isoleerimise kohta

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

31. jaanuar 2023 kell 9:22

Paljud arstid ja teadlased üle maailma leiavad, et SARS-CoV-2 viirust ei ole mitte kunagi isoleeritud ning seega on kogu pandeemia narratiiv rajatud valedele alustele. Alljärgnev on avalik kiri, millele on alla kirjutanud kolm teadlast/arsti, kes selgitavad oma seisukohta. Avaldame kirja täispikkuses.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt 10. märtsil 2021. Tänaseks on avalikule pöördumisele alla kirjutanud üle 10 000 inimese.

Seisukoht viiruse isoleerimise kohta

Isolatsioon: isoleerimine, isoleeritud või eraldi olemise asjaolu või tingimus; teistest asjadest või isikutest eraldamine; üksinda olemine.

Oxfordi inglise keele sõnastik

Vastuolu seoses sellega, kas SARS-CoV-2 viirust on kunagi isoleeritud või puhastatud, on jätkuvalt päevakajaline. Ent kasutades eeltoodud määratlust, tervet mõistust, loogikaseadusi ja teaduse diktaate, peaks iga erapooletu isik jõudma järelduseni, et SARS-CoV-2 viirust pole mitte kunagi isoleeritud ega puhastatud. Seetõttu ei ole viiruse olemasolu kohta kinnitust. Selle fakti loogilised, mõistlikud ja teaduslikud järeldused on järgmised:

tõendamata olemasoluga asja struktuuri ja ülesehitust ei ole võimalik teada, sealhulgas selle ogavalgu või muude valkude olemasolu, struktuuri ja funktsiooni;
leidmata asja geneetilist järjestust ei ole võimalik teada;
tõendamata olemasoluga asja variante ei ole võimalik teada;
on võimatu demonstreerida, et SARS-CoV-2 põhjustab haigust nimega COVID-19.

Siin on kokkuvõtvalt esitatud viis, kuidas uut viirust isoleerida, iseloomustada ja demonstreerida. Esiteks võetakse proovid (veri, röga, sekreedid) paljudelt inimestelt (nt 500), kellel on ainulaadsed ja haigusele iseloomulikud sümptomid. Viroloog leotab, filtreerib ja ultratsentrifuugib (st puhastab) proovimaterjali, segamata neid proove MIS TAHES kudede või toodetega, mis võivad ka geneetilist materjali sisaldada. See tavaline viroloogia meetod, mida kõik viroloogialaborid on aastakümneid bakteriviiruste¹ (baketriofaagide) ja nn hiidviiruste isoleerimiseks kasutanud, võimaldab viroloogidel näidata elektronmikroskoopia abil tuhandeid sama suuri ja sama kujuga osakesi. Need osakesed on isoleeritud ja puhastatud viirus.

Nende identsete osakeste ühtsust kontrollitakse seejärel füüsikaliste ja/või mikroskoopiliste meetodite abil. Kui puhtus on kindlaks tehtud, võib osakesi täiendavalt iseloomustada. See hõlmaks osakeste struktuuri, morfoloogia ja keemilise koostise uurimist. Järgmisena iseloomustatakse nende genotüüpi, eraldades geneetilise materjali otse puhastatud osakestest ja kasutades genoomi järjendamise meetodeid, nagu Sangeri sekveneerimine, mida on samuti tehtud aastakümneid. Seejärel tehakse analüüs, et kontrollida, kas ühtsed osakesed on päritolult eksogeensed (välised), nagu viirus peaks olema, mitte surnud ja surevate kudedele tavapärase jaotusega.²(2020. aasta mai seisuga teame, et viroloogidel ei ole meetodit, kuidas tuvastada, kas nähtavad osakesed on viirused või lihtsalt surnud ja surevate kudede tavapärane jaotus.)³

¹ Isolation, characterization and analysis of bacteriophages from the haloalkaline lake Elmenteita, KenyaJuliah Khayeli Akhwale jt, PLOS One, avaldatud: 25. aprill, 2019. https://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0215734 — vaadatud 15.02.21
² “Extracellular Vesicles Derived From Apoptotic Cells: An Essential Link Between Death and Regeneration,” Maojiao Li1 jt, Frontiers in Cell and Developmental Biology, 2. oktoober 2020. https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fcell.2020.573511/full — vaadatud 15.02.21
³ “The Role of Extracellular Vesicles as Allies of HIV, HCV and SARS Viruses,” Flavia Giannessi jt, Viruses, mai 2020

Kui oleme nii kaugele jõudnud, siis oleme eksogeense viiruseosakese täielikult isoleerinud, seda iseloomustanud ja geneetiliselt järjendanud. Ent me peame ikkagi näitama, et see on haigusega põhjuslikult seotud. Seda tehakse nii, et tervetel subjektidel (tavaliselt kasutatakse loomi) lastakse kokku puutuda selle isoleeritud puhastatud viirusega samal viisil, mil haigust arvatakse levivat. Kui loomad jäävad samasse haigusesse, nagu kinnitavad kliinilised tulemused ja lahkamistulemused, on tõestatud, et viirus põhjustab tegelikult haigust. See näitab infektsiooni nakkavust ja edasikanduvust.

Ühtegi neist etappidest ei ole katsetatud SARS-CoV-2 viirusega ning kõiki neid etappe ei ole edukalt läbitud nn patogeense viirusega. Meie uurimistöö viitab sellele, et meditsiinialases kirjanduses ei ole olemas ühtegi uuringut, mis sisaldaks neid etappe.

Selle asemel on viroloogid võtnud alates 1954. aastast puhastamata proove üsna vähestelt, sageli vähem kui kümnelt sarnase haigusega inimeselt. Siis nad töötlevad seda proovi minimaalselt ja süstivad seda puhastamata proovi koematerjali, mis sisaldab tavaliselt nelja kuni kuut liiki materjali – need kõik sisaldavad identset geneetilist materjali, mida kutsutakse viiruseks. Koekultuuri näljutatakse ja mürgitatakse ning see laguneb loomulikult paljudeks eri tüüpi osakesteks, millest osad sisaldavad geneetilist materjali. Igasuguse terve mõistuse ja loogika ning keelekasutuse ja teadustöö terviklikkuse vastaselt nimetatakse seda protsessi „viiruse isoleerimiseks“. Sellele eri allikatest pärit geneetilise materjali osakesi sisaldavale segule tehakse seejärel geneetiline analüüs, millega luuakse arvutisimulatsiooni käigus väidetava viiruse väidetav järjestus, nn in silico genoom. Tegeliku viiruse olemasolu ei kontrollita elektronmikroskoobiga kordagi. Tegelikust viirusest ei eraldata ega järjendata genoomi kordagi. See on teaduslik pettus.

Järeldus, et puhastamata proovimaterjal, mis on koos mürgiste antibiootikumide, veise lootekoe, amnionivedeliku ja muude kudedega koekultuuri süstitud, hävitab neerukoe, kuhu see süstitakse, esitatakse viiruse olemasolu ja patogeensuse tõendina. See on teaduslik pettus.

Kui keegi annab teile edaspidi dokumendi, mis viitab, et SARS-CoV-2 viirus on isoleeritud, kontrollige palun selle meetodite lõiku. Kui teadlased kasutasid Vero rakke (laboris kultiveeritud neerurakke – toim.) või muud kultuurimeetodit, siis teate, et nende protsess ei olnud isolatsioon. Kuulete järgmisi põhjendusi selle kohta, miks tegelikku isolatsiooni ei tehtud:

patsientide proovidest ei leitud piisavalt viiruseosakesi, mida analüüsida;
viirused on rakusisesed parasiidid; neid ei ole võimalik sel viisil väljastpoolt rakku leida.

Kui esimene väide on õige ja me ei suuda viirust haige inimese rögast leida, siis milliste tõendite põhjal me arvame, et viirus on ohtlik või isegi surmav? Kui teine väide on õige, siis kuidas viirus inimeselt inimesele levib? Meile öeldi, et see tuleneb raku võimest teisi nakatada. Siis miks ei ole seda võimalik leida?

Nende viroloogia meetodite ja järelduste kahtluse alla seadmine ei ole tähelepanu kõrvalejuhtimine ega lahkarvamusi tekitav küsimus. Tõe paljastamine on oluline, et lõpetada see kohutav pettus, millega inimkond silmitsi seisab. Sest kui meie teadmiste kohaselt ei ole viirust kunagi isoleeritud, järjendatud ega tõendatud, et see põhjustab haigust, ning kui viirus on kujuteldav, siis miks me kanname maske, hoiame suhtlemisdistantsi ja paneme kogu maailma luku taha?

Kui patogeenseid viiruseid ei eksisteeri, siis mida pannakse nendesse süstitavatesse vahenditesse, mida kutsutakse vaktsiiniks, ja mis on nende eesmärk? See teaduslik küsimus on praegu kõige kiireloomulisem ja asjakohasem.

Meil on õigus. SARS-CoV-2 viirust pole olemas.