Foto: Ilja Aksjonov

Olen vaadelnud selle vaktsiinikampaania aktiveerumist ja vahel tahaks inimestelt täitsa otse küsida: miks sa end vaktsineerid? Selles loos küsin ma palju erinevaid küsimusi, millele palun sul siiralt vastata – iseendale, mitte mulle. Ma ootaks, et vaktsineerimise otsuse tegemine toob rahu inimestele hinge ja enda kaitstuse tunde. Seda ju otsima minnakse? Samas ollakse väga kärmed ründama neid, kes vaktsineerida ei soovi. Miks sa, kallis inimene, seda teed? Mis on sinu motiiv?

Sageli viidatakse sellele, et süsti minnakse tegema mitte enda, vaid teiste kaitseks. Kust te sellist “külajuttu” kuulnud olete?

Miks külajutt? Nimelt, vaktsiinitootja ütleb ju ise väga selgelt, et vaktsiini saanu saab haigestuda ja seeläbi ilmselgelt nakatada ka teisi. Ainus asi, mis tootega lubatakse, nende endi teadustööde alusel, on sümptomite võimalik vähenemine. Aga ka selles ei olda kindlad, sest katseid ju tegelikult kuigi palju tehtud ei ole. Praegu ei ole kindel seegi, et esialgne platseebogrupp enam eksisteerib, mis tähendab, et pikaajalisi katseid läbi ei viidagi.

Kõik muu on lihtsalt kuulujutt. Kuidas sa saad kedagi teist kaitsta, kui süst ei välista sinu enda haigestumist ei sümptomaatiliselt ega ka asümptomaatiliselt?

Aeg oleks sellelt propaganda kiirrongilt maha astuda ja veidi kainet mõistust kasutada. Kõige hämmastavam kogu selle asja juures on see, et olen tabanud neid külajutte levitamas ka teadusnõukoja liikmeid. Veidi hämavas sõnastuses, aga ikkagi viidates vähemal või rohkemal määral, et kaitse teisi, võta risk ja lase end torkida. Kui teadusnõukoda läheb kaasa selle hirmupandeemia ja propagandaga ega lähtu teadusest, on aeg end tagandada. Sellised otsused ja jutud muudavad paljude inimeste elusid ja seal ei ole külajuttudel kohta. Eriti kui esitletakse end teaduse eestkõnelejatena.

Selline kuulujutu levitamine on aktiveerunud nüüd seoses noorte süstimisega. Nüüd luuakse igas võimalikus võtmes hirmujutte ka laste nakatumisest. Huvitaval kombel algas see kõik käsikäes uudisega, et rahuldati luba alates 12-aastastest vaktsiine kasutama hakata. Huvitavad kokkusattumused või kuidas? Nagu tellitult.

Jätkuvalt aga ei ohusta see haigus suuremal määral noori ega ka vanu, kellel ei ole kroonilisi haigusi. Äkki siis tegeleks hoopis krooniliste haiguste lahendamisega ja tervise taastamisega? Aga ei, rõhk on AINULT süstil, nagu midagi muud enam ei eksisteerigi. Peavoolumeediat jälgiva inimese jaoks, kes suure hirmu varjus ei julge isegi mõelda köhatamisest, ilmselt selline maailmapilt maalitud ongi, aga see on lausa kriminaalne. Veel kriminaalsem on asju mitte üle kontrollida ning oma hirmuga maalitud maailmapilti teistele peale suruda.

Pange tähele seda muinasjuttu, mida on kogu aeg lumepallina suuremaks veeretatud. Kõigepealt räägiti, kuidas paneme vaid kaheks nädalaks maailma lukku, siis pandeemia möödub. Inimesed olid kannatlikud, istusid mõnel maal kuude kaupa luku taga, nii et sõjavägi kontrollis olukorda, aga midagi ei muutunud. Sama juhtus maskide kohustuslikuks kuulutamisel, ikka esialgse jutu põhjal ajutiselt, aga haigestumise juhtumid hoopis tõusid. Selles süüdistati seda imeväikest protsenti inimesi, kes erinevatel põhjustel avalikus ruumis maski ei kandnud… Tõesti?

Kui 99,9% kannab maski, peaks ju kasutegur samasse suurusjärku jääma, mitte haigusjuhtumite arv tõusma. Teadusest, mis järjepidevalt räägib selle meetme ebatõhususest, ma siinkohal ei räägigi, sest teadus on tänapäeval üsna mõttetuks argumendiks muutunud. Hirm ja kuulujutud on peamiseks otsustamise ja tõe parameetriks.

Kogu selle aja räägiti vaktsiinidest kui elupäästjatest riskigrupi kaitseks… Nüüd, kui vaktsiinid on olemas ja riskigrupp, kes end kaitsta on soovinud, on ära torgitud, on ikka paanika hoidmine sama kõrgel. Taas on laual uus muinasjutt, kuidas ikkagi peab 70% vaktsineeritud olema. Isegi läbipõdemine, mis annab tõhusama kaitse, enam ei loe. Ikka vaid süst. Ükskõik mis valemiga, ükskõik, üle mitme laiba, aga ainult süst on uus jumal. Ning igaühte, kes ei kummardu, tuleb jõuga kummardama panna.

Kuna ilmselgelt vaktsiin ei toimi nii, nagu loodetud või välja reklaamitud, hakatakse aina enam muinasjutte juurde looma, juba räägitakse 90% ja kõrgemast vaktsineeritute taseme saavutamisest. Räägitakse esialgsete süstide saanud inimeste uuest vaktsineerimisest, sest eelnevad kaks ei ole tõhusad. Meile öeldakse ju sõna otseses mõttes kogu aeg näkku, et ükski nendest asjadest ei toimi, aga ikka ühiskond jookseb iga uue väitega kaasa. Kui kaua sa lased tegutseda neil muinasjutu vestjatel, kellel siiani ei ole üheski punktis õigus olnud? Kui kaua sa lased teadust ignoreerida ja ühiskonda kahjustada? Jah, just sina, kes sa lased sellel kõigel vaikides toimuda või siis, mis veel hullem, oled tubli sõdur ja seda muinasjuttu edasi vestad, ilma fakte kontrollimata!

Süstile poogitakse kogu aeg juurde ootus, et ta kaotab selle haiguse, kuigi tema esialgne eesmärk pidi olema riskigrupi päästmine. Kui ta seda teha ei suuda, siis ta ju ei toimi ning peaks minema edasi arendamisele. Kui mingi toode ei toimi nii, nagu oodatud, saadetakse see tootjale tagasi, mitte ei müüda aina suuremale rahvahulgale…

Noorte puhul rõhutakse eriti juttudele, et kaitse teisi! Sealjuures üritatakse veel ilustada ja kangelasteona näidata asjaolu, et noored on just süstist saanud suuremaid kahjustusi, mitte haigusest. Võta risk. Mis siis, kui su süda hakkab üles ütlema või jääd pimedaks, sured trombide tagajärjel – seda peetakse kangelasteoks. Süda on ikka väga oluline organ kehas, kas see on ära unustatud?

Aina enam kohtab sotsiaalmeedias noorte videoid, kus nad eakaaslasi hoiatavad nende kannatuste eest, istudes haiglaseinte vahel lootusetuse tundes. Kas nende noorte elud ei loe? Pole olulised? Nemad lähevad ohvritalledena lihtsalt vaktsiinijumala altarile. Täiskasvanud inimeste keelitusel ja sunnil. Sest õppida, eakaaslastega suhelda ei saa, kui süsti ei ole tehtud.

 Selline noore inimese elu rikkumine on millegipärast täiesti vastuvõetav kõigile osapooltele. Igasugune eetika on prügikasti visatud. Seagripi vaktsiini tüsistusi oli vaid käputäis ja see kutsuti tagasi. Praegu, vaadates ülemaailmseid andmebaase surmade, pimedaks jäämiste, südameprobleemide, trombide jms osas on numbrid katastroofilised, aga see ei huvita kedagi. Uus kangelastegu on enda elu vabatahtlik lõpetamine ühiskonna huvides, muidu oled isekas. Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud?

Kas sina, kes sa oled riskigrupis oma kõrge vanuse ja krooniliste haigustega, tõesti tunned, et on täiesti normaalne ohverdada noorte, tervete inimeste elud?

Haigus teeb siiski loodusliku valiku ning meil on võimalik enda jaoks väga palju ära teha, et hoiduda riskigruppi üldse sattumast. Riskigrupis olles saad end kaitsta kas Bioblockiga, mis hoiab ära haigestumisi olenemata Covidi tüvest, ilma kõrvalnähtudeta ja samuti aitab tervenemisele kaasa. Ennast kaitsta saad ka iseenda distantseerimisega, C- ja D-vitamiini taseme tõstmisega, oma tervisliku seisundi parandamisega tervislike eluviisidega. Kasvõi ravimi Ivermektiin kasutamisega, mis hoiab ennetavalt ära 80% haigusjuhtudest ning on veel kõrgema ravivõimekusega, kui seda esmaste tunnuste puhul kasutama hakata, omamata ohtlikke kõrvalnähte. Või vaktsiiniga, mis peaks ju sind kaitsma reklaamjutu järgi… Miks muidu sa selle tegid? Miks sa siis edasi kardad?

Kas sa tõesti südames tunned, et noored peavad riske võtma ja oma elu laskma ära rikkuda? Kui sa seda ei tunne, siis miks sa seda selgelt välja ei ütle? Miks sa lased noorte inimeste tervisega mängida?

Ilmselgelt ei ole ju süst ainus võimalus ka sind kaitsta. Neid võimalusi on mitu korda rohkem ja keegi ei saa väita, et oma eluga riskida mitte sooviv noor ei hooli.

Kui on olemas lahendused, kus keegi ei pea suurenenud riske võtma, siis miks sunnitakse peale just seda kõige hullemat? Miks sa lased sellel toimuda?

Kas sa oled mõelnud, et kui sina või sinu laps saate vaktsiinirattalt selle jackpot’i, et kannatad tugeva vigastuse käes, mis siis edasi saab?

Eestis ja üldse moodsa aja meditsiinisüsteemis vaktsiinikahjustustega tegelemine tähendab siiski sisuliselt eluaegset invaliidi staatust.

Allopaatiline meditsiin ei ravi haigusi välja, vaid on disainitud sümptomite allasurumiseks. Sellest on ka tulnud arusaam, et teatud haigused on ravimatud. Reaalsus on see, et need on ravimatud moodsa aja meditsiini jaoks. Me ei saagi oodata meditsiinisüsteemilt asju, mille jaoks ta loodud ei ole. SOS-olukordades on sümptomite allasurumine väga vajalik oskus, aga tervist see tagasi ei too. Sealt edasi peab mõistma, kuidas oma keha uuesti tervendada päriselt, mitte luua illusiooni tervisest tablette neelates. Jah, on olukordi, mis tõesti on pöördumatud, aga me ei tea seda enne, kui ei ole kõike proovinud. Me peame olema moodsa aja meditsiinile hingepõhjani tänulikud oma oskuse eest esmaabi anda imelisel moel, aga lõpetama selle väärkasutuse krooniliste haiguste ravis.

Paljud süsteemis pettunud arstid ütlevad selgelt välja, et moodsa aja meditsiini suurim viga on kohelda kroonilisi haigusi samamoodi nagu akuutseid. See välistab aga haiguse põhjustesse süvenemise ning nende tegeliku lahendamise. Pigem on tavapärane stsenaarium eluaegne tablettide tarvitamine käsikäes aina halveneva tervisega ning suurema tabletivajadusega.

Selle arusaamiseni jõudes on need arstid aga ülivõimsad abilised, sest oskavad moodsa aja meditsiinis õpitut rakendada päriselt keha tervenemissüsteemidele kaasa aidates, toetudes teaduse igale aspektile, mitte ainult kitsale vaatenurgale. Need on arstid üle maailma, kelle loengutes ma väsimatult istun ja vaimustusega õpin. Paneb muidugi mõtlema asjaolu, et neid ei tõsteta esile, pigem alandatakse. Kui arst suudab aidata terveneda nn ravimatust haigusest, ütleme näiteks diabeedist ning vähendada tablettide vajadust, siis kas ta ei peaks olema kiidetud selle eest? Miks meil just vastupidine toimub? Kas meditsiinisüsteem siis ei tahagi, et inimestel päriselt tervenemisvõimalus tekiks?

Vaktsiinikahjustus ongi oma olemuselt krooniline haigus, mis on tulnud keha toksikoosi tagajärjel. Siin pole tegu halbade geenidega. Keha ei peagi selliste asjadega toime tulema. Kui sa süstid endale sisse aineid, mis on võimelised su invaliidistama, ei tohiks olla üllatus, kui vaktsiin seda ka teeb.

Lahendused vaktsiinikahjustustele, nagu ka kroonilistele haigustele, on tulnud ikkagi nendel inimestel, kes ei ole lasknud endal kinni jääda ühe süsteemi ette kirjutatud loosse, vaid hakanud abi otsima avatud meelega, kasutades kõike enda tervise hüvanguks, moodsa aja meditsiinist kõikvõimalike loodusravi võteteni.

Praegu oleme aga sellises olukorras, et ka kõige avatuma meelega ei pruugi lahendust tulla, sest loodusravi jaoks on ka täiesti esmakordne olukord. Sellisel viisil ei ole varem kehasse sekkumisi tehtud, kus minnakse ümber kirjutama keha funktsioneerimise baastõdesid RNA tasandil. Kas tõesti tundub sellise eksperimendiga kaasaminek, veel hullem kellegi teise survestamine hea mõttena?

Me oleme Covidi vaktsiinide puhul täiesti kaardistamata alal, milles hetkel puuduvad igasugused kogemused. Vaikselt saab juba aimata, kui kehva seisu vaktsiinitüsistus võib viia varem terve keha. Harvad ei ole kahjuks ka surmajuhtumid. Samas ei ole praegu teada, millega päriselt aidata saab, kui see kõik juhtunud on. Turvavõrgud puuduvad. Loodusel läheb aega reageerimiseks ja lahenduste loomiseks. Looduse mõõtes on tal aega küll – meie lühike elu aga võib jääda siin ilmas väga lühikeseks selliste mängude juures.

Miks sa survestad teisi vaktsiini tarvitama? Ma ei näe mitte ühtegi põhjust, miks seda teha? Väga tore, kui sa hoolid minu tervisest ja siiralt soovid, et ma kogeks seda haigust kergena. Ma olen selle üle tänulik, aga see pole ju nii?

Kui ma väljendan, et minu vanust ja tervislikku seisundit arvestades ei ole mitte mingeid aluseid eeldada, et ma seda keeruliselt peaksin läbima ning süstimine on liigne risk, mida ma võtta ei soovi, siis sellele ei järgne empaatilist heasoovlikkust, et „jah, ma austan sinu otsust ja loodan, et läheb kõige paremini“, vaid sellele järgneb pigem turtsatus: „loodan, et sa sured selle haiguse tagajärjel…“ Minu jaoks näitab see selgelt, et minust ei hoolita üldse. Ainus rõhk on saada mind süsti tegema. Läbi mõtlemata, kas see on üldse vajalik.

Täiesti tähelepanuta jääb asjaolu, et viirused on meie enda eluspüsimiseks hädavajalikud. Kui see viirus on tulnud minu kehasse, siis sellel on põhjus. Viirus tuleb alati keha tugevdama, aitama. Minu kohustus on hoida keha tasakaalus ja tervislikus seisus, et see protsess ei tekitaks mulle üleliigseid kannatusi. Meil on igal hetkel viirusi ümber rohkem kui taevalaotuses on tähti, meie kehas on neid rohkem kui baktereid. Viirus aitab reguleerida kogu ökosüsteemi tasakaalu. Kas sa tõesti tahad jumalat mängida enda ning keskkonna ökosüsteemiga? Arvad, et see lõpeb hästi? Äkki oleks aeg õppida elama koostöös viiruste ja bakteritega, nagu loodus seda ette on näinud?

Me peame tagasi tooma teaduse ja arusaama, et akuutsed haigused vahel juhtuvad. Millegipärast on ootus, et ilma süstita inimesed peavad kuulikindlad olema ning ei tohi enam haigestuda. Kust selline suhtumine alguse on saanud?

Kui vaadata vaktsiinide väljatöötamisel tehtud uuringuid, siis vaktsiin tekitab ühe kõrvalnähuna sama sümptomaatikat kui haigusel endal. Mida aga ei ole platseebogrupis. Moderna uuringuid vaadates on kolmanda astme ehk tõsiseid tüsistusi üle poole rohkem kui platseebogrupis (69/28). Ehk siis kannatusi suurendadakse. Asümptomaatilised kandjad jäetakse aga hoopis välja vaktsiini väljatöötamise statistikast. Samas, praegu kogu pandeemia ongi ju sisuliselt rajatud just asümptomaatilistele juhtumitele.

Tahame või ei taha, haigused on elu osa. Me ei oska alati 100% tasakaalus ja terved olla ning keha ikka põeb aeg-ajalt mingeid akuutseid asju läbi. See on normaalsus. Ajaloost on juba ammu teada, et jumala mängimisest head nahka ei tule, aga ometigi unustatakse see pidevalt ära. Haigustega tuleb läbi saada. Keha baasfunktsioone tunda ja osata keha toetada, see vähendab riske kõige rohkem ning hoiab tervist ka pikemas perspektiivis. See pole raketiteadus. Üldjuhul jääb asi ikkagi selle taha, et see tähendab iseendaga töötegemist. Selle tõttu minnaksegi nii kergelt süsti propagandaga kaasa, et ei ole viitsimist süveneda tervislikku toitumisse ja oma elukvaliteedi heana hoidmisesse. Ollakse nagu laisad teismelised, kes ei taha vastutada. Nii lihtne on kaasa jaatada juttudele, et me ise ei kontrolli tervise juures midagi, kõik lihtsalt juhtub.

Peame lõpetama patoloogiatele kaasa jaatamise. Elus ei ole juhuseid, kõik on meie enda otsuste tagajärg.

Mõte, et süstisaanule on haigestumine ja haigena ühiskonnas ringi liikumine täiesti normaalne tegevus, aga süsti mitte-saanule ei ole, paneb mind tugevalt kulmu kortsutama. Millele tuginedes sa arvad, et selline suhtumine on loogiline?

Eriti kummaliseks kisub olukord selles valguses, kui hakata uurima vaktsiini tõhusust veidi suurema luubiga. Tore on vaadata suhtelise riski andmeid, mida igal pool esile tõstetakse oma kõrge 95%-ga, aga varjatakse üht väga olulist numbrit: absoluutse riski tõhusus raporteeritakse alla 1%. Kas tõesti see on asi, mille tõttu diskrimineerida seda ühiskonna osa, kes ei soovi ravimikatsetes uisapäisa osaleda ega ka oma laste tervisega riskida? Kui sellest 1%-st maha arvata veel tõsiste kõrvalnähtude esinemine, jõuame kiirelt kasuteguriga miinustesse.

Kas sa üldse mõtled midagigi läbi seda otsust tehes või hüppad kiirustades sellele propaganda kiirrongile, mille eetilisus ja eesmärgid on ammu vägagi suure kahtluse all kõigi jaoks, kes vähegi on uurimistööd omal käel teinud on?

Kui oled otsustanud usaldada kedagi teist ja pannud temale vastutuse ja ei ole huvitatud uurima, kas kõik on ikka nii, nagu esitletakse või mitte, siis on see sinu isiklik otsus ning seda peab austama.

Asjad lähevad rappa aga siis, kui sina ei austa minu otsust mitte enda või oma lastega eksperimenteerida, süstides sisse teadmata mõjuga aineid. Mina olen teinud oma uurimistöö ja selle alusel otsused. Mina tuginen teadusele.

Kui mina allun survele ja lasen süsti teha, aga saan selle tagajärjel eluaegsed kahjustused, kas sina tuled siis mind hooldama? Kas sa annad mulle raha enda rahakotist, et ma saaksin elamisväärset elu elada ning otsida tervenemisvõimalusi? Kas sa hoiad mu kätt ja toetad mu peret, kui minu keha ei suuda enam funktsioneerida ning olen pigem koormaks neile? Kas sa kasvatad üles minu lapsed, kui ma peaks süsti tagajärjel surema?

Ilmselgelt mitte keegi survestajatest ei ole seda valmis tegema. Miks sa siis sekkud kellegi teise otsustesse? Siis oled sa ju nende tagajärgede eest ka vastutav. Ma ei tuleks iial selle peale, et kellelegi ette dikteerida, mis ta oma kehaga tegema peab. Ma saan vaid suunata infot otsima enne otsuse tegemist. Otsus ise peab olema kõigile vaba. Me ei ole tulnud siia ilma kellegi teise elu elama, vaid ikka iseenda oma.

Ähvardusi jätta süsti mitte teinud isikud ilma meditsiinilisest abist, ühiskondlikest tegevustest, töökohtadest, avalikus ruumis viibimisest, haridusest, toidukaupade ostmisest jms on väga selge inimõiguste rikkumine ja otsuste mitte-austamine, millel ei ole mitte ühtegi teaduslikku põhjendust ega loogikat. See survestamine on just teise inimese eest otsuse tegemine. Jõuga survestamine. See on austusest miljoni valgusaasta kaugusel. Miks sa seda teed või lased teistel teha? Kas sa arvad, et inimesed, kes niimoodi nurka surutakse, ei hakka end kaitsma?

Miks sa oled pahane ja imestunud, kui vastu hakatakse? Kui mina võtaks jõuga ära sinu õiguse vaktsineerida, kuigi sinu jaoks on see elu ja surma küsimus, mida sa ise tunneksid? Kas sa ei pelga, et sellele järgneb juba reaalne sõjaolukord, mille sina oma austuse puudumisega oled tekitanud? Kas sõjast on kunagi tavainimene võitjana välja tulnud?

Kas enam ei kehti õpetus, et ära tee teistele seda, mis sa ei soovi, et sulle tehakse? Mina sellisele maailmale alla ei kirjuta.

Merle Martinson, homöopaat ja kahe lapse ema

Foto: Ilja Aksjonov