Telegram avaldab lühikokkuvõtte 3. mail ajalehes Sirp ilmunud Ivar Raigi artiklist “Millist föderatsiooni luuakse Euroopas?”, milles sedastatakse, et Euroopas pole multikultuurilist USA laadis föderatsiooni luua ilmselt võimalik ega ka mõttekas.

Raig kirjutab, et artikli pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks tuleb lühidalt meelde tuletada Euroopa föderatsiooni loomise idee ajalugu; seletada, mida mõistetakse föderatsiooni all tänapäeval, ja esitada reaalselt olemas ja teoreetilistes käsitlustes kasutatud föderatsioonide tüübid. Alles seejärel saab hakata andma hinnangut praegu kujundatavale Euroopa föderatsioonile.

Võib ka küsida, milleks üldse on Euroopal vaja föderaalset valitsemist. “Kas Euroopa tugevus, tihedam koostöö ja suurem konkurentsivõime maailmas on saavutatav föderaalse valitsemisega? Kui jah, siis milline on Euroopale sobivaim föderatsiooni mudel? Kui aga ei, siis millised on paremad koostöö arendamise teed ja konkurentsivõime tõstmise meetmed globaliseeruvas maailmas?” küsib Raig, öeldes, et nendele küsimustele pole keegi maailmas seni andnud ammendavat ja praktikas edukalt rakendatavat vastust.

Kui meie kaasa ei mõtle, mõtlevad teised

Raig ütleb, et ka Eestis on sotsiaalteadlased ja juristid neid teemasid käsitlenud väga vähe ning on vaid üksikuid nende küsimustega haakuvaid uuringuid. “Kuid see ei tähenda, et me ei peaks nendel teemadel kaasa mõtlema ja rääkima. Vastasel korral mõtlevad ja otsustavad meie eest teised, sest teemad on Euroopa poliitika päevakorras nii eliidi kui ka kodanikuühiskonna tasandil,” kirjutab ta.

Euroopa föderatsiooni idee tuumaks on olnud algusest (17. sajandi lõpust) peale Euroopa ülemvõimu kindlustamine kogu maailmas – Napoleon I ja Hitler üritasid seda teostada sõdides, itaalia rahvuslane Giuseppe Mazzini Noor-Euroopa pakti kaudu jne. Ent prantsuse mittemarksistlik sotsialist Pierre Joseph Proudhon kirjutas juba 1853. aastal, et kõik kesksed autoriteedid ja tsentraliseeritud süsteemid kitsendavad vabaduste ja demokraatia arengut, pidades Euroopa ühendriike väikerahvastele ohtlikuks, sest sellises föderatsioonis neelaksid suured riigid varsti väikesed alla ning viimased tõenäoliselt degenereeruksid, kirjutab Raig.

“Proudhon vastandas eliidi ülemvõimu rahva võimule ja uskus, et uut tüüpi paindlik koostöö rahvaste vahel on võimalik saavutada rahvaalgatusliku revolutsiooniga. Esimese sammuna demokraatliku koostöö kujundamiseks pidas ta vajalikuks üleeuroopalise föderaalse rahvarinde loomist. Proudhon lootis, et rahvaalgatuslikust föderalismist saab valitsemise ja humanismi poliitiline vorm,” kirjutab Raig.

Föderatsiooni loomine on korduvalt ebaõnnestunud

“Ka Saksa rahvussotsialismist sai Euroopa ühtsuse ja ühendamise ülim idee, mis pidi arendama Euroopa tsivilisatsiooni ja korda. Hitleri „Barbarossa” plaani tutvustati Saksa sõjaväelastele kui ristisõda uskmatute bolševike ja kommunistide vastu. See pidi lõpetama Euroopa ühendamise ja puhastamise valedest ideoloogiatest ja rassidest. Sellele viitab ka tõsiasi, et Nõukogude Liidu alistamise sõjaplaani nimigi pandi Saksa keisri Friedrich Barbarossa järgi, kes oli tuntud keskaja ristisõdija. Lenin jällegi kutsus oma kuulsas artiklis „Euroopa Ühendriikide loosungist” (1915) üles ühendriike looma, kuid mitte kodanluse, vaid proletariaadi juhtimisel. Leon Trotski unistas isegi Sotsialistlikust (Nõukogude) Euroopa Ühendriikidest, pakkudes 1923. aastal selle idee välja kommuniste ühendava rahvusvahelise organisatsiooni Kominterni programmi jaoks,” loetleb Raig.

“Kahjuks pole ma kohanud uuringuid, kus selgitataks ammendavalt, miks Euroopa suurriigid ja rahvad pole jõudnud aastasadade jooksul Euroopa föderatsiooni loomiseni ning ei suutnud seda teha isegi nüüdisaja suurima majanduskriisi ehk suure Depressiooni tingimustes,” kirjutab ta, nentides, et Nõukogude Liidu, Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia föderatsiooni lagunemise järel Euroopa Ühendriikidest või Euroopa föderatsioonist kaua aega enam ei räägitud.

Euroopas pole ühist rahvust ega keelt

Palju on vaieldud põhjuste üle, miks rahvas ei toetanud kahes ELi asutajariigis (Prantsusmaal ja Hollandis – toim.) ELi edasist föderaliseerumist. “Küsitlused ja uuringud näitasid, et põhjused peitusid nii vastuseisus ELi edasisele laienemisele kui ka integratsiooni süvenemisele. Põhiseaduse koostamine ise ei vastanud tänapäevastele arusaamistele demokraatiast ning lisaks ilmnes, et suurriikidel polnud ühesugust arusaama ELi rollist Euroopas ja maailmas,” ütleb Raig, lisades, et 2008. aastal alanud raha- ja majanduskriisi tingimustes poliitilised erimeelsused võimendusid kohati veelgi.

Oluline on välja tuua see, et Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa on föderaalriikidena suhteliselt edukalt toiminud, sest nendes riikides elavaid inimesi ühendavad samad väärtused, rahvus (ameeriklased ja sakslased) ja keel. Aga Euroopas pole ühist rahvust ja keelt, millele rajada föderaalriiki, sajandite jooksul kujunenud ja sellepärast ilmselt ei suuda ka praegused Euroopa võimud rahvusriike üheks föderaalriigiks kokku sulatada. “Märkimisväärselt pole sellele kaasa aidanud ka ELi hümni, lipu, ühisraha, ühise välispiiri ja kodakondsuse kehtestamine,” kirjutab Raig.

“Paraku on ajalugu juba korduvalt tõestanud, et Euroopas multikultuurilist Ameerika-taolist föderatsiooni luua pole ilmselt võimalik ja ka mõttekas,” ütleb Raig.

Millised oleksid aga alternatiivid Euroopa Föderatsioonile, seda loe Raigi põhjalikust käsitlusest ajalehest Sirp.

Allikas: Sirp

Vaata ka: “Prantsuse tipp-poliitik: Euroopa Liit on uus Nõukogude Liit”

Foto: www.eurocartrans.org

Toimetas Ksenia Kask