Telegram avaldab järjejutuna veebisaidil Vanglaplaneet ilmunud loo, mis vaagib parvlaeva Estonia huku tagamaid. Tänases osas arutletakse laeva kiire uppumise põhjuste üle ja räägitakse pardal olnud lõhkelaengute teooriat toetavatest leidudest.

2. osa

Kuidas võis laev nii kiiresti uppuda?

Aastal 2000 toimus Stockholmis parvlaeva Estonia asjus konverents, kus selle organiseeris ohvrite sugulaste grupp AgnEf. Osales palju mereõnnetustega tegelnud, suurte kogemustega laevaarhitekte ja insenere. Üks neist oli hollandlane Jan de Kat. De Kat on Hollandi Meresõidu Uurimisinstituudi (MARIN) teadus- ja arendusosakonna juhataja. Pärast konverentsi võttis de Kat parvlaeva Estonia mõistatuse tõsisemalt käsile. Kuidas võis laev nii kiiresti uppuda?

Erakonsulteerimisfirma MARIN töötas üle kümne aasta tagasi koostöös USA, Euroopa ja Austraalia mereväe ja rannakaitsega välja tarkvara FREDYN. See maailma merevägedes laialdaselt kasutatav programm ennustab, mismoodi laevad kaaduvad ja kuidas nad kaotavad stabiilsuse. Selle programmi ühe funktsiooniga saab näiteks ka selgitada, mis juhtub laevaga teatud tingimustes, kui selle keres on auk. Niisugune analüüs on ilmselt väga oluline merelahingute puhuks, kuid üldiselt saab seda kasutada mis tahes laevad puhul.

De Kat otsustas simuleerida FREDYN-i tarkvara abil parvlaeva Estonia hukkumise kolme stsenaariumi. Arvutisimulatsiooniks on vaja teada palju mitmesuguseid muutujaid. Arvutisse sisestatakse statistilised andmed – laeva sisegeomeetria, ruumide maht, lainete jõud, tuule tugevus, sõukruvide veovõime. Laev on algul täiesti merekõlblik. Siis simuleeritakse vigastuse tekkimist ning jälgitakse iga poole sekundi järel sissevoolanud vee hulka, kiirust ja suunda.

Esimese stsenaariumi aluseks valiti JAIC-i versioon – valitsuskomisjoni ametlik selgitus. De Kat sisestas FREDYN-i tarkvaraga töötlemiseks kolmepoolse komisjoni aruandest pärit arvandmed. Ta sisestas ka selle olukorra andmed, kus laeva vöörivärav avanes, nõnda et pääsuks autotekile tekkis 10 ruutmeetri suurune avaus. Uuriti, mis oleks parvlaevaga juhtunud kahes eri situatsioonis. Esmalt lähtuti sellest, et laev liikus aruandes mainitud 15-sõlmese kiirusega. Niisugusel juhul vajus see üha rohkem kaldu, kuid ei uppunud. Edasi püüti selgusele jõuda, mis oleks juhtunud triiviva parvlaevaga. Tulemus oli sama – üha suurenev külgkalle, kuid laev oleks jäänud pinnale.

JAIC-i andmete põhjal „oli täiesti võimatu jõuda järeldusele, mida nad [JAIC] laeva kohta väitsid,“ ütles de Kat. „Meil ei õnnestunud seda põhja lasta. Laev oleks üha rohkem kaldunud, kuid pinnal püsinud, ja 50 minuti pärast kummuli läinud. Järelikult pidi mõjuma mingi muu mehhanism, mis [võimaldas] vee tungimise laeva sisemusse. Suur küsimus ongi selles, kuidas see mehhanism toimis.“

Edasi pani de Kat proovile Andres Björkmani oletuse. Björkman oli väitnud, et parvlaeva keres oli auk, kuid autotekk jäi suletuks. Sisestati andmed, mille järgi parvlaeva vöörivärav oli kinni, kuid laeva kõige madalamal, veeliinist allpool asuval nulltekil, paremparda vööripoolses osas oli laevakeres 2 ruutmeetri suurune auk. Kõigepealt simuleeriti, nagu oleks parvlaev liikunud mainitud 15 sõlmese kiirusega, masinaruum üle ujutatud, seejärel lähtuti oletusest, et masinaruum oli kuiv. Kummalgi juhul poleks laev kummuli pöördunud, kuid vee sissetungimise esimestel etappidel kiiresti ühele küljele kaldunud. Laev ei oleks uppunud.

„Topeltavause“ simulatsioon

Lõpuks pani de Kat proovile kolmanda stsenaariumi. Ta sai Estonia konverentsi osalistelt teada, et paljud alumistelt tekkidelt eluga pääsenud reisijad olid näinud vett, mõningatel puhkudel juba enne laeva kaldumist. Keegi ei mäletanud, et ülemistelt tekkidelt oleks suurel hulgal vett mööda treppe alla voolanud. Kust see vesi siis tuli? De Kat otsustas augu teooria proovile panna. Kolmandal korral sisestas ta andmed, nagu oleks parvlaeva vöörivärav lahti (seega autotekil 10 ruutmeetri suurune avaus) ja peale selle tüürpoordi vööripoolses osa laevakeres nullteki kohal allpool veeliini 2 ruutmeetri suurune auk.

Seda „topeltavause“ simulatsiooni kontrolliti kolmes kontekstis. Alati läks arvutiga simuleeritud parvlaev Estonia põhja. Iga kord uppus parvlaev peaaegu täpselt sama kiiresti ja just nõnda, nagu ellujäänud olid kirjeldanud. Kõigil puhkudel tunnistas arvutitarkvara, et Estonia võis nii kiiresti uppuda ainult siis, kui selle keres oli auk.

Pommid

28. septembril 1993, täpselt üks aasta enne parvlaeva õnnetust, plahvatas pomm Tallinnas USA suursaatkonna õues ühe hoone katusel, purustades saatkonna satelliitside antenni ja osa katusest. Pommiähvardusi sai ka Eesti valitsuse residents Toompea loss, mistõttu tugevdati ametiasutuste, TV- ja raadiojaamade valvet.

Kuu aega enne parvlaeva uppumist plahvatas pea kahekilose trotüülilaenguga lõhkekeha Kirde-Eesis Narva-Jõesuus kuurortlinna linnavalitsuse hoone all, hävitades kolmandikuehitisest ja põhjustades tulekahju. Peaminister Laar ütles, et see akt tähendas „otsest väljakutset Eesti Vabariigile ja selle kohalikele omavalitsustele“. Hiljem arreteeriti allilma juhid, kes olid poliitilise suunitlusega pommiplahvatuse korraldanud.

Kärgatusi kostis nii rohkesti ja sageli, et 1994. aasta algul saabus Rootsist politseinike, aitamaks eestlastel korraldada parvlaeval Estonia pommihäireõppusi. Saksa uurijate andmeil teadsid Eesti ja Rootsi valitsusasutused Estonia pommiähvardustest; viimane neist tehti 27. septembril, parvlaeva viimase lahkumise päeval. Seetõttu oli sõna „pomm“ katastroofi järel paljude inimeste mõttes.

Peaminister Laar aimas räpast mängu. Ka JAIC-i esimees Andi Meister ei välistanud pommiplahvatust. Parvlaeva operaatorfirma „Estline“ Eesti-poolne direktor Johannes Johansen ütles ajakirjanikele: „Eelmisel aastal teatati väga ebamääraselt, et Läänemerel võib juhtuda õnnetus… Meie reageerisime agaralt, väga agaralt, informeerisime kolleege ja kindlustasime valvet. Ma ei tea, kas see oli kellegi rumal nali.“

Eesti Stockholmi suursaatkonna töötaja Ats Joorits astus sammukese kaugemale. Ta „avaldas sadamas kuuldud sensatsioonilise uudise: väidetavalt oli laevapardal pomm.“ Ajakirjandus analüüsis ka „teatud välisriigi tumedate jõudude“ poliitilist terroriakti; tavaliselt viidati nõnda Venemaale. Üks Eesti ajakirjanik rõhutas Rootsi peaministri, Bildti järeltulija Ingvar Carlssoni peagi pärast ametisseastumist tehtud avaldust, et Rootsi jääb Balti konflikti korral neutraalseks.

„Carl Bildt oli aasta varem lubanud, et Balti kriisi puhul ei jää Rootsi kõrvalt vaatjaks. Rootsi oli ainus riik, kes tõotas meile abi tõsise häda korral. Estonia katastroofile järgnenud päevade jooksul võeti see lubadus tagasi. Loodame, et tegemist ei olnud põhjus-tagajärg seosega.

Pakpoordi külge kinnitatud kandiline karp

1998. aastal otsustasid mõned eraisikud tähelepanelikumalt uurida neli aastat varem toimunud Rockwateri ametliku sukeldumisekspeditsiooni videosalvestisi. 70 tundi salvestisi olid avalikult kättesaadavad, ehkki Rootsi ametivõimude tahtel osaliselt kärbitud.

Ühel hetkel oli aeglaselt piki laevakeret liikuva kaamera vaatevälja korraks jäänud mingi risttahukakujuline ese. Lähemalt vaatlemisel selgus, et viienda teki lähedal oli pakpoordi külge kinnitatud kandiline karp. Miks pidi vraki pakpoordis vaheseina lähedal olema niisugune objekt?

Sakslasest uurijad viisid salvestise Saksa ja Rootsi lõhkeaineekspertide kätte. Mõlemad kinnitasid 90-protsendilise tõenäosusega, et risttahukakujuline karp oli allvee-lõhkelaeng.

Seejärel kontrolliti tähelepanelikult kõiki videosalvestisi. Kõigest mõni päev pärast katastroofi kaugjuhtimisega liikuvroboti (ROV) kaameraga tehtud ülesvõtetel ilmnes üks üllatus. Saksa uurijad märkasid visiiri pakpoordipoolse lukustuse lähedal mingit kuubikujulist objekti. See oli oranži värvi. Visuaalanalüüsisooritamiseks kutsuti kohale Rootsi, Suurbritannia ja Saksa eksperdid. Nende arvates oli oranž pakk „suure tõenäosusega lõhkelaeng“.

Järgneb

Allikas: Vanglaplaneet

Foto: bnn-news.com

Vaata ka: laevaarhitekt Anders Björkmani veebileht, Helje Kaskeli veebileht, Raske tee tõeni

Toimetas Ksenia Kask