Foto: Vanglaplaneet

Telegram avaldab järjejutuna veebisaidil Vanglaplaneet ilmunud loo, mis vaeb parvlaeva Estonia huku tagamaid. Tänases ja ühtlasi viimases osas tuleb juttu NSA saladokumentidest, võimalikust Vene sõjatehnikast laeva pardal, vraki ülestõstmisest ja kaduma jäänud kapten Pihtist.

4. osa

NSA

USA Riikliku Julgeoleku Agentuur (NSA) on sõna otseses mõttes saladuste koda. Selle arhiivis peitub terve rahvusvaheliste luureandmete varamu, mille on kokku kandnud üle maailma paiknevad pealtkuulamispostid ja kõikjal tegutsevad agendid. NSA tegeleb sideluurega (SIGINT), kaasa arvatud USA riiklikku julgeolekut riivavate rahvusvaheliste sideoperatsioonide salajane jälgimine. NSA on ülisalajane organisatsioon ning aastakümneid eitati ametlikult, et midagi seesugust üldse eksisteerib.

Informatsioonivabaduse seaduse (FOIA) alusel esitati NSA-le taotlus väljastada neile teada olevad andmed „reisiparvlaeva M/V Estonia asjus, mis uppus Läänemerel Eesti ja Rootsi vahel 28. septembril 1994“. Selgus, et on olemas kolm asjakohast dokumenti kokku seitsmel leheküljel. Nende avaldamine on keelatud.

„Nimetatud dokumendid on salastatud, sest nende avaldamine võib usutavasti tekitada riiklikule julgeolekule tõsist kahju,“ nentis NSA. Lisaks on neil märked „Salajane“ ja „Ühtki osa ei tohi avaldada“, mis tähendab, et agentuur ei tohi neid dokumente avaldada isegi nii, et osa lauseid või lõike on välja jäetud.

Vene sõjatehnika

Saksa ajakirjanik Jutta Rabe oli ammu kahtlustanud, et Estonia pardal oli keelatud last. Jutta Rabe arvates algasid sündmused siis, kui USA valitsus omandas kahtlaste tehingutega delikaatset kaupa. Müüjad võisid olla korrumpeerunud ametiisikutega ja kuritegelike grupeeringutega seotud Vene ärimehed. USA korraldas koostöö Rootsi kõrgete võimukandjatega, kes pidid hoolitsema selle eest, et Stockholmi sadamasse jõudnud Estonialt toimetatakse salalast ühele Rootsi lennuväljale, kus see paigutatakse USA sõjalennukile.

Seda teooriat kinnitab eluga pääsenud Carl Övbergi tunnistus. Ta ütles, et just enne seda, kui parvlaev Estonia 27. septembril Tallinnast väljus, suleti ajutiselt reisijate pääs sadamasse; selle blokeerisid sõjaväelased, arvatavasti Eesti kaitsejõudude üksus. Veelgi enam. Siis sõidutati autotekile kaks veokit, mis võisid kanda strateegilist lasti, ja alles pärast seda jätkus tavapärane pardaleminek.

Kahtlase lasti kohta on arvatud, et see võis olla Nõukogude salastatud kosmosetehnika, osmium, koobalt, plutoonium või bioloogilised toimeained.

Kriitikud, iseäranis JAIC, naeruvääristasid lakkamatult salalasti teooriat ja nimetasid seda fantaasiaks. 2004. aastal, kümme aastat pärast katastroofi, jäid need kritiseerijate hääled äkki vait, kui pensionil Rootsi tolliametnik katkestas vaikimise ja avaldas informatsiooni, mis tõestas, et parvlaev Estonia oli tõepoolest kahel reisil vedanud Vene sõjaväeseadmeid. Kõrgemalt poolt tulnud käskude kohaselt tuli loobuda niisuguse lasti tavapärasest kontrollimisest ning see läbi lasta.

Rootsi valitsuse käsul korraldatud uurimisel selgus, et parvlaev Estonia oli 1994. aastal septembris kahel korral tõepoolet vedanud Vene sõjalist varustust, kuid mitte hukkumise ööl. Rootsi võimud teatasid, et nende lastis polnud lõhkeaineid ega relvi, kuid keeldus avaldamast, millega oli tegemist, kellele oli saadetis määratud, miks lasti see läbi tollikontrollita ning miks lubati sõjatarbeid rahvusvahelisel liinil sõitvale reisiparvlaevale. Need üksikasjad salastati 70 aastaks.

Vraki ülestõstmine

Kogu ajaloo jooksul on riigid organiseerinud ohvrite äratoomise ohtlikke ja mõnikord lootusetuid katseid, hoolimata kulutustest, ajast, tehnilistest raskustest või üksikisikute vastuväidetest.

Kõigi riikide võimud rakendavad vajalikke jõupingutusi, et uppunud laevadelt, allakukkunud lennukitest ja kosmosesüstikutest, kivivaringute alt ning kokkuvarisenud pilvelõhkujatest viivitamatult välja tuua hukkunute säilmed; samamoodi toimitakse muudegi tsiviilkatastroofide puhul. Niisugustel puhkudel valitsused ei nääkle ega vaidle, kõik poliitilised, majanduslikud ja usulised erimeelsused on siis kogu maailmas ületatavad. Päästetööd ja ohvrite kohtumeditsiiniline tuvastamine on pigem kõlbeline imperatiiv kui juriidiline protseduur. Seda tehakse lihtsalt sellepärast, et nõnda on õige.

Ainus vapustav erand on Estonia ohvrid. Soome Utö saarest kõigest 38 kilomeetri kaugusel ja ainult 60 meetri sügavuses vees roostetav vrakk peidab 17 riigi kodanikke, alates kahekuisest lapsest ja lõpetades 87-aastase raugaga. Hoolimata mitme peaministri avalikest lubadustest, hoolimata ohvrite sugulaste ängistatud nõudmistest, hoolimata sõltumatu komisjoni soovitustest ja tsiviliseeritud maailmas teadaolevaist loendamatuist eeskujudest on Rootsi nende ülestoomisest keeldunud.

21. sajandi Euroopas ei tarvitse enam mütoloogilisi merejumalaid lepitada ning roostetav terasvrakk ei kõlba enam ülevaks pühaks puhkepaigaks. Aga sellega polnud päri Eesti president Lennart Meri. „Isegi siis, kui laeva ülestõstmine oleks tehniliselt võimalik, räägivad kõik eetilised põhjused [selle] vastu,“ ütles ta. „Mina tahan järgida vanu traditsioone ning jätta Rootsi, Soome ja Eesti vahel asuva mereala pühaks paigaks.“ Ta lisas: „Meri vajab aeg-ajalt ohvreid. See on meie kultuuri sügavalt juurdunud.“

Kadunud kapten Piht

Piht polnud selle reisi ajal tööl, kuid viibis sellegipoolest pardal. Mitu ellujäänut nägid teda põgenevatele reisijatele tekil hoolega päästeveste jagamas. Riigivõimude teatel pääses Piht eluga. Üks ellujäänu teatas hiljem, et oli lamanud haiglas Pihtiga ühes palatis. Mõned kinnitasid, et on näinud teda pärast õnnetust televiisoris intervjuud andmas.

Õnnetusele järgnenud päeval korrati Rootsi uudistesaadetes Rootsi mereohutuse teenistuse direktori Bengt-Erik Stenmarki sõnu, et Piht on elus ja teinud esimese avalduse.

Reuters avaldas samasuguse teate. Ameerika Ühendriikide Tallinna saatkond teatas, et Piht on elus. London Evening Standard kirjutas, et „sündmuste võtmetunnistaja, Estonia teine kapten, pääses eluga. Uurijad ootavad, kuni… Pihti vaimne seisund paraneb ja ta saab anda ülevaate, mis merel täpselt juhtus… Esialgu ei teatatud, kus teine kapten viibib ja kas ta on vigastatud.“

Probleem oli selles, et Piht kadus. Kõik märgid kinnitasid, et ta oli pääsenud ja seejärel kadunud. Asenduskaptenit, kes tundis laeva põhjalikult ja kes oleks jaganud uurijatele saatuslikest sündmustest üksikasjalikke selgitusi, ei leitud enam kuskilt.

Kokkuvõtteks

Siin lehel (Vanglaplaneet.ee) kirjeldatu on väga väike osa kõigist mõistatustest, mis ootavad vastuseid, ning on selge, et JAIC-i raport on poolik ja on palju asju, millest meil pole aimugi.

Selle lehe koostamisel on kasutatud Drew Wilsoni raamatut „Auk“. Soovitan seda kõigile, kellele teema vähegi huvi pakub.

Allikas: Vanglaplaneet

Foto: Vanglaplaneet

Vaata ka: laevaarhitekt Anders Björkmani veebileht, Helje Kaskeli veebileht, Raske tee tõeni

Toimetas Ksenia Kask