Foto: Heli Armus

“Mis toimub, Eesti rahvas? Alanud on täiesti uus aasta, aga me oleme juba kokku keetnud suure supi! Igaüks peab täna peeglisse vaatama ja küsima, kas ta on enda elus aktiivselt osalenud või lihtsalt tuima näoga tööd rühkinud ning pidanud neid, kes kogunevad Toompeale ühiskonna probleeme lahkama, lollideks, parastades veel takka, kui hirmunud valitsus ohvrirollis istudes ässitab pereemadele koeri kallale ja topib piimamannerguga vanainimesi politseibussi. Nüüd on selle passiivsuse palk meil kõigil käes. Igaühele tuli kena üllatus elektriarve näol postkasti ja kogu kokkurühitud palk tuleb nüüd ära anda ning riigiisad püüavad väita, et nii ongi õige – elekter peabki luksuskaup olema!

Nüüd tunneb igaüks seda “hoolivust” omal nahal. Enam pole see probleem vaid väikese protsendi rahva kanda. Kas istud edasi kodus kapi taga või ajad jalad tagumiku alt välja?” küsib Telegrami kolumnist, loodusravi spetsialist Merle Martinson. “Jah, ka mina oskan sarkastiline olla, sest olukord on juba ületanud igasuguse piiri. Jätkuvalt vaadatakse oma siniste ekraanide taga otsa valitsusele, et nemad midagi teeksid. Teevadki ju. Kuidas sa ei mõista, et see ongi praegu nende tegu ja tegematajätmised. Hoolimise näitamine,” tõdeb ta. Nii et järgnevat juttu palun lugeda eelkõige iroonilises võtmes: “Sarkasm on terviseks!”

Paljud pistavad muidugi endiselt pea liiva alla. Internetis ringlevad soovitused jälgida küll sealt ja küll teisest kohast elektri hinda ja siis ajastada, millal sa mõne elektri peal töötava masina stepslisse lükkad. Päriselt? Selline ori kavatsedki olla? Kui kaua siis? Nädal? Kuu? Ajad taga seda paari eurot, mis kokkuhoid sellest tuleb? Või äkki on aeg selg sirgu lüüa ja lihtsalt öelda EI. Sa ei pea sõjakaks minema, hüsteeriat külvama. Tule seisa Vabaduse väljakul, Toompeal, kui meie riigi aktiivsed kodanikud kogunevad. Tule näita, et oled olemas ja tee oma hääl kuuldavaks! Tule osale päriselt enda elus. Ükski probleem ei kao niisama ära. Ja käputäis inimesi ei saa kõiki asju lahendada sinu eest. Aeg on sellest aru saama hakata!

Aina absurdsemad sõnavõtud 

Viimasel ajal tundub, et eestlaste joogivette on midagi päriselt kahtlast lisatud. Ühelt poolt ajavad igasugused ametnikud täiesti absurdset juttu ja teiselt poolt on rahvas ikka nagu mingis uimas ning ei liiguta end ka kõige rumalamate väljaütlemiste peale. Natuke vingumist koduseinte vahel või Delfi kommentaariumis ei ole millegi tegemine. See on tühi enda energia raiskamine.

Ma söön oma mütsi ära, kui selline juba täisidiotismi meenutav maailm ei pane inimesi end liigutama. (Igaks juhuks teen selle mütsi martsipanist, sest vahel olen ma liiga optimistlik.)

• Uue teadusnõukoja esimees ütleb otse välja, et lapp suu ees poes on sama vajalik kui kollane lint varrukal kellegi toetuseks, mitte et see tervisele kasutegur oleks. Samuti öeldakse väga selgelt välja, et koroonaviirus on rahunenud väikeseks nohuks ja vaktsiin selle vastu nagunii ei aita. See, et sellele järgneb keerutamine, mille eest talle suurt palka makstakse ja mille eest ta oma hinge on maha müünud ja soovitab siiski vaktsineerida, on juba omaette küsimus.

• Selgub, et RMK on müünud meie metsa mitte enam-, vaid vähempakkumisel, tuues kahtlaste tehingute näol riigile üle 52 miljoni rahalist kahju. Metsa langetada laskmise eest ei saa Eesti rahvas ise aga mitte midagi. Kas mets kuulub rahvale või RMK-le ja mingitele ametnikele? Tundub, et siiski ametnikele, sest siiani ei ole rahvas aru saanud, mis see mets tegelikult on. Isegi asjaolu, et meile on vajalik hapnik, mida puud toodavad, ei pane kedagi mõtlema. Palju õnne! Aastaid koolipinki nühkimine on end väga hästi ära tasunud. Saadame oma lapsed ka samasse kombinaati ja võtame sealt sama eluküpsed tegelased välja, nagu me isegi. Kõik on super.

• Ja muidugi need erinevad „lahedad“ väljaütlemised elektri hinna osas, mis silma jäid ning „rõõmu“ tõid.

Mõni poliitik teatab, et inimene on laisk, et piisavalt suurt palka ei saa. Mõni teine avastab, et tegelikult peabki teenuste eest rohkem maksma, siis saavad ettevõtjad suuremat kasu. Kus nad siis saavad, kui nad selle tulu maksavad ühele monopoolsele firmale lihtsalt ära? Aga inimesed noogutavad kaastundlikult kaasa – nii on. Matemaatika on meil sama tugev kui loodusteadused.

Mõni kutsub ikka korralikult äramaksmisele ja enda püksirihma pingutamisele. Muidugi, sest riigiisandaid tuleb küsimusi esitamata teenida. Selle jaoks ma ju siia ilma sündisingi…

Sotsiaaltöötajad küsivad pensionäridelt, miks nad arve maksmiseks oma kirsturaha ei kasuta… Mitu kirstu siis see vanur peab endale koguma? Kas lõpuks matame ta riidenartsus maha? Eks kunagi tulevikus saab maailm välja kaevata muumiaid ka meite riigist ja imestada, kuidas Egiptuse kultuur nii kaugele rännanud on. Ikkagi oleme kultuursed.

Milleks mõelda …

Meil on peaminister, kes iga kriitilise olukorra eest põgeneb ja pole kättesaadav. Meil on riik, millel ei olegi enam juhti. Asjad lähevad aina põnevamaks. Võtan popcorn’i välja ja naeran südamest. See kõik on lihtsalt nii naeruväärne! Aga ärme unusta ära, et tema ise ei ole kunagi süüdi ega ka vastuta olukorra eest. Peaminister on alati puu otsas, kui pauk käib. See käib selle ametikoha töökirjelduse juurde. Selles osas on läbi viidud pikki tunde koolitusi, kuidas igal võimalikul puhul seda rõhuda. Muidugi maksumaksja raha eest, sest see on ju vaid rahva hüvanguks – peaminister hoolib. Ilmselgelt läheb Eesti esimene naispeaminister ajalukku. Eesmärk on tublilt täidetud.

Endine peaminister seevastu soovitab jälgida börsihinda selleks, et kokku hoida 4 eurot. No muidugi, see on ju tähtis nende üüratute numbrite juures. 4 eurot maksab kõik pere ülejäänud arved. Mina veel nii osav ei ole, et ma 4 eurost oskaks välja võluda mitusada. Aga kui endine peaminister on, siis võiks ju Youtube sellest õppevideo teha rahva hüvanguks…

Luuakse täiesti absurdseid toetusmeetmeid, mis sisuliselt kedagi ei aita. Ja kõik ootavad, käsi pikal, ning on valmis minema ennast alandama veel ja veel, et ikka mahtuda toetuse saajate nimekirja. Olla selles õndsas ohvri rollis – see on ju nii mõnus, toob naeratuse suule ja kergustunde igasse kodusse. Selle asemel, et nõuda süsteemi enda kordategemist. Kust need toetused kõik tulevad? Aga milleks mõelda, peaasi, et täna antakse. Homme hakatakse äkki juba esiklapsi nõudma toetuste katteks? Maailm on nii absurdne, et ka kõige tobedam idee ei ole enam nali ega vandenõuteooria, vaid kiirelt saabuv reaalne olukord. Ole valmis sundsünnituseks!

Ma pole veel kuulnud mitte ühtegi ettepanekut, mis saab siis nendest ettevõtjatest, kes ühe elektriarve pärast on päevapealt sisuliselt pankrotti viidud. Ja me ei uskunud, et valitsusel on võimekust midagi kiirelt teha! Küll me oleme naiivsed ja kurjad inimesed. Üleöö pankrotistada neid, kes riiki üleval peavad – käkitegu. Nüüd tuleb kena hord töötuid nendest kinniläinud firmadest, kellele tuleb töötutoetusi maksta. Kust need rahad tulevad? Keegi ei tea. Eks Brüssel aitab, noh ainult oma vasaku jala või Eesti metsad peame selleks neile loovutama. Kellele seda maad ikka vaja on… Kui välja tõstetakse, siis ehk veel suuremas ohvrirollis halades keegi ikka kuskil lähiriikides vastu võtab ja toidupalukest pakub. Selline elu on ju luksus, mida oleme alati igatsenud…

“Imelisi” uudiseid tuleb igast vallast

Vahepeal saab lugeda toredaid uudiseid, et valitsus veel ei käsi ahje kodudest välja lõhkuda, aga selleks peab juba hetkel valmisolek olema. Eks muidugi, kõik tahavad ju kuuluda nende hulka, kes omavad vägevaid kütteseadmeid, mis elektri peal kenasti tööd teevad. Nii tore on sõltuda mingi suurfirma skeemitamistest!

Imelisi uudiseid tuleb igast vallast nii palju, et nende kõigi kirjapanemiseks ja kiitmiseks peaks paksu raamatu kirjutama.

Inimesed jooksevad murdu kolmandat süsti saama. Kui need kaks esimest ei toimi ja tõstavad erinevates maades just juhtumite arvu ning igast kanalist tulevad uudised, et on rekordarv nakatunuid, mida veel terve pandeemia ajal ei ole nähtud, siis on ju väga mõistlik sama rada minna ning loota, et tulemus on kuidagi teine. Ma tean vanasõna mitu korda sama reha otsa astumisest, aga ilmselt on sellised mõtteterad ammu inimeste meelest kadunud.

Aga kust tuleb see raha, mille eest neid süste ostetakse? Makstakse kinni mõnemiljonilisi äpardusi nii külmladude kui testide tellimistega? Muidugi need lõputud testid. Nende hind on küll madal, aga meie rikas riik suudab firmadele nende eest ka kümnekordse hinna loovutada. Aa, sind ju eriti ei huvita, kust see raha tuleb. Sa ei jaksa mõelda, on parematki teha. Arusaadav.

Paneme siia juurde veel uudised, et haiglaid suletakse, meedikuid vallandatakse, voodikohtasid vähendatakse ja teiselt poolt loeme, kuidas haiglad on pandeemia ajal hiigelkasumeid teeninud. Kas ei tundu elu kui naljafilmis? Vist mitte, sest inimene pole viitsinud nii paljugi ajutööd teha, et neid uudiseid oma peas kõrvutada ja märgata, et midagi on sellel pildil väga viltu. Mina jälgin seda draamaseriaali üle kümne aasta, aga uusi osasid, kus oleks õnnelik lõpp, ei paista kuskilt – ikka sama olukord. Nagu „Vapraid ja ilusaid“ vaataks. Aga eks see ongi populaarne seep ja siis seda ka toodetakse – inimestele peab andma seda, mis nad tahavad.

Päästeametist vallandatakse inimesi ja hoitakse kulusid kokku. Varsti on kogu päästeamet vabatahtlikele üles ehitatud, aga muidugi pole sa seda märganud. Samas, iga kuu läheb sinu palgast raha päästeameti ülalpidamiseks või miks sa sellesse ühiskassasse maksad? Minu teada selleks, et meil kõigil oleks ühiselt just baasteenused kättesaadavad, aga ju ma olen valesti aru saanud… Ju siis see kõik ongi selleks, et energiafirma saaks kolossaalset palka…

Ja lõpuks veel ka koolid, mis tuleb ka ilmselgelt kinni panna, sest vallajuhtidel on palka vähe ning lapsed ei peagi normaalset ja hoitud haridust saama kodu lähistel. Küll kõik oma võsukesed kuhugi suurlinna kombinaat kooli veavad. Õigus küll, see jääb ka ära, sest autod tuleb maksustada ja käest ära võtta bensiini hinda kõrgeks ajades. Samuti ei mahu ühiskassasse bussiliiklus. Aga nii saabki luua distantseerunud ühiskonna, kes istub vabatahtlikult vangis. Ja eks see ongi loll, kes seal maal kükitab. Isatalu tuleb rahaks teha, mets lasta tühjaks vedada ning siis linna korterisse kolida, et saaks ka osa nendest linnamõnudest. Rohepesu skeeme tuleb uksest ja aknast ning kõik plaksutavad rõõmsalt kodus Delfit lugedes, et õndsus on õuele tulnud!

Politsei meemid on eriti ägedad.

Varsti saab Elvis Brauer taas rahus pirukaid küpsetada, sest politseis koondatakse ametnikke sama hoogsalt kui päästeametis. Me ei vaja enam politsei abi. Loomulikult, see laulev ja kallistav rahvas on nii suur kurja juur, et selle jaoks ikka peab veidi korrakaitsjaid varus hoidma. Samas saab alati mõnekümne tuhande euro eest panna mõne turvamehe liiga rõõmsat ja hirmudeta inimest valvama, neid inimesi õnneks jätkub ning pidu läheb edasi, taskud raha täis.

Ideaalne rasvumise vastane programm on ka käivitunud, sest elektri/kütte/gaasi kõrge hind teeb toidu luksuskaubaks. Siis ei vinguta, et tervisesporti on vaja väljas teha. Kohvikud ei ole ka enam selle tavakodaniku jaoks, kes oskab ainult vinguda. Tervis tuleb paastudes! Küll me elame ägedas maailmas, mille me oleme loonud. Kohe lust vaadata. Inimesed patsutavad endale rinnale, kui tublid ja kannatlikud kõik on – hoolivad. Millest hoolitakse, sellest ma küll hästi aru ei saa, aga seda ju kogu aeg korrutatakse. Kui see silt on küljes, siis saab ka õhku müüma hakata, sest kõik hoolivad ja ostavad.

Jah, ka mina oskan sarkastiline olla, sest olukord on juba ületanud igasuguse piiri. Jätkuvalt vaadatakse oma siniste ekraanide taga otsa valitsusele, et nemad midagi teeksid. Teevadki ju. Kuidas sa ei mõista, et see ongi praegu nende tegu ja tegematajätmised. Hoolimise näitamine.

Inimesed, kellel puudub ammu kontakt reaalsusega ning arusaamad, mida riigikogu või valitsus tegelikult tegema peaks, ei saa kuidagi teha paremaid otsuseid. Jutustatakse vaid nõuniku kokkuklopsitud mainekujundusjuttu, et iga jamps rahvale seeditavaks teha, selleks, et äri saaks edasi õitseda erakonna suurtoetajate hulgas, rahva heaolu kulul.

Aeg on enda vägev eestlane üles leida

Kõige selle taustal täituvad vaid suurärimeeste unistused. Rahvas, kes selle kõik kinni maksab, ei saa enam ammu isegi baasteenuseid, mille jaoks ühismajandus loodud on. Mõttelaiskus on nii suur, et me enam ei näe asju, mis meile lausa näkku karjuvad. Sellest saab tekkida ka selline olukord. Siin pole vaja närvitseda kellegi muu kui iseenda kallal, et reageeritud pole varem. Peegel on praegu ainus koht, kust vastuseid ning lahendusi otsima hakata. Kui sina ise ei tegutse, tehakse otsused sinu eest nagu siiani ning sa saad seda sama supilaket lürpida veel pikalt.

Meil valitseb paljuski mõttelaad, et eestlased on alati olnud orjarahvas – ka mina uskusin seda. Ajalugu lugedes avastasin, et see on tõest väga kaugel. Eestlane on pigem alati käinud oma rada. Eestlast on üritatud painutada, aga meie oma maausuga oleme olnud paindumatud. Oleme osanud austada teistsuguseid valikuid tegevaid ühiskonnaliikmeid. Me pole ühelegi korrale tegelikult kunagi allunud, vaid teinud kõike omamoodi. See on meie loomulik olek.

Aeg on see vägev eestlane endas üles leida ning hakata aru saama, et meie enda passiivsus lubabki sellistel asjadel edasi toimuda, kuniks sa tuled ja paned oma jala kindlalt maha ning ütled selge sõnaga EI. Sa ei pea seda tegema üksi, meil on juba pikka aega päris äge kamp, kes on sind toetamas. Aeg on ühineda, et hakata looma päriselt toimivat ja kõigiga arvestavat ühiskonda.

Merle Martinson

Foto: Heli Armus