Foto: Rauno Volmar / EELK Tallinna Jaani kogudus ja kirik FB

Tallinna Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu manitseb keerulisel ajal inimeseks jääma: “Oleme ettevaatlikud, et me ei muutuks halvast rääkides halvaks, kurjusest rääkides kurjaks…” Avaldame autori loal Facebookis ilmunud mõtiskluse täiskujul.

Saksa teoloog Ethelbert Stauffer on kirjutanud võimsaid raamatuid Jeesusest, analüüsinud nelja evangeeliumi põhjal Piibli erinevaid kohti ja püüdnud paika saada kronoloogia, millal täpselt Jeesus midagi tegi, kus oli. Ühes raamatus räägib ta loo Hamburgi kõrgklassi prostituudist Else Krugist. Kord otsustati koonduslaagris, et vangide karistuse osaks mõeldud peksmisel on vaja kasutada kaasvange – vangivalvurid ise enam ei viitsinud, see oli neile juba tülgastavaks muutunud. Ja kuna vangid olid niivõrd kurnatud ja alatoidetud ja viletsad, siis oli neid vaja lakkamatult peksta.

Ühel hetkel tehti ettepanek vangidele, kelle kohta oli arvata, et neile võiks see meeldida. Vabatahtlikke leiti lihtsalt. Mida neile tasuks pakuti? Kahe- või lausa kolmekordset söögiportsjonit: pisut rohkem kapsasuppi, milles hõljus paar kapsalehte. Vangid olid nii alatoidetud, et paljud olid valmis kahe toiduportsjoni eest kaasvange peksma.

Pöörduti ka Else Krugi poole, sest vangivalvurid olid veendunud, et see prostituut on raudselt nõus. Aga võta näpust – Else Krug ütles, et tema ei hakka mitte kunagi kaasvange peksma. Talle oli lubatud vabastamist karistusplokist ja kolmekordset toiduportsu, aga tema keeldus. Talle tuletati räiges sõnastuses meelde, kes ta on … Ja Else Krug vastas: „Just nii, härra laagrikomandant.“ Teda ähvardati surmaga, aga ta jäi endale kindlaks. Tema ei peksa teist inimest. Mõne nädala pärast saadeti ta koos haigetega, kellest polnud enam tööloomi, gaasikambrisse.

See on jutustus sellest, et me ei tea ette, mis peitub ühes või teises inimeses ja mis peitub ka meis endas. Praegu on aeg, kus me peame väga ettevaatlikud olema selles suhtes, mida see aeg meiega teeb. See on aeg, mis on liigestest lahti. Ja see on aeg, mil me võime väga üllatuda, kuidas me hakkame käituma. Tuleks väga vaadata ja olla tähelepanelik selle osas, kuidas me erinevatest asjadest räägime ja milliseks muutume, kui kellestki või millestki räägime. Kas Putinist rääkides muutume ka ise Putiniks, kes on valmis hävitama? Kas venelastest rääkides me paneme kõik nad ühte patta, keevitame kurja kõnega kaanegi pealt kinni ja laseme põhja koos Dostojevski, Puškini, Lermontovi ja paljude teistega?

Olgem väga ettevaatlikud, et me ei muutuks kurjusest rääkides kurjaks, halvast rääkides halvaks, teravaks ega vastikuks kohtumõistjaks. Vaimulik Osvald Tärk on kohtumõistmisest rääkides öelnud, et see on Jumala töö. Kui aga ristiinimene seda oma kaasinimeste suhtes tegema hakkab, siis on Jumal võib-olla juba tõstnud oma rusika, et virutada sellele halvale. Aga kuna sina oled Tema eest töö ära teinud, siis Ta peab ju rusika ikkagi alla lööma. Ole kindel, et Ta lööb selle siis sinu peale.

See kõlab nüüd nagu ähvardus. Aga miks Paulus meile ikka ja jälle kirjutab sellest, et me ei läheks kurjaks? Headel aegadel ei ole probleemi kurjaks minekuga, aga ärevatel aegadel on see väga kerge tulema.

Kunagi rääkisin näitleja Andres Noormetsaga sellest, kuidas rolli kojuviimine toimub. Ta ütles, et algusaegadel küsis armas abikaasa Eve tema käest õhtuti aeg-ajalt, et „Oota, mis rolli sa praegu teatris teed?“. Kui ta vastuse oli öelnud, siis oli Eve öelnud: „Jah, ma saan aru, miks sa praegu nii käitud.“

Olge ettevaatlikud, et me ei oleks nagu algajad näitlejad, kes tassivad rolle koju kaasa, kes hakkavad ärevuses kurjalt ütlema, hukka mõistma, pingete all teisi inimesi paika panema. See on aeg, mil meil tuleb olla väga ettevaatlik selles, et me ei kaotaks inimese nägu ega võtaks endale loomalikku nägu – ma küll ei taha ühtegi looma praegu alandada.

Oleme tähelepanelikud! Ja siinkohal isegi mitte niivõrd teiste kui iseenda suhtes. Püüdkem vähemalt õhtuti analüüsida oma tegusid, sõnu, väljaütlemisi, paikapanemisi. Ja aeg-ajalt tasub võtta telefon ja helistada või minna kohale ja öelda: „Anna mulle andeks, et ma liiale läksin ja kaotasin inimese näo.“

Jaan Tammsalu

Allikas: Tallinna Jaani kiriku Facebook