Foto: Telegram.ee / Canva.com

Ulatusliku võrgustikuga mõjukad ringkonnad on viimase kahe aasta jooksul koroonakriisi ülesehitust silmas pidades arutlenud selle üle, mida tegelikult sooviti (“intentsionaalne lähenemine”) või kuidas võimalusest kinni haarati (“funktsionalistlik lähenemine”) – ehk kuidas kriisi on kasutatud ühiskonna alt üles ümberkujundamise, poliitilise koondumise ja majandusliku ümberjaotamise protsessis. Nüüdseks on selge, et tegu pole vandenõuteooria, vaid vaieldamatu faktiga: nagu skeptikud ja lääne “kultuuripessimistid” varakult kahtlustasid, oli “pandeemia” teretulnud ettekääne organisatsioonidele, mis ei olnud demokraatlikult legitiimsed, et piirata nii rahvaste kui ka rahvuste suveräänsust selleks, et otsustusõigust endale delegeerida.

Koroonakriisi ajal kasutusele võetud enneolematuid meetmeid põhjendati väidetavate globaalsete inimhuvidega, mille üle sai otsustada vaid tsentraalselt ja riigiüleselt. Sel viisil loodud ekspertiis ja tehnokraatilised meetodid koondas koroonaperioodil üha rohkem võimu nagu must auk.

Praegu tegeletakse ülemaailmsete “erakorraliste meetmete” lahtisidumisega nende algsest eesmärgist ja põhjusest: pandeemiaolukorrast “väljapääs” on tegelikult alles kontrollühiskonna loomise järgmine tase. Käivitatud protseduure ja uusi käsuliine ei tohi enam ohustada. Koroonat võib seega pidada üksnes suurema protsessi alguseks: ükskord pandeemia, alati pandeemia.

Riikidel endil pole enam voli tervisepoliitika üle otsustada

The Telegraph kirjutab, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on juba eelmise aasta lõpust teinud uue rahvusvahelise pandeemialepingu nimel suuri jõupingutusi. Vastavalt ametlikule põhjendusele “peaks uus leping võimaldama paremat ennetamist ja paremat reageerimist tulevastele pandeemiatele”. Eelmisel nädalal algasid esimesed koosolekud sellise lepingu võimaliku sisu üle.