Foto: Maryam62/ pixabay.com

Me kõik seame endale unistusi ja püstitame eesmärke, kuid teinekord võib nende poole pürgimine oodatust keerulisemaks osutuda. Seda muide täiesti ootamatutel põhjustel. Öeldakse, et ainus hirm, mis oleks suurem kui läbikukkumine, on hirm õnnestumise ees, sest siis tuleb kõrgemat saavutatud taset säilitada. Sageli on see seotud hirmuga teadmatuse ees, kuid kui saavutused ja soovid käes, on elu hoopis tükkis parem kui enne.

Pole mingi saladus, et oleme iseenda suurimaks vaenlaseks ja meile meeldib mugavustsoonis olla, sest nii on evolutsioonilisest vaatevinklist kõige suurem tõenäosus ellu jääda. Oleme inimkonna arengu käigus pidanud vältima liigseid riske ja harjutama alalhoidlikkust. Allpool vaatleme kolme sagedasemat psühholoogilist takistust mis me endale seadma kipume.

Harjumustest välja murdmine

Eesmärgid on seatud, soovid on selged ja unistused vaimupildis kokku pandud. Võib-olla teame ka täpselt mida peame tegema, et sinna etappi jõuda, kuid mingil tundmatul põhjusel ei suuda me leida aega, motivatsiooni või energiat nende asjade tegemiseks.

See on täiesti normaalne ja tavaline, kuid millest miskipärast ei julgeta rääkida. Võib-olla tuntakse salaja häbi. Mõnel korral tundub selle vastu võitlemine täiesti lootusetu, sest ühel või teisel hetkel libastutakse ning langetakse oma tavapärastesse mustritesse tagasi.

Üks parimaid viise sellest jagu saamiseks on teekonna ümber kujundamine: kui näiteks eesmärk on koguda raha millegi suurema ostmiseks, siis väikelaenu abil saab kogumisest teha järelmakse, tunda rahuldust eesmärgi saavutamisest ning lõpetada enese piitsutamine.

Oma harjumustest väljamurdmine on tõenäoliselt üks kõige raskemaid ettevõtmisi, sest mitte ainult ei tule langetada enda soovidega vastuollu minevaid otsuseid, vaid seda tuleb teha järjepidevalt ning halastamatult. Sageli just seetõttu libastutaksegi ja ollakse segaduses, et miks eesmärkide saavutamine kuidagi ei edene.

Läbipõlemine

Inimene on loodud olema rahulolematu. Tundub loogiline olla rahulolematu, kui teistel on rohkem kui endal, aga alati ei pane tähele, et tegelikult oleme ka siis rahulolematud kui kõik on olemas. Seda seetõttu, et kohe kui üks eesmärk on olemas, oleme programmeeritud püüdma järgmist.

Ühel hetkel muutub protsess juba teadlikuks ja uute sihtide poole pürgimine segab saavutatud eesmärkide tähistamist. Läbipõlemine toimub reeglina märkamatult ja salaja, ning ühtäkki kaob siht silme eest, võttes endaga kaasa igasuguse motivatsiooni.

Selle vältimiseks tuleks peale igat saavutust aeg maha võtta ja väikestviisi tähistada. See võib olla enda premeerimine, protsessile tagasi vaatamine ja selle mõtestamine, või miks mitte endale lähedaste inimestega aja veetmine (kes võib-olla töö käigus veidi kõrvale olid jäänud).

Hirm õnnestumise ja läbikukkumise ees

Õnnestumise hirm on populaarmeedias kindlasti vähem kajastust saanud, kuid on siiski väga oluline nähtus. Me sageli isegi ei teadvusta seda, kuid hirm õnnestumise ees on sama halvav nagu hirm ebaõnnestumiste puhul.

Me kardame, et kui õnnestume, siis mis saab edasi: kas ma pean edaspidi ka jätkama sellist pingutamist, kas minu praegusest minast jääb midagi veel alles, jne. Need on eksistentsiaalsed ja elustiililised küsimused ning sarnaselt ebaõnnestumise hirmuga, kardame teiste hinnanguid ja näiliselt pöördumatuid muutusi oma elus.

Hirm ebaõnnestumiste ees on paljudele tuttav, sest too kartus saadab meid praktiliselt iga päev (on väga vähe neid kes sellega kokku ei puutuks). Kui õnnestumise hirmu puhul püstitakse barjäärid mõttekäigu sees, siis ebaõnnestumise hirmu korral püstitatakse müürid juba enne mõtlema hakkamist. „Ei“ on esimene järeldus – nagu instinkt.

Parim viis sellest jagu saamiseks on teadlik sekkumine ja mindfulness. Tuleb õppida märkama oma mõtteprotsesse ja õppima negatiivsust ära tundma. Kui suudame oma otsuseid teadlikult ja ratsionaalselt vaadelda, ning juhtida, siis on võimalik kõikidest barjääridest jagu saada.

Keidi Kaljo