“Maailm, kus ma elan, on nii ilus oma looduse ja inimeste poolest. Vahel pigistasin silmad kinni kohtade pealt, kus oleks olnud vaja selget pilku ja kindlat meelt. Ma tegin seda kooli koridorides kiusamist tundes ja nähes. Nägin uudistest või kuulsin lugusid siit-sealt, milliseid kohutavaid asju maailmas toimub. Märkust “Aafrikas lapsed nälgivad“ , ei võtnud kunagi väga tõsiselt, sest me kasutame seda kui kõnekäändu. Ühel hetkel ma mõistsin, et see on kellelegi väga suur mure ja nukrus iga päev. Aga ma põgenesin oma salapaikadesse, oma väikesesse maailma aastateks. Mingil hetkel ma mõistsin, et on aeg tulla oma kõrgete, värviliste, magusalõhnaliste põldude vahelt reaalsesse maailma,” kirjutab Telegramile Annaliisa, kes sõidab nädala pärast Aafrikasse Malawi Vabariiki vabatahtliku tööd tegema ja hakkab oma seiklustest Telegrami veergudel paar korda kuus kirjutama.

Minu nimi on Annaliisa Täht, olen 24 aastat vana ning lõpetasin 2015. aastal Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal. Ma töötasin aasta Tallinna Lastekodu imikute ja puuetega laste keskuses sotsiaaltöötajana. Ma olen valitud erialasse väga kiindunud, sest minu puuetega lapsed õpetasid mulle, kuidas tunda rõõmu lihtsatest asjadest, kuigi oleks nii palju põhjuseid, miks nutta või olla õnnetu. Nemad isegi ei teadnud, et nende tervislik seisund on minu omast erinev. Nad olid siirad, näitasid eranditult kõiki oma emotsioone ja tundeid välja. Mulle meeldis nendega koos olla, koos naerda, mängida, kuigi vahel pidime ka riidlema. Kõigest hoolimata olid just need, 2-23 aastased lapsed ja noored, kes minu silmad avasid, kes mind muutsid ja olid elu suuna mõjutajad.

Ma avastasin, et minus on missioonitunne (mõnikord tundub see endale isegi nagu süütunne). Mul ei ole kõike, mida ma tahaksin, kuid mul on kõik, mida ma vajan. Teadmine, et on miljoneid, kellel ei ole sedagi ja kes ehk ei oska tahtagi midagi enamat, hakkas mind rõhuma aina enam ja enam.

Olles just ülikooli lõpetanud, polnud ma kindel, kuidas peaksin edasi tegutsema. Üldiselt olen uudishimulik ja tahtsin väikesest Eestist välja, põgeneda rutiinist. Kõige olulisem – ma tahtsin maailma näha sellisena nagu ta on. Mitte turisti kuurortidest, mitte filmidest. Mitte ainult vaatamisväärsusi. Ma ihkasin karmi reaalsust.

Ma leidsin selleks endale parima võimaluse. Taani kaunite põldude vahel asub kool, mis kannab nime DRH Lindersvold. Kool, mis õpetab vabatahtlikke tundma maailma murepunkte, poliitilisi ja globaalseid probleeme inimlikus valguses, minu arvates ilma poliitiliste skeemide, ilma manipuleerimiseta. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et seal õpetatakse ja käsitletakse inimlikkust, solidaarsust ja õiglust. Programm, mille valisin, oli koos pedagoogilise haridusega. “Fighting with the Poor and Pedagogy“ – eesmärk on võidelda vaesuse vastu vaestega üheskoos ning anda neile haridus või võimalus hariduseks.

Esimene aasta minu programmist on kohe läbi saamas. Olin esimest korda nii kaua Eestist eemal. Muidugi on hinges alati igatsus koduste “oma inimeste“ järgi, kuid peale aastat on mul ka siin “oma inimesed“, keda alati meenutama ja igatsema jään. Peale mõnda kuud ei suutnud ma uskuda, kui suur lugupidamine, armastus ja igatsus võib kodumaa vastu olla. Selle esimese aasta jooksul Taanis olen ma oma mugavustsoonist korduvalt välja astunud, ületanud end viisidel, mida ma ei pidanud võimalikuks. Ma ei ole endasse kunagi nii palju uskunud, kui ma teen seda nüüd. Sel aastal ma kohtusin nii paljude erinevate inimestega üle maailma, õppisin palju erinevate kultuuride kohta ning oskan öelda mitmeidki fraase vähemalt viies keeles.

Kohe on algamas järjekordne peatükk minu elus, mis tundub iga päevaga üha põnevam ja samas ka hirmutavam: Malawi – üks vaesemaid riike maailmas.

Peas keerleb suurel hulgal küsimusi, millele on raske vastuseid leida. Eelnevate vabatahtlike lood on nii huvitavad ja põnevad ning tekitavad endalegi suurel hulgal ootusärevust. Euroopas oleme me harjunud teatud elementaarsete asjadega, tuttavate kommetega. Mõnikord pelgan, et meie mugav elu siin on mu ära hellitanud ja äkki ma ei saagi sealse elukorraldusega hakkama. Eneses kahtlemine ja hirm on muidugi täiesti tavaline osa sellest protsessist. Ma tundsin tegelikult samamoodi enne Taani tulekut.

Kasutame fraasi “21. sajand” tihti kui mingit omaette uhket saavutust. Tehnoloogia jõuab areneda kiiremini kui me mõelda suudame ja inimesed elavad aina mugavamalt. Kuid 21. sajand tähendab ka suurimaid muutuseid ja kriise ajaloos, infosõda ja vägivalla-akte kujul, mida on raske ette kujutada. Need on probleemid, millele tuleks mõelda, tähelepanu pöörata ja midagi ette võtta, sest see on meie maailm, meie kodu, mida me ehitame oma tulevastele põlvedele. Ja üksteist tuleb aidata ning minu jaoks on teadmised suurim väärtus, mida üksteisega jagada.

Malawi on seega hetkel minu “maailma paremaks muutmise” eesmärk ja teekond, mis avab mu silmi enamgi kui ilmselt arvata oskan. Maailm, kus naised kannavad liitrite kaupa vett pealael kilomeetrite kaupa, kui Euroopas kannavad mehed mõnikord naiste pisikesi käekottegi. Maailm, kus tee tähendab mõnele kuuma vett suhkruga. Maailm, kus mitmed kombed on säilinud ehedamad ja soojemal kombel, kui meil. Maailm, kus valitsus ei toeta algharidust ja kus õpetajad töötavad vabatahtlikena jne. Kuid nagu seda tegid minu lastekodulapsed, olen ma kindel, et ka meie mõistes arengumaa tingimustes elavad inimesed Malawil suudavad mulle õpetada täiesti uuel tasandil, mida tähendavad õnn ja elurõõm.

Mu hirm on üüratu, kuid soov käed projektile külge panna on kõigest üle!

Järgmised 8 kuud jagan ma teiega, armsad Telegrami lugejad, oma Malawi kogemusi. Ma loodan, et leiate põnevat lugemist ning elate kaasa ja õpite koos minuga!

Annaliisa Täht

Fotod: erakogu, kingofwallpapers.com