Vabatahtlikud Pedro, Bogdan ja Annaliisa

“Nüüd oleme olnud Malawis peaaegu terve kuu ja teinud nii mõndagi,” kirjutab Telegramile Annaliisa Täht, kes sõitis 8-kuuks Aafrikasse vabatahtlikuks. 24-aastane Annaliisa lõpetas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal, töötas Tallinna Lastekodus imikute ja puuetega laste keskuses ning täiendab end nüüd Taanis asuvas DRH Lindersvoldi koolis, mille õppeprogrammi raames ta Malawisse lendaski. 

Pealiku ametisse kõrgendamise tseremoonia

Esimesel nädalavahetusel olime me kutsutud Chileka piirkonda külapealiku auastme tõstmise tseremooniale. Nagu ma olen aru saanud, siis igal kuningal on oma suurem külapiirkond. Pealikuks sünnitakse ning paljud külad on pealiku järgi nimetatud või pealik on küla järgi nime saanud. Aga neil on erinevad astmed ja eelmainitud pealik sai n-ö vanempealikuks.

Me muidugi ei osanud midagi oodata. Teadsime vaid, et peame olema viisakalt riides ning õigel ajal Chilangomas (samuti õpetajate koolitamise kolledž, teises piirkonnas). Teadsime ka, et peame pealikule kingituse viima. Külla sõiduks oli renditud minibuss. Kuna Malawi ajaarvamine on nagu ta on, siis jäid mitmedki inimesed hiljaks, meil oli hulgaliselt aega lihtsalt jutustada ja kohvi juua. Sealne eelkoolide projektijuht seletas meile, et peame andma kuningale raha ning peale kuninga lahkumist pealikule midagi väiksemat. Näiteks seepi, suhkrut vms.

Selles piirkonnas töötavad vabatahtlikud olid teinud suuri edusamme sealse eelkooliga ning kuna projektis on ka pealikul suur roll, leidis tseremoonia aset kooli ees ning kool oli midagi, mis pealikul oli kuningale ette näidata.

Kui meie sinna saabusime, pakuti meile söögiks riisi, kapsasalatit ning liha. Toolid pandi ringi toa keskele ning toit serveeriti põrandale. Kui tavaliselt süüakse kätega, siis meile toodi siiski ka lusikad.

Kooli ees oli puust ja heinast tehtud katusealune, kuhu pandi toolid ning hiljem ka kuninga troon. Kuna meie esindasime DAPP-i, olid toolid meile seatud katuse alla, kuninga kõrvale.

Tseremoonia alguses võttis kuningas sisse koha troonil, tema perekond ning abilised sättisid aga ealiku jaoks kõik valmis. Meie istusime teiste pealike ning vabatahtlikega toolidel, kuninga kõrval. Pealik, keda kroonima hakati, juhatati sisse kuninga abiliste poolt ning pealiku ning tema naise pead olid kaetud linaga. Nende selja taga tulid pealiku pereliikmed tantsides ja huilates. Pereliikmed läksid lõpuks kas rahva sekka või istusid teisele poole kuningat toolidele.

Tseremoonia ajal räägitust me kahjuks aru ei saanud. Kohalolijad pidasid üksteise järel kõnesid, üks hetk tõusis ka kuningas püsti ning pidas kõne. Rääkis ja rääkis. Siis võeti pealikul lina peast ära ning tema naine saadeti istuma. Pealikule pandi selga valge rüü ning seoti pähe valge lina ning siis istus ta meie kõrvale.

Siis hakati kuningale raha andma. Ka seda viidi läbi traditsioonide kohaselt. Kõige pealt panid kuninga abilised kaks punutud korvi platsi keskele. Kõlaritest hakati laskma muusikat ning esmalt läksid tantsides korvide juurde pealiku perekonna liikmed ja lähedased. Kõigil oli käes parasjagu väikseid kupüüre, mida nad siis sinna korvidesse viskasid, samal ajal korvi ümber tantsides. Peale neid oli meie kord. Muidugi külainimestele pakkus see palju nalja, sest et me olime kamp valget rahvast. Kuid naised olid väga ekstaasis, et me tantsisime ja kohalikud tulid liitusid meiega, et lihtsalt koos meiega tantsida. Viskasime omadki kupüürid korvi ning läksime tagasi oma kohtadele. Peale seda, kuningas ütles veel viimased sõnad ning siis ta lahkus.

Kui kuningas lahkunud oli, peeti veel kõnesid ning siis korrati sama riitus pealikule (raha asemel kingitused). Temaga koos töötavad vabatahtlikud olid ostnud uue triiksärgi ja lipsu ning meil olid väiksemad asjad siis nagu pesuseep, käteseep ja suhkur. Kingitusi üle andes tuli pealikule ka kummardada, samal ajal tantsides.

Lõpuks hakati laiali minema ja meiegi istusime jälle oma minibussi ja asusime teele. Et me pimedas seiklema ei jääks, tuli kohalikku bensiinijaama vastu meie direktor ning kutsus enne magama minekut ka oma koju kohvi jooma. Kui siin serveeritakse kohvi või teed, siis meile tavapäraste küpsiste või koogi asemel pakutakse siin kõrvale lihtsalt valget saia. Ka koolis on hommiku- ja lõunasöögi vahel teepaus, kus inimesed võtad 3-4 viilu saia, ilma midagi saiale panemata, ja söövad neid viile kui ühte suurt võileiba. Kui meilegi saia pakutakse, siis proovime keelduda või siis sööme viilu või kaks viisakusest ära.

Blantyre

Vahepeal külastasime ka Blantyre´i ning Limbet, mis on meile lähimad linnad. Kui esimest korda omapäi kohalikule turule läksime, korrutas minu tiimikaaslane Pedro koguaeg, et ükskõik, mis juhtub, tehke ainult nägu, et te teate, mida te teete. Turul muidugi püüti meile võimalikult palju maha ärida, kuid me ei olnud huvitatud ning otsustasime, et lähme tagasi putkade tagant. See oli aga vale samm ja taas üks õppetund sai kõrva taha pandud. Putkade tagust oli kasutatud prügimäe ja wc-na, nägime ka suuri rotte ringi jooksmas ning mõne pingi peal istus inimesi, kes kanepit suitsetasid ning meidki enda seltsi kutsusid. Oli teisigi seltskondi, kes meile agaralt juua pakkusid ja endaga koos pidutsema kutsusid. Me ei olnud huvitatud, seega rändasime aga edasi. Turuhoones, kus leidus peaaegu kõike, taheti meile samuti kanepit müüa.

Teistelt vabatahtlikelt olime kuulnud ka ühest tänavast, kus kaupmehed müüvad enda tehtud eedenipuust kujukesi, ehteid ja igasuguseid huvitavaid asju. Me otsisime nad üles ning asusime uudistama. Mehed olid aga agarad kaupa tegema. Mitmelgi korral panid nad mulle midagi pihku, ütlesid hinna, kinnitasid, et on väga odav ning peitsid oma käed ära, et mul jumala eest poleks võimalik seda neile tagasi anda. Viimane mul enamasti siiski õnnestus, kuid saime ka esimesed suveniirid ostetud ja ilmselt lähme tagasigi. Tuleb tunnistada, asjad olid tõesti ilusad ja käsitöö kohta odavad ka.

Kui ma ühe müüja juures jalanõusid proovisin, siis tuli üks noorem poiss väga rõõmsalt minu juurde ja tundis huvi, et kui ma endale uued jalanõud ostan, ehk tahaksin vanad talle anda, talle väga meeldivad. Linnas kohtab kerjavaid inimesi rohkem, kui meie kodukülades. Tänavatel liigub palju lapsi, kes on mustad, katkiste riietega ning paluvad raha, et süüa osta. Nad vaesekesed muidugi mitte ei küsi korra vaid käivad üsna pikalt järgi.

Veidrad ärid

Malawis teevad inimesed äri vist küll kõigega. Ühel päeval koolidesse jalutades uuris Pedro meie juhi käest, et mida ta enda tulevikus näeb. Ta ütles, et tahaks tulevikus omada arvutit. Kui tal oleks arvuti, muutuks ta elu palju paremaks. Ta seletas, et kuna inimestel pole arvuteid, internetti jne, siis nad maksavad, et saada allalaetud filme, muusikat telefoni jne. Elektri puudumise tõttu on ka telefoni laadimine täiesti omaette äri. Ringi liikudes näeb mitmetes kohtades suuri silte, et siin saad oma telefoni laadida. Vahel kui meile külla tullakse, küsitakse ka, et kas võib telefoni laadima panna.

Tavalised inimesed müüvad tänavatel maiustusi ja muud pudi-padi. Oma kauba hangivad nad kõikjal asuvatest hulgiladudest, mis on alati suurte kottidega inimesi puupüsti täis.

Meie jaoks kummalised on ka siinsete poodide nimed. Kuna inimesed on väga usklikud, siis paljud neist on seotud Jumalaga. Näiteks “God is my formula!”, “God is able”, “God provides” jpt.

Vaateid külalelust:

Ettevalmistuskomitee TTC

Enne kui oma projektiga tegelema hakkasime, aitasime kolledži õpetajaid ka uute õpilaste vastuvõtuga. Nimelt pidime vaatama üle õpilaste tunnistused ning tegema kindlaks, et nende hinded oleksid vastavad vastuvõtutingimustele. Malawi haridussüsteemis on hinded 1-10-ni ning 1 on kõige parem hinne. Ning nad ei arvuta keskmist hinnet vaid liidavad lihtsalt kõik ained kokku. Seega meie pidime tegema kindlaks, et õpilastel oleks kuus ainet läbitud vähemalt hindele 6 ning kogu summa ei oleks üle 30. Kui saime sellega ühele poole, räägiti õpilastele üle kõik kooli puudutavad tähtsamad punktid. Õpilased tundusid natukene hirmul ning tõsised, kuid kes on ise ülikoolis vastuvõtu kabineti ukse taga istunud, teab, mis tunne see on.

Eelkoolid

Ning lõpuks saabus päev, kus meie projekti juht uksele koputas ning oli aeg minna koole külastama. Arvasime, et me kasutame rattaid nagu teised vabatahtlikud, kuid meie hoopis jalutasime. Korraks mõtlesime, et ostaks rattad, kuid kui me nägime, mis teid pidi me liigume, jäi see variant ära. Nimelt, küladesse on olenevalt külast tavaliselt 2-7 km ning tee on tavaliselt mäkke ning järsk, üle kraavide, sildade, põldude. Ilmselgelt ei oleks siin ratastega midagi teha.

Eelkoolid Malawis ei ole valitsuse poolt toetatud, mistõttu töötavad nad ainult külainimeste omal initsiatiivil ning koordinaatorite juhendamisel ja vabatahtlike abiga. Lapsed on eelkoolides üldiselt vanuses 1-6, olenevalt koolist. Eelkoolidel on laste jaoks suur roll, sest kooliteed ei saa alustada mitte iga üks neist – tehakse valikuid, kes kooli minna saab.

Esimene eelkool, mida me külastasime, asub meile üsna lähedal. Kohtusime ka sealse koordinaatoriga, kes tegeleb mitmete koolidega ja küla asjadega. Temast on saanud meie põhiline koostööpartner külades, kui meil on vaja nõu või infot laiali saata. Kuid kool ise on üsna rusudes. Seinad on püsti, kuid katust ei ole ning kui ma ei teaks, et tegemist on kooliga, arvaksin, et see ehitis on hüljatud.

Teistes koolides on pilt üsna sarnane. Kuna Malawi külades on asjad organiseeritud nii, et külapealik motiveerib, abistab ja organiseerib, kes-kus-kuidas, siis näiteks õpetajad on vabatahtlikud, mõni õpetaja saab selle eest seepi või lastega koos koolis süüa, mõni ei saa sedagi. Igas koolis on üldiselt kaks õpetajat, kes töötavad vahetustega. Ning lapsi on koolides 50-170 ringis. Olenevalt koolist. Kuid ruumid on väga pisikesed. Osadel koolidel pole üldse ruume ning külades olevad kirikud on andnud oma ruumid neile kasutada. Me oleme külastanud nüüd kümmet kooli ning vaid ühes nägime seintel tähtede ja numbritega plakateid, teistes koolides puuduvad igasugused õppematerjalid. Osadel koolidel on ka oma aed, mida hoiavad korras koolikomitee liikmed. Köögiviljad, mis aiast saadakse, kasutatakse kas laste toitmiseks või müügiks, et osta jahu või riisi pudru tegemiseks. Me käisime ka koolides, kus ei ole üldse maja, kuid pealikult on saadud maa, et kool ehitada (kuid vahendid selleks puuduvad). Nägime ka koole, kus õpetaja viis õppetööd läbi enda majas.

Minule läks kõige rohkem hinge õpetaja, kelle koolis nägime ka plakateid ja materjale. Ta on kooli ainus õpetaja ning ta ei saa külalt mingit toetust. Uurisime, et kuidas ta ära elab? Ta ütles, et ta abikaasa aitab vahel ja nad tegelevad ka põllundusega. Ta jäi mulle meelde oma sooja olekuga ja uhkusega, mida ta oma töö üle tundis. Nii kui me kohale jõudsime, jooksis ta tuppa tagasi, võttis oma märkmikku, raamatu ja pastaka. Kui me klassiruumi vaatasime, siis ta tuli minu juurde, et oma raamatut näidata. Raamat oli õpetaja teejuht, kuidas midagi õpetada. Ja nagu paljud teisedki õpetajad, palus ta, et me ikka uuesti külla tuleksime, sest see motiveerib teda palju.

Kui me küsisime, et millest õpetajad kõige enam puudust tunnevad või mida nad sooviksid õppida/arendada, siis lisaks korralikule klassiruumile oli nende sooviks ise õpetajana areneda. Lisaks soovisid nad ka rohkem inglise keelt õppida. Seega oleme otsustanud kord nädalas anda inglise keele tunde ning kord kuus korraldada õpetajakoolitusi.

Kallid lugejad, meil on tuge siit ja sealt, kuid selleks, et klassiruumid ka päriselt ruumideks muuta, vajame me endiselt pisut abi. Ühe kooli ülesehitamine maksab siin ligikaudu 150-300 eurot, kuid tähendab palju tervele külale ja väga paljudele lastele. Kui Sul on tahtmine aidata meil parandada nende õppevõimalusi, siis kutsun sind jälgima meie Facebooki lehte Pre-schools Amalika, mida püüame täiendada ning mille kaudu inimesi oma tegemistega kursis hoida. Ja kui sul on võimalik anda kasvõi väike panus, oleksime me väga-väga tänulikud (Abistada saad kõige lihtsamalt pangakonto kaudu: ANNALIISA TÄHT, EE862200221024874347).

Annaliisa Täht