“Vahepeal on täis tiksunud esimesed kuud Malawis. Viimased nädalad oleme tegelenud mitmete huvitavate asjadega – nii projekti raames, vabal ajal kui ka uudishimu tagajärjel,” kirjutab Telegramile Annaliisa Täht, kes sõitis augustis 8-kuuks Aafrikasse vabatahtlikuks. 24-aastane Annaliisa lõpetas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö erialal, töötas Tallinna Lastekodus imikute ja puuetega laste keskuses ning Malawisse sõitis ta Taanis asuva DRH Lindersvoldi kooli õppeprogrammi raames. 

Ühel nädalavahetusel otsustasin koos ühe teise vabatahtlikuga minna lähedal asuvat linna Blantyre´i uudistama. Kui alguses me ei olnud veel piisavalt enesekindlad, et kasutada ühistransporti, siis nüüdseks oleme kui “kalad vees”. Blantyre´is leidsime ka kuskilt hallide ehitiste vahelt ülesse väikese ning hubase kunstikohviku. Kohvikus on võimalik endale soetada näiteks “teise ringi” raamatuid 1,5 euroga. Meie aga jõime tassi kohvi, sõime tüki kooki ja ajasime juttu. Kohviku atmosfäärile andis palju juurde ukse peal kitarri mängiv vanahärra. Peagi liitus härraga ka üks kohvikus einestav ameeriklane ning mängis natukene kitarri. Üks hetk võtsid nad ka džembe riiulilt alla ning me nautisime sülle kukkunud kontserti. Peale väikest hingekosutust kunsti seltsis seadsime end minibusside peatuse poole, et Amalikasse naasta.

Iga kord, kui me peame bussiga kuskile minema, on see meie jaoks erakordne seiklus. Sa ei või iial teada, kuidas see juht sõidab, kelle süles sa praktiliselt istuma pead ning kui kaua see kõik aega võtab. Minibussidele minek käib siin siis üldiselt nii, et üks mees lihtsalt hõikab kuhu nad sõidavad ning mis hind on. Tuleb aga silmad lahti hoida ning valida endale hea buss. Kui meie olime omale esimese bussi välja valinud, alustasime sõitu ning enne kui linnast väljagi saime, tõmbas politsei bussi kõrvale ning meie jäime ootama. Me istusime minibussidele kohaselt kenasti neljakesi kolmeses reas ja ootasime. Kuna me aga maksnud ei olnud ning silmapiirile tekkis teine buss, mis sõitis sinna kuhu vaja, otsustasime bussi vahetada. Meile tundus alguses, et sellesse bussi me päris kindlasti ei mahu. Kuid siin ei ole sellist asja, et ei mahu. Istusime seljaga vastu juhi istet, jalad esimeses pingis istujatega risti-rästi. Tagumikud toetasime metallist alusele, mis esimeste istmete ees olid. Ja sõit alaku! Selliseid sõite on hiljem veel ette tulnud, kus mind pannakse ukse kõrvale istuma ja mul on iga kord tunne, et selle ukse nad lahti teevad ja mina sealt nagu ladva õun kohe välja potsatan. Kui me siis lõpuks meile lähimasse külla jõudsime, pidime tegema veel mõned sisseostud ning siis oli vaja leida mootorratta takso. Sellega on muidugi nii, et seda leida ei ole üldse vaja. Juhid tulevad ise, viis sekundit peale bussist maha astumist pakutakse sõitu Amalikasse. Ju nad teavad, et eks need valged inimesed sinna suunduvad.

Ükskord topiti minibuss nii täis, et ühe sõitja maguskartulikott läks katki ja kõik lähedal seisjad hakkasid kartuleid taskutesse kühveldama…

Nii palju siis ühistranspordist. Ma ei tea, kas see kunagi saab minu jaoks normaalseks, kuid seni on mul iga kord tunne, et ma osalen mingis seiklusmängus, kus võidad iga kord, kui õiglase hinnaga elusalt enne pimedat koju jõuad.

Pika mõtlemise peale otsustasin oma esimese mootorrattatakso sõidu ette võtta koos restiga, kus on 30 muna. Kuna ta suutis mind mööda seda käänulist ja künkalist teed koos tervete munadega koju viia, võtsin ka juhi numbri ning nüüd on tema see, kellele ma helistan, kui mul on vaja siit poolt bussi peatusesse saada.

Mootorratta taksost veel nii palju, et nad sõidavad üldiselt üsna aeglaselt ning tasakesti ning keeravad mootori igal võimalusel välja. Muidugi üritavad nad siis ka juttu rääkida ja uurida palju meie kohta. Üks juht otsustas minuga vestelda teemal “millised köögiviljad sulle meeldivad”. Ma tahtsin nii väga talle käratada, et ta teed jälgiks, sest mul jättis süda teeolude tõttu lööke vahele.

Pesupesemine

Mitmed sõbrannad imestasid, et kas meil ei ole pesumasinat, kui ütlesin, et pean käsitsi pesu pesema. Mõtlesin, et kirjutan lühidalt sellest siis kah. Jah, pesumasinast võib siin küll vaid und näha. Esimesed nädalad ma ise pesu üldse ei pesnud, sest kohalikud teenivad siin sellega raha ning ühe koti riideid saab pestud 1000 kwachaga, mis on ligi 1,5 eurot. Ma heameelega kasutan seda teenust, kui aus olla. Ja seda mitmel põhjusel. Need inimesed on eluaeg pesu pesnud käsitsi ja see on neil käpas. Lisaks sellele on hea meel neile tööd pakkuda ning nad on väga rõõmsad selle üle. Sellegipoolest peseme oma ihupesu ikkagi ise. Ja tasapisi proovin ikka jupp haaval ka ülejäänud pesu ise pesta.

TCE-HOPE

Vahepeal õnnestus meil kohtuda piirkonna TCE-HOPE projekti juhiga. Tegemist on siis HIV/AIDS/TB- ennetus programmiga. Meie jaoks oli see väga huvitav, sest Taanis kogusime me selle projekti tarbeks tänavatel raha. Tundsime huvi projekti tegemiste ning saavutuste ja kulgemise vastu. Lühidalt võib öelda, et tegemist on projektiga, mis otsib, toetab ja aitab HIV ja TB haigeid ning proovivad ennetada ja kontrolli alla hoida viiruse levikut.

Nende projektil on 6000 vabatahtlikku (kui ma ei eksi) ning vabatahtlike töö näeb ette ukselt-uksele inimeste juures käimist ning testimist, ega ei esine HIV-i või tuberkuloosi. Kui ei esine, annavad vabatahtlikud informatsiooni, kuidas vältida ka haigestumist ka edaspidi. Kui on aga leitud inimene, kellel haigus esineb, saadetakse ta ravile ning hoitakse tema tervenemisel silm peal. Kui haigel ei ole võimalik taastumise ajal endale võimaldada toiteainerikast toitu, antakse talle pakk ligi nelja kuu toiduvaruga.

Lisaks sellele korraldavad nad mitmeid üritusi, käivad tänavatel inimesi testimas ning informatsiooni levitamas. Külastasime lõpuks ka nende kontorit ning nägime toiduladu, punaste täpikestega kaarte ning plaani, kuidas käituda positiivsel ja negatiivsel juhul. Septembri lõpus korraldati siin HIV-päev, et jagada ka põhikoolides informatsiooni õpilastele teatritükkide kaudu või mõnel muul viisil.

Eelkoolid

5. septembril oli see tähtis päev, kus koolid lõpuks uksed avasid. Meie seadsime siis aga agaralt sammud koolide poole. Kahjuks esimesel päeval leidsime mitmed koolid kinni olevat. Otsisime üles ka õpetajad ning uurisime, miks see nii on. Kuna tegemist oli esimese päevaga, siis olid enamus koolidel olemas nimekirjad kooli registreeritud lastega. Lubasid, et järgmisel korral leiame kindlasti lapsed kah.

Asi on nimelt selles, et kuna need koolid püsivad elus praktiliselt ainult tänu õpetajale või kohusetundlikele lapsevanematele, siis vahel juhtub, et üks kahest on kaotanud usu või motivatsiooni. Vanemad eelistavad mõnikord kooli saatmise asemel lapsed turule kaasa võtta. See on aga meie arvates vastutustundetu ning tulevikus plaanime võtta ette kohtumised külapealikega ning uurida, miks nad sel sündida lasevad.

Külastanud oleme koole me nüüdseks pea et iga päev. Peale esimest päeva on olukord ikka sootuks parem. Koolid on avatud, lapsed õpivad hoolega ning õpetajad teevad tööd. Seda on nii tore näha! Lapsed õpivad läbi laulude ning vahest ka läbi tantsimise. Täpselt selline õppimisemeetod, mis mulle meeldib. Meie oma kohaleilmumisega suudame aga tekitada kära ja segadust omajagu. Osad lapsed, kes ei ole valget inimest enne näinud ning sellises eas, et ilmselt ei tea, et valged inimesed olemaski on, pistavad tavaliselt nutma ning nende silmad on täis surmahirmu. Õpetajad püüavad neid siis aga meile lähemale tuua, et nad näeks, et meil pole häda midagi.

Kuna nüüdseks oleme me kokku saanud ka natukene toetusi nii Eestist kui Rumeeniast, et alustada esimese kooli ehitamisega, siis selleks puhuks oleme pidanud maha mitu koosolekut, et aru saada, mis täpselt teha tuleb, kui palju selleks raha vaja on, ning kuidas me saame ehituse lõpuni viia olemasolevate vahenditega, sest tundub, et antud hetkel päris viimase viimistluseni me ei küündi.

Et aga ehitusega alustada, oli vaja kooli ümbrus enne ära koristada. Lubasime ka appi minna, kuid selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, olid külainimesed juba kõik kenasti ära koristanud. Ega meil siis jäänudki muud üle, kui tänada ning kokku leppida, millal me tagasi tuleme ning millal tööga alustame.

Suured-suured tänud neile, kes on meid toetanud! Iga toetus annab jõudu ja motivatsiooni juurde. Kuid kõik on veel alguses ning iga toetus on kulda väärt! Kui sul on meisse usku ning soovid aidata kaasa meie tegemistesse, siis jälgi meie Facebooki lehte (Pre-schools Amalika) ning toetused on endiselt teretulnud sellele pangakontole: ANNALIISA TÄHT, EE862200221024874347.

Inglise keele tunnid ning noorteklubi

Lisaks koolidele ning nendega tegelemisele on meil plaanis ka inglise keele kursused külaelanikele ning noortekeskus laupäeviti noortele vanuses 10-25.

Pidime siis alustama septembri alguses. Nagu varasemates artiklites mainisin, on Malawis täiesti omaette ajaarvamine. Meil on aga kohati raske sellega leppida, sest kellele meeldiks oodata kellegi järgi 1-2 tundi ja siis ajal, mil loeng läbi peaks olema, sellega alles alustada. Seega seisime väga suure dilemma ees, kas peaksime ütlema inimestele tund aega varasema aja ning arvestamagi, et alustame tund hiljem või püüdma õpetada punktuaalsust ning viia üritus läbi täpselt öeldud kellaaegadel – ei varem, ei hiljem.

Esimesse inglise keele loengusse tuli siis täpselt üks inimene, kes töötab meie kooli köögis. Lugupidamisest tema vastu alustasime siiski tema inglise keele taseme proovimisega. Kuid ei hoidnud teda üksinda päris kaks tundi kinni. Järgmisel korral pidasime tunni uuesti ning õigeks ajaks tuli kohale kaks inimest. Nendega viis Bogdan läbi üsna asjaliku tunni, kuigi mehed osutusid palju osavamateks, kui me oskasime oodata ning Bogdan improviseeris hoolega. Kui me juba lõpusirgel olime, tulid kaks meest veel, kuid nad tulid nime kirja panema ja ütlema, et nad on huvitatud noortekeskusest ning liituvad meiega mitte see nädal, aga järgmisel. Keerasime uksed lukku ja asusime juba kodupoole teele,  kui nägime, et kaks neiut on veel inglise keele tundi tulnud. Kuna me väheste osaliste tõttu varem lõpetasime, siis lasime neiud kenasti sisse, panime nimed kirja, tutvustasime end üksteisele ning leppisime kokku, et järgmine kord tuleb ikka õigel ajal kohal olla. Nad üritasid meile küll öelda, et neil ei ole kella koolis (tegemist oli eelkooli õpetajatega). Seda on kerge uskuda, kuid asi siiski ei klapi, sest kool saab läbi juba kell 11 ning meie alustame kell 14. Eks paistab, mis tulevik sel rindel toob.

Esimesse noortekeskusesse või noorteklubisse (inglise keeles me ikkagi kutsume seda Youth Clubiks), tuli üks vanem härra, kes tegeleb oma kodukülas noortega. Ootasime tund aega ning siis lahkusime, kuna meil oli plaan järgmiseks nädalaks linnas toitu osta ning üks mootorrattur oli juba kohal. Noored jõudsid kohale pool tundi enne kui me oleksime ideepoolest pidanud klubiga lõpetama. Saatsime nad viisakalt koju tagasi ning palusime meeles pidada, et kui on kokkulepitud aeg, siis meie oleme ootamas, kuid mitte lõputult. Noored palusid vabandust ning lubasid järgmine kord täpsemad olla. Järgmise noorteklubi jaoks ütlesime siiski tegelikust varasema aja…

Malawi on meie jaoks muutunud aina kodusemaks ja kodusemaks. Mägironimine on muutunud igapäevaspordiks ning esimesed päikesepõletused on auga väljateenitud. Ilm läheneb iga päevaga temperatuure kenasti kergitades hoogsalt suvele ning meiegi oleme suutnud sellega kohaneda. Järgmistel nädalatel hakkame tegelema ehitustöödega ning külastame endiselt koole ning proovime võidelda välja lastele õigust kooli tulla ning pakkuda õpetajatele midagigi raske töö eest, mis nad teevad. Lisaks sellele plaanime veel oktoobris esimese õpetajakoolitusega alustada! Olge meiega ka edaspidi! Aitäh!

Annaliisa Täht