On möödunud enam kui kuu Annaliisa viimasest postitusest. “Oktoobrit alustasime me õpetajakoolitusega. Planeerinud olime seda juba pea, et esimesest nädalast saati. Kuna me seda esimest korda korraldasime ning ainsaks informatsiooniks olid lood eelnevatelt vabatahtlikelt, siis ikka läks nii mõnigi asi aia taha, kuid sellegipoolest oli kogu üritus edukas,” alustab seekordset lugu Annaliisa Täht, kes hetkel vabatahtlikuna Malawis viibib ning algkoolide õpetajaid koolitab ja koolimajade ehitamiseks võimalusi otsib.

Õpetaja koolitus (Teacher Training Day) on päev, mis on eelkooliõpetajate täiendamiseks. Kuna õpetajatel ei ole pedagoogilist haridust, siis need koolitused on nende poolt pakutava hariduse aluseks. Kuna meie soov on jätta endast maha ikkagi püsiv jälg, leppisime kokku, et õpetajad peavad siiski ka oma panuse andma, et sel päeval head lõunat pakkuda. Seda seetõttu, et nad teaksid, et see, et meie siin oleme, ei tähenda, et me kõik võimaldame. Kui meie ära lähme, siis peavad nad ikka endist viisi ju jätkama. Meie aitame, julgustame ja anname, mis meil anda on. Kuid Aafrikas ei saada informatiivset emaili 29-sse eelkooli. Kõik käib suuliselt. Meil aga ei olnud aega kõiki külastada. Kohalikud aitasid meil sõna levitada. Ning koolituspäeval olid kõik koolid esindatud. Kuid kokkulepitud panus oli enamus koolidelt saamata, nagu saime teada päev varem. Natukene hakkasime higistama, et kuidas me siis nüüd saame, meil on 80 inimest vaja ära toita ning selleks on ainult 5 eurot.

Liigutasime rahasid ühtepidi ja teistpidi ja saime hakkama. Küll aga köögi abiga, kes viimasel minutil veel igasse taldrikusse ka ube pani. Oma vigadest õppides, lugesime õpetajatele sõnad peale ja ütlesime, et me peame enne kõik osaluse kokku koguma ja siis päeva paika panema.

See on üks näide asjade korraldusest, mis on mulle, kui Eurooplasele, täiesti arusaamatu. Me küsime ja arutame ja uurime alati enne, et õigel päeval läheks asjad muretult. Inimesed ütlevad aga meie ideede peale tihti lihtsalt “Ei ole üldse probleemi” – kuigi probleem on täiesti olemas, mis tuleb lagedale alles viimasel minutil. See on järjekordne asi, millega meil tuleb harjuda ja enda tegemised selle järgi seada ning varuda aega ja luua plaan A-Z, et oleks kindel, et me kuidagi ikka hakkama saaksime.

Koolitusel oli meie plaan rääkida meie kui vabatahtlike kontseptist. Tutvustada end õpetajatele, keda me kohanud ei ole ning selgitada, mis on meie eesmärk, miks me oleme siin. Ning alati rõhutame, et me oleme siin, et aidata, kuid suurem töö tuleb ikka inimestel ise ära teha ja teha seda jätkusuutlikult. Tükk aega ma ei suutnud välja mõelda, millest mina kõnelema peaksin. Kuna olen aga mitmeid erivajadustega lapsi näinud ning siin pole nende jaoks eraldi lasteaeda või sobitusrühma, siis otsustasin rääkida, kuidas tegeleda erivajadustega lastega. Minu tiimikaaslane õpetas mõned pedagoogilised mängud, mida saab mängida loodusest leitud vahenditega. Üks eelkooli õpetaja on lapsi õpetanud oma külas juba 15 aastat ning palusime ka temal rääkida. Ta tegi seda nii hästi, et ma olin väga üllatunud. Käsitles teemat, kuidas lastega rohkem kontakti luua ja kõiki õppetegevusse kaasata. Mul oli muidugi raske kõike mõista, sest ta rääkis kohalikus keeles. Tema oli ka meile tõlgiks läbi kogu ürituse.

Sel korral läks palju asju teistmoodi kui plaanitud oli, kuid õpetajad olid õnnelikud ning oleme näinud koolides ka meie õpetussõnade rakendamist.

Emotsionaalsest koormusest

Selge on see, et siin olek on minu jaoks eriline iga päev. Ja ma naudin kõiki väljakutseid, mida teine kultuuriruum pakub. Kuid peale kahte kuud hakkab see muidugi ka rõhuma emotsioonidele. Inimeste vaesus, abivajamised ning nende ilmatu vastupidavus, vaprus ja tugevus annavad kokku korraliku segaduse.

Enne, kui ma projektile lendasin, rääkisin ühe vabatahtlikuga, kes oli Malawis. Ta ütles mulle, et “Ära sa arva, et see kerge on. Igas külas on nii palju inimesi, kes paluvad abi erinevate asjadega. Lihtsalt tahaks kõiki aidata, aga see pole minu võimuses. Seega pane enda vaim valmis! Jäta meelde, mis on sinu eesmärk ning aita inimesi, kui sa saad, kuid sa ei suuda kõiki aidata ja see võib su südame murda.”

Siiani ma ei olnud kohanud kedagi, kes otseselt paluks abi millegi jaoks. Ainult koolides ja koolide heaks, mis on minu töö, minu eesmärk, mille nimel ma töötan.

Kuid ühel HIV/AIDS-i üritusel, kui pilte tegin, astus minu juurde üks neiu, kes kõndis karkudega. Ta tuli minu juurde ning ütles, et ta sooviks minuga hiljem kokku saada ja pisut rääkida. Ma olin hämmingus, sest ma polnud teda kunagi näinud ja ma ei teadnud, millest ta küll võiks tahta minuga rääkida. Ta ütles, et ta tahaks koolis käimist jätkata. Rääkis mulle oma loo, et jäi haigeks ning ei saa enam kõndida, kool aga on kodust väga kaugel ning ratastooliga ta ei saa minna (kohalikke teeolusid arvestades on see täiesti võimatu ettevõtmine tõesti). Ma kuulasin ja ei osanud midagi öelda. Küsisin, et kuidas mina teda aidata saaksin. Ta ütles, et ehk saaksin aidata tal leida hea internaadi, kus ta saaks elada koolis ning aidata teda õppemaksu maksmisega, sest ta väga tahaks haridustee lõpule viia. Püüdsin talle viisakalt seletada, et ma kahjuks ei saa aidata teda rahaliselt, sest kogu meie raha läheb koolide ehitusse ja sedagi ei ole hetkel piisavalt. Hiljem tuli ka tema ema minu juurde. Kutsus mind neile külla ning rääkis, et ta tütar väga tahtis minuga kohtuda ning seetõttu kandis ta oma tütre seljas sellele üritusele!!! Ma võtsin nende telefoni numbri ja lubasin ühendust võtta, kui olen midagi välja mõelnud.

Selline lugu on hetkel olnud minu ainuke hetk, kus süda tilgub verd, sest selliseid lugusid olen ma lugenud raamatutest või muudest väljaannetest. Kuid vaadates nendele inimestele silma, nähes nende lootust, et mina saan neid aidata. See tüdruk jääb mulle pikaks ajaks meelde ja loodetavasti ta saab haridustee lõpetada. Kuid kas mina selles abiks olla saan, ma ei tea.

Tahtsin seda lugu jagada, et tuletada meelde, et kõige selle vahva, teistsuguse juures, on siin ka täiesti lootusetult kurbi, segadust tekitavaid ning emotsionaalselt raskeid olukordi, millest vahel on positiivse imestusega lihtsalt võimatu mööda vaadata. Tahes-tahtmata tikub kurbus hinge ning enda väärtushinnangud saavad hoopis uue kuue.

Üks eelkoolidest, kus pole klassiruumi, aga on palju koostööd ja tahet 🙂

Katsumused igapäevaelus

Kui me alguses siia tulime ja arvasime, et elektriga on lood halvad, siis nüüd on asi veel hullem. Viimasel ajal on elekter olnud ära väga ühtses rütmis. 24 tundi on, 24 tundi pole. Kui see nii jätkub, siis vähemalt tean oma elu sättida selle järgi. Lisaks sellele vahetevahel, kui ei ole elektrit, lülitatakse ka veepump välja. Esimene kord oli ka see veidi ekstreemne. Poisid tõid jõest ämbritega vett, et saaks vetsus käia, ostsime 5-liitrise kanistri, et alati oleks varu joogivett ning kõik pisikesed veepudelid on alati täidetud ning tuleb täita kohe peale tühjaks saamist, sest iial ei või teada.

Kui me kodus süüa soovime teha või toitu soojendada, siis nagu ikka lõkke peal. Viimasel ajal oleme mitmeid õhtuid istunud naabritega koos lõkke ääres, teinud ka näiteks popkorni lõkkel jne. Mina ei tekita sellest suurt paanikat. Tahtsin ju reaalsust ja seda ma saan, kohe täiega. Inimene on võimeline kõigega kohanema ja ka meie aeg-ajalt palume, et tuleks elekter ometi tagasi, kuid peale paari nädalat on selged kõik nipid ja trikid, kuidas ka elektrita edukalt toime tulla. Ja mulle isegi vahel meeldib. Õhtuti istume elutoas, küünlavalgel ja ajame juttu, väljas on nii palav, et vett pole enam vaja soojendada, et pesemas käia jne. Telefoni ja arvuti akud hoiame kogu aeg laetud. Ja nälga ju ka ei jää, sest koolis saame me nii või teisiti süüa, kui ise teha ei taha. Seega on see vast meile kõigile hea õppetund, kuidas enda kasutuskulusid jäädavalt vähendada, ka Euroopasse naastes.

Lisaks elektrita ja veeta olemisele, oleme me nüüdseks ka ilma wifi-ühenduseta. Mis tähendab, et meie tavapärasest väiksem interneti kasutus langes veelgi. Kuna kool seisab silmitsi rahaliste probleemidega ning internet oli oma kvaliteedi osas eriti, väga kallis, siis vähemalt mõnda aega elame oma mobiilse interneti toel. Siinkohal tahan ma vabandada kõigi ees, kes meie Facebooki lehte jälgivad ning uusi pilte ja uuendusi ootavad. Kahjuks ei ole meil võimalik enda lehte väga uuendada hetkel. Püüame postitused valmis teha ning kui kuskile paremasse wifi-levialasse saame, siis püüame postitada midagi uut kah. Internetita elul pole aga ka viga. Kodus olles olen mina isiklikult täiesti teistmoodi mõtlema hakanud ja otsin erinevaid tegevusi. Näiteks, milliseid taaskasutatud jõulukaunistusi saaksin ma meie Aafrika koju teha ning kuidas köök hubasem ja ilusam oleks jne. Kallid lugejad, proovige ka teleka ja interneti kasutust vähendada, elu muutub üsna praktiliseks kui ebavajalik internetikasutus välja jätta. Eks muidugi ainuke kurb asi selle juures on, et pere ja sõpradega nii aktiivselt suhelda ei saa. Aga see on vaid üks periood elus. Elame, kogeme nii kuis jaksame!

Meie enda kodu mesi

No lisaks kõigele, elasime me üle ka operatsiooni “oma kodumesi enda lae alt”. Üks poistest avastas, et tema toa seinalt tilgub midagi kleepuvat alla. Minu eeldus oli, et see võib mesi olla, sest sama asi juhtus ka kooli raamatukogus ning tema tuba on koguaeg herilasi ja mesilasi täis. Ja just nii see oligi. Kutsusime kooli remondimehe asja uurima ning selge oli see, et mesilasi on seal omajagu ning ilmselt ka mett nii, et ajab üle. Kuigi tahtsime esialgu putukaid päästa, ei olnud meil selleks piisavalt vahendeid ega teadmisi, seega raske südamega andsime oma nõusoleku lasta tuppa putukamürki. Et kõik mesilinnud kindlasti kodus oleks, kui kodueemaldamine toimub, võeti asi ette laupaeva õhtul. Kuna meil aga õigeid mesiniku võrke polnud, leiutasime sääsevõrgust, mütsidest ja pesulõksudest mütsid meestele, kes lage lõhkuma läksid ning mee eemaldasid ning hiljem mürki lasid. Lae alt tuli välja kaks ämbri täit mett. Minu jaoks oli esimene kord nii värsket mett süüa. Kuna tuba oli rikutud, suurte aukudega laes, siis andsin ma toa tiimikaaslasele kasutada ning elasin kaks nädalat elutoas. Eks see vist ole sellistes olukordades oluline, et me oskaksime kokku hoida kui tiim ning leida lahendusi ja säilitada huumorimeelt. Nüüdseks oleme kõik oma tubades tagasi ning lagi uuesti paika pandud.

Tänavatoit

Üks asi, mis on minu jaoks täiesti hämmastav, on Malawi tänavatoit. Ega see ei olegi midagi erilist, kuid samas väga huvitav. Kõige enamlevinud tänavatoit on friikartulid. Kuid need ei ole midagi Hesburgeri või mõne kiirtoidukioski sarnast. Iga teise nurga peal on püsti pandud puuokstest putkad, kus on väike ahi, mille peale on metallplaat, kus on siis suur lohk, milles õli kuumutatakse ja kartuleid fritüüritakse. Kõrvale saab kapsasalatit tomati ja sibulaga ning vahest võib ka muna juurde paluda. Kartulid ei tule kuskilt külmutatuna, valmislõigatuna. Iga putka taga on üks mees, kes istub, kartulikott ees ja muudkui koorib ja lõikab. Esimene kord, kui me söömas käisime, oli see putka isegi, et “restoran”, mis tähendab, et samal ajal kui oma toitu ootad, saad istuda putkas, katuse all, puupingil ja oodata ning siis hiljem seal oma taldriku tühjaks süüa. Mõnes putkas on isegi üks suur laud kõigile klientidele. Esimest korda nägin mina, et friikartuleid küpsetatakse munaga. Kui kartulid olid poolvalmis, võttis teenindaja need välja, pani taldrikusse, lõi muna nende peale, segas läbi ja pani õli sisse tagasi. Tuleb tunnistada, et peale seda, oleme me alati küsinud muna ka ning kui neil ei ole pakkuda, oleme ise ostnud. Kogu taldrikutäie hinnaks on 200 Malawi kwachat, mis teeb siis 30-40 senti.

Tüüpiline taldrikutäis friikartuleid salati ja munaga

Lisaks sellele on väga levinud tänavatoit grillitud mais või keedetud mais, mida võib leida samuti pea iga nurga pealt. Ning enamus inimesi müüvad väikseid fritüüritud saiu, pontsiku-laadseid pätse, mida me kutsume fritteriteks. Erinevas suuruses jne, aga neid on ka igalt poolt saada.

Ning kuna nüüd on alanud kuumaperiood, siis muidugi tahavad inimesed ka midagi jahedat ja magusat mekkida. Seega väga tihti on saadaval pisikesed mahlapulgad, mis on ilmselt tehtud erinevatest siirupitest ja ilmselt toiduvärvidega, coca-colast jne. Ausalt öeldes on päris hea seda jääd mekkida, kui väljas on 35 kraadi sooja ning ees on veel vähemalt 5 km jalutuskäiku, kuid kuna ma ikkagi ei tea, millest nad neid täpselt teevad, siis väga püsikundeks ei ole mul olnud soovi hakata.

Üks mu tiimikaaslastest leidis veel ka puuvilja seemned, mille ümber on veidra konsistentsiga mahl, mis on tahke ning seda tuleb lutsutada nii kaua kuni ainult seeme alles on. Ja muidugi soolapähklid on väga levinud ja kättesaadavad.

Veider puuvili või seemned, mida tänaval pisikeste kotikestega müüakse

Limbe turg, mis on kolmas lähim turg ja esimene suur-suur lähim turg meile

Tiamyke kool

Meile üks lähemaid koole kannab nime Tiamyke, mis kohalikus keeles tähendab “palveta”. Selle kooli ehitamine oli esimesest päevast peale meie prioriteet. Kooli õpetajad teevad oma tööd pühendumusega ning lastel on alati toidukotid kaasas ning lapsi on alati üsna palju. Lisaks sellele oli see ainuke kool, kus on vundament juba olemas ning kool on vaja vaid uuesti ülesse ehitada. Kallid lugejad, teie annetuste tõttu on see kool saanud nüüd endale uued seinad ning plekk-katuse koos läbipaistva katuseplaadiga, et ka valgus sisse pääseks. Vaja on veel vaid kahte katuseharja ja siis on kool uuesti püsti. Antud hetkel ei ole meil aga võimalik teha ilusaks kooli seest poolt. Proovime teha neile ka kriit-tahvli, kuid pahteldada ning värvida hetkel ei saa. Kui sa soovid meid aidata, on sul selleks ka võimalus (vaata lähemalt artikli alt – toim.)!

Peale selle on meil plaanis hetkel kahte kooli natukene aidata. Me oleme külastanud kooli, kus õpetaja õpetab lapsi oma majas. Majal aga ei ole ees akent ja plaanime selle võimalusel sinna panna. Õpetaja oli selle ideega väga nõus ning oli ka nõus edaspidi lapsi seal õpetama, sest see oli meie poolt seatud tingimus akna soetamiseks.

Eelmine nädal käisime ka külas koolil, mille nimeks on Mway 1 (siin on ka Mway 2). Kool tegutseb kirikus ning uurisime, kuidas kiriku haldaja sellesse suhtub. Meile väga meeldis see kool just seetõttu, et kui me oleme teisest kiriku otsast jälginud, kuidas lapsed tunnis käituvad ning kuidas õppetöö välja näeb, läheb tuju alati heaks. Lapsed ei lähe meid nähes segi ega jookse laiali sellepärast, et meie kohale oleme tulnud. On viisakad ja rahulikud. Ning ka söömine ei toimu täielikus kaoses vaid ilusti pinkidel istudes ja süües ning kellel söödud, läheb mängima. Selliseid koole on rõõm näha! Kutsusime kokku külapealiku, kirikuhaldaja ning koolikomitee ning uurisime, kas neile sobiks, kui teeksime kiriku seinale kooli tarbeks kriit-tahvli. Nad muidugi ütlesid, et parem oleks, kui oleks oma klassiruum, aga kuna selle ehitamiseks meil vahendeid hetkel ei jätku, tahaksime me neile siiski pakkuda paremat võimalust õppetöö läbi viimiseks. Nad leidsid, et ka see on suur asi nende jaoks ning lõime käed.

Esimesel kuul käisime me linnas annetusi korjamas ning ühe poe omaniku käest saime 10 karpi seepi, igas karbis 30 seepi. Tükk aega seisid need seebikastid meie elutoas, kuid lõpuks valisime välja 10 kooli, kellele me seebid andsime. Lugesime ka natukene sõnu peale, et see seep on lastele ning selleks, et nad saaksid enne söögipausi käed puhtaks pesta. Kõik olid sellise kingituse üle ilmatu õnnelikud!

Mis puutub meie abistamisse, siis kallis lugeja, kui sul on võimalik, võid annetada mõned eurod ning ma luban, et me paneme selle kasutusse parimal viisil, kuidas oskame. Kui sa soovid annetada nüüd ja kohe meie projekti toetuseks, siis minu konto andmed on järgmised: ANNALIISA TÄHT, EE862200221024874347.

Minu facebook on: Annaliisa Täht ning meeleldi tutvustaksin erinevaid võimalusi meie projekti toetamiseks!

Projekti Facebooki leht on: Pre-Schools Amalika 

Seniks aga karget sügist ja järgmise korrani!

Annaliisa Täht