Annaliisa Täht sõitis eelmise aasta augustis Malawisse vabatahtlikuna algkoolide õpetajaid koolitama ja koolimaju ehitama Taanis asuva DRH Lindersvoldi kooli õppeprogrammi raames. Oma Aafrika seiklustest on ta Telegrami vahendusel kirjutanud pea igakuiselt ning aprilli alguses pühkis ta sealse tolmu jalgadelt. Nüüd on kirja saanud ka viimase kuu aja juhtumised Malawis: “Viimased kuu aega olid üsna tihedad, sest proovisime otsi kokku tõmmata ning valmistuda ära sõitmiseks. Tõsiasi on aga, et kõike ikkagi lõpetada ei jõua ja osa asju tuleb jätta kohalike õlule…”

Märtsi alguses võtsime välja oma viimase puhkuse. Nimelt näeb projekt ette, et enne lahkumist võime võtta vaba aega Malawiga tutvumiseks. Ammu sai otsustatud, et meie sihiks on Malawi järv (Lake Malawi), mis on suuruselt üheksas maailmas. Meiega koos tulid kaks leedu vabatahtlikku, kes elavad Põhja-Malawis ja tegelevad eelkoolidega sealses piirkonnas. Leidsime tagasihoidliku backpackerite hosteli ja uudistasime ümbrust, rahvusparki. Külastasime ka ökomaja, mis on tehtud tsemendist ja klaaspudelitest. Käisime paadiga saartel snorgeldamas ja naturaalses akvaariumis kalu uudistamas. Giid tegi meile kohalikust kalast lõunat. Ja elu oli kui paradiisis!

Muidugi Malawi järv on nende põhiline turismiatraktsioon. Kaubitsejad käivad sul kogu aeg järgi ja mind isegi hakkas lõpuks häirima, et üldse ei saa rahus nautida. Ja hinnad ei ole Malawile iseloomulikud vaid ikka läänemaailmale tuttavamad. Sellegipoolest üritasime kõigest väest kohalikust elust ka selles piirkonnas aimu saada. Õhtustasime erinevates kohtades, mis lõppes minu jaoks infektsiooniga ja nädalase voodis lebamisega ning toidumürgitusega ka kõigil teistel meie seltskonnas. Nimelt viimasel õhtul otsustasime minna sööma kohalikku tänavarestorani. Ostsime ise kohaliku kana ning andsime neile küpsetada. Istusime puupinkidel, olles ainsad kliendid ja nautisime kohalike seltskonda.

Siin olles on selgeks saanud ka, et Lõuna-Aafrika Vabariik on Malawi Soome. Nimelt käiakse seal tööl, tihti rekkaga sõitmas või ehitamas. Paljud siinsed inimesed, kes räägivad head inglise keelt, kirjutavad selle oskuse LAV-is töötamise arvele.

Kui oma väikeselt puhkuselt tagasi jõudsime, tuli jätkata pooleli olevate töödega. Mina kiirustasin katuseid lõpetama ning tahvleid värvima. Tänu Saku Gümnaasiumi abile ja toetusele said viimased vaja minevad asjad ostetud. Saime katustele plastikust plaadid, et valgust sisse lasta. Saime puudu olevad katusenaelad ja laki puitkarkasside ja uste ja akende lakkimiseks, ukse ja aknaraamid ning ühele koolile ka ukse.

Ühes koolis tulid ka külainimesed appi rahaliselt ja väiksemate akende asemel, lisasid nad ise natukene raha juurde, et tellida suuremad aknad. Ukse maksime nendega pooleks ning katuse nad tegid pisut suurema, et teha klassiruumile ka veranda, et lapsed sööksid verandal, mitte klassiruumis. Puudu olevad katuseplaadid leidsid nad ise ning mina toetasin neid siis lisanaeltega. Sinna kooli sai ka esimesena tahvel värvitud. Mina sain tehtud pooled tahvlid. Teine pool tuleb minu koordinaatoril lõpetada, sest tahvli põhjad ei olnud veel valmis.

Võlts-pulmad

Vahepeal pidasid õpilased ka võlts-pulmi. Kolledžiõpilaste programmis on kolmas aasta praktika, kus nad ei ole enam kolledžis vaid elavad tudengimajades põhikoolide lähedal, kus nad oma praktikat teevad ning terve aasta on neil õppepraktikat, kus nad on juba õpetaja rollis. Kuid peamine raskus sel teel on tavaliselt toiduvarud ja võimalused. Selleks puhuks korraldasid nad võltspulma, et koguda raha järgmiseks aastaks. Nimelt pulma traditsioonide kohaselt visatakse pruutpaarile ja vanematele raha muusika ja tantsu saatel. Nemadki olid teinud kõik nii, nagu ühes pulmas olema peaks. Õpetajad ja töötajad tulid ka selleks puhuks laupäeval kooli, et oma toetust näidata ja anda. Meiegi toetasime omal viisil ning mina aitasin neil kolm kooki küpsetada, mille eest nad siis ka külalistelt raha küsisid. Üritus oli väga meeldiv, lõbus ja õpilased olid ise väga õnnelikud. Mulle meeldis mõte, et enda aitamiseks korraldasid nad meelelahutusliku programmi, õhtul pakkusid nad kõigile külalistele traditsioonilist fermenteeritud Malawi jooki – thowba.

Pioneeri külastus

Märtsi teises pooles käis mul külas ka Amalika esimene eelkoolide vabatahtlik. Jagas mulle oma kogemust sellest projektist ning temaga koos külastasime kahte kooli. Ta on pärit Jaapanist ja oli siin 2008. aastal. Väga huvitav oli näha pilte ja kuulda lugusid päris algusaegadest kolledžis ja koolides. Temaga võrreldes elame me üsna luksuslikult. Väga meeldiv kogemus oli.

Vabatahtlikud ja makadaamia-istandus

Märtsi viimasel nädalavahetusel tulid mulle külla ka teised vabatahtlikud Chilangomast. Plaanis oli külastada teeistandust, mis on meile väga lähedal. Kahjuks aga kui me kohale läksime, olid teised külastajad juba ees ja meid külastama ei lubatud. Küll aga on sama ettevõtte all ka makadaamiapähkli istandus, kuhu meil anti luba minna. Seega tehti meile väikene tuur tehases ja näidati, kuidas pähkleid töödeldakse ja anti mõni ikka mekkida kah.

Ärasaatmispidu Annaliisale

31. märtsil korraldasid külaelanikud mulle ärasaatmispeo. Nad ütlesid, et nad on ilmatu rõõmsad selle üle, mis me oleme teinud ning tahaksid ikka kenasti hüvasti jätta ja oma tänu avaldada. Selleks puhuks olid külaelanikud ette valmistanud laulud pühendusega minule. Erinevad külainimesed koolidest ja külaorganisatsioonidest pidasid kõnesid. Kahjuks kõik kohalikus keeles, seega suurt ma aru ei saanud, aga üht-teist ikka tõlgiti mulle. Kavas oli ka kingituse üleandmistseremoonia, kus mina pidin seisma kõigi ees ja iga kool ükshaaval tuli mulle kingitust tantsu saatel üle andma. Kingiks olid siis pakk teed, machete nuga, elusad kana ja kukk, jalanõud ja kaks kohalikku kangast. Kuke ja kanaga jagasin elamist kolm päeva, siis pidin elus esimest korda vaatama pealt, kuidas kana tapeti ja puhastati.

Pidu ise aga lõppes ühise lõunaga, mis oli planeeritud nii, et iga kool võtab oma lõuna kaasa, et olla kindel, et kõigil on ja et ei teeks süüa ilma asjata 200-le inimesele, kui kohale tuleb vaid 50. Minul oli muidugi natukene keeruline, sest iga kool oli ka minuga arvestanud ja siis ma käisin ja sõin kõigiga koos natukene. Minu auks oli kohale tulnud ka suur külaülem. Minagi pidin oma kõne pidama, mis aga emotsioonide tõttu jäi üsna üürikeseks. Kuid tuletasin inimestele ikkagi meelde, et peamise töö on teinud nemad, mina ainult andsin tõuke koos inimeste abiga Eestist ja Rumeeniast. Väga armas ja meeldejääv üritus oli.

Tõmban asjad kokku

Viimase nädala veetsin naabritega, kellest lahkumine oli kõige raskem. Ühtlasi pakkisin oma asju ning korraldasin enda kojusõiduks vajalikke asjaajamisi.

Mul oleks nii palju inimesi tänada! Malawi jääb alatiseks minuga ja Malawi on mulle meeletult palju õpetanud. Mõtlesin seal, et raske saab olema minna erinevat teed enda tiimikaaslastega ning hirmutav on mõelda uue elu peale, mis mind Eestis ootab. Kuid tahaksin öelda, et kallid lugejad, kes te mind ühel või teisel viisil toetasite – ma ei suuda teid piisavalt ära tänada. Sama käib minu pere ja sõprade kohta, kes on olnud iga päev ja iga kell minu jaoks olemas, mis iganes on minu hinge vaevanud või mind naeratama pannud. Ja suured tänud Telegramile minu artiklite avaldamise eest. On olnud rõõm enda kogemust järjepidevalt jagada ja kirja panna.

11. aprillil puudutasid mu jalad Eestimaa pinda ja ma tõesti ei jõudnud ära oodata, et saaks juba lähedasi kallistada ja musta leiba süüa! Aga kirjutan varsti veel ühe postituse, kus räägin Eestis tagasi olemisest ja mis hetkel veel Malawis toimub – tean, et paljusid huvitab, mis sai Patriciast, kes ei saanud ise kooli kõndida, kuid tahtis kooli ära lõpetada.

Aitäh, Malawi! Aitäh, Telegram! Aitäh, aitäh! ZIKOMO KWAMBIRI!

Annaliisa Täht