Foto: Anonüümne / Soviet investigators – "Mysterious Deaths of 9 Skiers Still Unresolved", Avalik omand, Wikimedia Commons

Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова). Veidra juhtumi ümber levib siiani erinevaid teooriad, aga mis päriselt juhtus, on endiselt teadmata. Külla aga algatati Venemaal 2019. aastal uus uurimus, mis püüab salapärasesse juhtumisse valgust tuua. 

2. veebruaril 1959 startisid üheksa matkajat Sverdlovskist (praegu Jekaterinburg) ja suundusid Uuralitesse. Sihtpunkt oli Otorteni mägi. Algul oli liikmeid kümme, aga vahetult enne väljasõitu haigestus Juri Judin radikuliiti ning pidi reisi katki jätma. Matkarada oli hinnatud raskusastmega number kolm, kuid keegi ei kahelnud matkajate võimekuses.Tänapäeval tuntakse seda rada Djatlovi kuruna – nime on see saanud matkajate juhi Igor Djatlovi järgi.

Kui matkajad jõudsid viimasesse ööbimispaika Surnute Mäele (niimoodi kutsutakse seda paika kesise taimestiku ja loomade seal mitteelamise tõttu), otsustas grupp mäenõlval laagri püsti panna hoolimata sellest, et tasane maapind koos puude varjualusega oli vaid viieteist minuti kaugusel…

Sel ööl juhtus midagi seletamatut: kõik üheksa matkajat tormasid telgi seina lõhki rebides aluspesu väel välja, kuigi temperatuur oli kõvasti alla miinus 20 kraadi, ning pistsid eri suundades plagama, jättes varustuse telki. Osa jõudis isegi pooleteist kilomeetri kaugusele. Kõik matkajad hukkusid.

Hukkunute veidrad vigastused

Otsinguid alustati paar nädalat pärast juhtunut, kuna enne mägedesse suundumist leppisid matkajad kokku, millal nad järgmisest tsiviliseeritud punktist kodustele telegrammi saadavad. Lähedastega oli ka kokku lepitud, et muretsemiseks pole põhjust, kui peaks ilmnema viivitusi, sest mägedes on rasked ilmastikutingimused ja läbida tuli pikk maa.

Kõik hukkunud leiti alles mitu kuud pärast otsingute algust. Hukkunute peopesad olid põlenud. Laipade kõrvalt leiti lõkkease ja murtud okstega puu. Jäi mulje, nagu oleks keegi enne surma puu otsa põgenenud, kuna oksad olid maast ladvani murtud. Osade hukkunute riietelt leiti jälgi radioaktiivsest saastusest ja nende nahk oli oranžikat tooni; Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel. Ühe matkaja suust leiti tema enda sõrm, mille ta oli ise otsast hammustanud.

Lõigud uurimisraportist:

Nikolai Thibeaux-Brignolle’i surnukeha uurimise akt: surm saabus suletud survemurru tagajärjel koljuvõlvil. See on põhjustatud tugeva jõu poolt koos kukkumise, tõukumisega ja põrutusega.

Ljudmila Dubinina surnukeha uurimise akt: keha paremal küljel kahepoolsed murrud II, III, IV ja V roidel, rangluu keskel ja kaenla esiosas. Vasakul kehaküljel II, III, IV, V, VI ja VII roide murrud, rangluu keskjoonel. Saadud vigastustele järgnes tugev verejooks. Põhjuseks võib olla mingi raske eseme kukkumine rinnale või löögid mõlemale kehapoolele. Keel puudus suust täielikult koos suu ja lõua-keeleluu lihasega.

Uurimine ja vandenõuteooriad

Surve otsimistöödele oli väga suur. Otsingutesse kaasati tsiiviillennundus, sõjaväelennundus, piirivalvurid, eriüksus ja sõjaväe sapööride rühm. Selleks, et selline uurimisgrupp kokku ajada, on vaja kõrgel kohal inimest, kellel on palju võimu. Uurimist viis läbi Sverdlovski oblasti kriminaalprokurör Lev Ivanov. Ivanov ei olnud küll mägimatkaja, kuid ta oli hea mainega noor uurija, kes asus väga entusiastlikult asja kallale. Kuid tema käitumine muutus pärast seda, kui leiti esimesed surnukehad. Ivanovi koostatud ametliku versiooni järgi lõigati telk lõhki selleks, et põgeneda laviini eest. See aga ei selgita tekkinud vigastusi.

27. veebruaril lendas esimene helikopter asja uurima. Üks selle pardal olnud uurijatest Vladislav Karelin, kes oli varem kokku puutunud laviinidega, väidab, et sündmuskohal ei olnud mitte ühtegi jälge laviinist.

Kohalike manside kättemaks? Ühe teooria kohaselt võisid tapjateks olla kohalikud mansid, et kaitsta oma pühasid mägesid. Ent uurja Karelini sõnul ei tunnistanud hõim seda ning manside sõnul neil mägedel mingeid usulisi keelde ei ole. Karelin märkis veel, et tegu on rahumeelse ja sõbraliku rahvaga, kes ei ole usufanaatikud.

Põgenenud vangid? On spekuleeritud, et jõhkrad mõrvad võisid olla vangide kätetöö. Vastab tõele, et mägede läheduses on palju vangilaagreid, kuid need kõik asuvad lõuna pool. Mida teevad vangid põhjas mägedes, kus pole midagi ega kedagi? Pealegi oli kogu matkajate varustus alles, vangid oleksid selle kaasa võtnud.

Maaväline jõud või energia? Lumeinimene?

Maaväliste teooriate uskujad väidavad, et tapjaks oli mingi maaväline jõud või energia, mis paneb elava ja mitte elava looduse ebaharilikult käituma. Matkajate hukkumise päeval nähti taevas liikuvat “sabaga tähte”, hiljem aga “saba” kadus. Seejärel tõstnud objekt kiirust ning paisunud suureks keraks, suuremaks kui Kuu.

Ülekuulamistel kinnitasid paljud inimesed, et nägid sellist kera. Kuid seda ei saa seostada otseselt juhtunuga, kuna sarnaseid asju nähti seal kandis taevas tihti ning tavaliselt polnud midagi hirmsat juhtunud. Võib oletada, et tegu oli Nõukogude Liidu relvakatsetusega või Hessdaleni tulukestega sarnase nähtusega.

Üks versioonidest on ka lumeinimene. Osa uurjatest väidavad, et telgi läheduses olid lumeinimese jäljed ning et kohalikud on näinud läheduses karvast ahvi moodi olevust. Sellega saaks küll seletada imelikke vigastusi, aga vettpidavaid kinnitust lumeinimese ilmnemise kohta ei ole.

Juurdluse avalikud tulemused

• Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu.
• Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi.
• Telk lõigati katki seestpoolt.
• Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda.
• Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal.
• Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed.
• Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.
• Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.

Salajane missioon?

Mõtlemisainet on pakkunud ka asjaolu, et kõik grupi liikmed olid kahekümne eluaasta ringis, peale ühe, Semjon Zolotarjovi, kes sokutati matkale kaasa mõned päevad enne ekspeditsiooni. Kui ta surnukeha leiti, oli ta kehal palju erinevaid tätoveeringuid, mida tal enne matka polnud, seda on kinnitanud ka tema lähedased.

Mõned vandenõuteooriad väidavad, et ta oli KGB agent, kes pidi mingi radioaktiivse eseme CIA-le üle andma, kuid see on ebatõenäoline, sest on ka paremaid kohti, kus sellisid asju toimetada – miks peaks selleks kaheksa noore kaaslasega Uurali mäestikku ronima?

Siiamaani pole ühtegi teooriat, mis juhtunut selgitaks. Paljud intsidenti puudutavad dokumendid on salastatud, mille põhjal võib aga järeldada, et seal pidi toimuma midagi väga tavatut ja salajast.

Mida toob uus uurimine?

2019. aasta alguses alustati Venemaal uut uurimist. Juhtumiga põhjalikult tegelenud doktor Eduar Tumanov sõnas Mirrorile, et hukkunute vigastused viitavad enesekaitsele, nad üritasid end kellegi rünnaku eest kaitsta. Ta tõi ka välja, et Djatlovi vigastused näol näitavad, et ta kukkus, nägu ees, lumme. Ta ütles ka, et ilmselt olid grupi juhil jalad kokku seotud, sellele viitavad haavad jalalabadest veidi kõrgemal.

Doktor välistab selle, et juhtunuks varing või seotud oleks tuuma- või keemiarelvad. Ta märkis ka, et haavad on sellised, et neid ei tekitanud loomad. Tema hinnangul tekkisid vigastused inimese käe läbi ja abiks mingi raske tömp ese.

Üks uusi teooriaid on see, et grupp saadeti katsetama ekstreemsetes tingimustes eksperimentaalseid andmeid, mis võisid aga mõjuda hallutsinogeenselt, muutes osalejad vägivaldseks, nii et nad tapsid üksteist ära.

Rühma koosseis:

Igor Djatlov, sünd. 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;

Zinaida Kolmogorova, sünd. 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;

Ljudmilla Dubinina, sünd. 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;

Aleksandr Kolevatov, sünd. 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;

Rustem Slobodin, sünd. 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;

Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sünd. 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;

Juri Dorošenko, sünd. 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;

Nikolai Thibeaux-Brignolles, sünd. 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);

Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sünd. 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;

(Juri Judin, sünd. 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.)

Juhtumi kujutamine filmides

Renny Harlini käe all valmis 2013. aastal Inglismaa-USA-Venemaa koostöös mängufilm “Djatlovi kuru intsident” (tõlgitud ka “Juhtum Uuralites”; inglise “The Dyatlov Pass Incident”, USA-s kandis film pealkirja “Devil’s Pass”; vene keeles “Тайна перевала Дятлова”).

Alan Baker on kirjutanud romaani “Djatlovi kuru” (2013).

Poola videomänguarendaja IMGN.PRO on valmistanud videoõudusmängu “Kholat” (2015).

Aarne Ruben on kirjutanud romaani “Talvehommiku härmas kindakirjad: mõistatuslik lugu Djatlovi kurust” (2016).

Loe lisaks uutest uuringutest ja lumelaviini teooriast SIIT.

Allikas: internet; vaata ka Vikipeedia

Foto: Wikimedia Commons / anonüümne / Soviet investigators

Toimetas Sander Soomaa