Telegrami lemmikpeokoht Tallinnas, klubi 9/11 tähistab sel laupäeval (9.11) oma kolmandat sünnipäeva. Usutlesime sel puhul klubi resident-DJ´d Dr. Mauerit, kes omab nii Eesti kui Rootsi passi ning on esinenud maailma eri nurkades kõige pöörasematel pidudel. Rääkisime muu hulgas eesootavast tähistamisest, klubi käekäigust ja ka Tallinna plaanist öölokaalide alkoholimüügi aega piirata.

Kuidas klubil 9/11 esimesed kolm aastat läinud on?

Ajalooliselt võib neid kolme aastat võrrelda pronks-, hõbe- ja kuldajaga.

Pronksiajal alustades olime valdkonna neandertaalid, õppisime palju ja lükkasime hoogu sisse, sest me ei teadnud toimivast mehhanismist mitte midagi. Möödusid päevad, nädalad ja kuud ning hakkasime vaikselt mõistma, mida me teeme, mida meie külastaja ootab ja kuidas need kaks osapoolt paremini toimima panna. Leiutasime jalgratast kuna meist keegi polnud enne jalgrattaga sõitnud. Palju mõtlematut tegutsemist kuna tol ajal polnud palju meielaadseid lokaale ja seetõttu alustasime natuke liiga intensiivselt – tahtsime paari kuuga kohale lennutada Berliini tantsumeka aga olgem ausad, ükski cargo-lend ei suudaks ju Berliini siia tuua, rääkimata 10st kutist. Eesmärk oli lihtsalt iga nädalavahetus üliretsid peod korraldada aga kui saime aru, et lõpuks käisime ainult ise pidudel, siis saime aru, et tuleb veits suunda muuta kuna kompass peksis segast.

Hõbeaeg oli juba edasijõudnute level, kus õppisime kasutama tööriistu, inimressurssi ja tuginesime rohkem aju- kui lihastegevusel. Kui varasemalt oli suund selge, et meist peab saama maailma parim klubi, siis hakati lõpuks realistlikke kokteile kokku segama ja olime rohkem kahe jalaga maa peal. Palju suunamudimist, palju arusaamatusi ja palju muutusi aga päeva lõpuks liikusime ühe suure kombainina edasi ja tegutsesime üheskoos ning kunagi alla ei andnud. Tahtsime vahepeal uksed kinni panna aga seda ei teinud, sest kuidas sa loobud tingimatust armastusest? See oli kuldaja-eelne periood, kus otsustasime, et peaks kogu meeskonnaga veits hoogu maha võtma ja valmistuma suuremaks tormiks.

Kuldaeg on praegune aeg, kus kõik naudivad kõike, mida koos teeme. Teeme oluliselt vähem aga kvaliteet on oluliselt parem. Meiega on veel liitunud Loovruum ehk Creative Space Tallinn, mis on loovtööde A-rühm. Kui kaks A-rühma panevad seljad kokku, siis on tulemused A+. Kuldajal on palju mõtteid läbi käinud ja on käinud läbi mõtted, et teeme kinnise klubi ja sisenemine ainult klubikaardi alusel, sest siis on peod palju intiimsemad ja kogu programm oleks hoopis teisest puust, sest keskenduksime ürituste loomisele ainult lähedastele inimestele. Fakt on see, et midagi muudame aga mida on veel ebaselge. Ehk annab uus alkopoliitika meile sunniviisiliselt märku, et peame hakkama snitti võtma Euroopast ja unustama ära öised Stepihundilikud vampiiriks jauramised.

Üleüldiselt on 9/11 teekond olnud imeline ja kogu kulmineerumine algusest kuni tänaseni on olnud lust ja lillepidu. On raske mõelda parema meeskonna peale, kes oma kohaloleku ja energiaga annaks sellise pushi igale ettevõtmisele – osanikud ju enda tegevuste eest tasu ei saa ja tehakse seda enda vabast tahtest, vabatahtlikkuse alusel. Olgu see I Land Soundi Loojangulava või klubi enda üritused, siis oleme algusest kuni tänaseni pannud alati täistuuridel ja oleme endamisi kokku leppinud, et lati alt me läbi pugema ei hakka. Oleme pigem Stefan Holmi laadsed väiksed lühikesed patsaanid, kes võtavad ette kõige suuremad kõrgused. Tahan tänada kogu meie väikest “familiat”, sest see mida üks punt on tühjast kohast loonud ja platvormi oleme ehitanud on müstiline.

Mida sünnipäevapeolt on oodata?

Ma ei tea, kas see on füüsiliselt võimalik aga ma arvan, et esmakordselt on võimalik armastust on silmaga näha, tunda ja katsuda, sest kogu kompleks tuunitakse maailmatasemel tantsumekaks, kust ei puudu tulesõu, kohati uskumatud dekoratsioonid, ootamatud klubi laienemised, üle-võlli energia kohalolek ja kindlasti mälestus kogu eluks. Kui näha seda rahvamassi ja vabatahtlike, kes aitavad meil luua pidu üheks õhtuks, siis paljud lihtsurelikud isegi ei usuks, et midagi sellist vabatahtlikult tehakse. Iga kord kui teeme pidu iseendale, siis ei saa arugi kui oleme jälle lati nii kõrgele seadnud, et vahepeal mõeldakse, kas selle tulemuse saavutamine on üldse reaalne. Mida ebareaalsem plaan paberil tundub, seda suurem motivatsioon järsku inimestel tuleb ja iga kord tahame end ületada. Me võistleme iseendaga ja ei võrdle end kellegi teisega – see loobki eeldused ja võistluse iseendaga. Võistlus iseendaga on alati kõige edasiviivam ja iga kord kui oleme lõpuks viimasel hetkel kõik valmis saanud on tervel meeskonnal uskumatu kergendus, pingelangus ja arvan, et see ongi eeldus, miks endale tehtud, endale korraldatud peod on meie tõmbenumbriks. Soovitan kindlasti kõigil võimalusel tulla kohale ja näha, mida tähendab pidu, sest pidu ei ole joomine ja lällamine, vaid pidu peab olema elamus kehale ja hingele – ilma, et selleks peab tarvitama meelemürke, alkoholi või muid asju. Meie tahame luua keskkonna, kus olenemata su staatusest on sul ja sind ümbritsevatel inimestel imeline olla ja positiivsus särab üle kogu koha nagu kevadine päike.

https://www.facebook.com/NineElevenClub/videos/964746560543553/

Nimeta viis kõige retsimat peokohta, kus sa oled käinud? Iseloomusta kõiki ühe lausega.

1. Burning Man (Nevada, USA) – Tour de France rattaralli tõuse ja mõõnu meenutav Ameerika-raudtee, mis kulgeb läbi kunstiajaloo seni avaldamata teoste ja mille peamine tegevus toimub Westworldi-laadses fiktiivses ebareaalsuses ja koosloomise Mekas, kus puuduvad usundid, seadused, reeglid ja ühiskonnanormid.
2. Berghain (Berliin, Saksamaa) – Maapealne tantsupõrgu, mille kuvand on tume, karm ja robustne aga kui lõpuks saad sisse, siis näed, et ka kõige suurtematel meestel on tunded. Koht, kus on raske inimesi tõsiselt võtta ja ülim ükskõiksus on võti.
3. Eden Garden (Koh Phangan, Tai) – Troopiline kõu ehk maagilised varahommikud Zeusi suvilas, kus avanevad ebareaalsed vaated Tai-lahele ja kus korraks mõtled, kas see kõik, mida sa parasjagu koged on päris ja kas see koht, kus sa parasjagu oled on päriselt olemas.
4. Wings of Illusion Burning Man Art Car Fundraiser (New York, USA) – eestlane, serblane ja sakslane korraldasid pidu Gotham City betoonlinnakus, mis jättis endast märgi maha jänkide südamesse ja üritus lõppes Batmani saladuslikus R&D laboris.
5. 9/11 (Tallinn) – Kõik üritused, kus on kohal kogu juhtkond, residendid ja osanikud on ebamaiselt head, sest see panus, mis iga ürituse alla pannakse ei ole koheselt mõistetav ega päriselus hoomatav.

Kirjelda tegelast nimega Dr. Mauer?

Sündis 1689 Põhja-Ulsasabatis, kust liikus edasi Pärsiasse, kus töötas 90 aastat Kwona dünastia perearstina. Oma karjääri alustas ta Aafrika hõimkonnas erapraksises, mis muutis ja kujundas oluliselt doktori olemust. Asjad läksid vahepeal hapuks ja ta võeti vangi. 1779 a. pääses türanniast, mille järgselt sai temast 239 aastaks vaba hing – nüüd on pidu kõrbes, kus ta on suunamudija mussoonidele ja passaadidele.

Ülal väljatoodud kirjeldab väga metafoorselt üleüldist käekäiku, kulmineerumist ja kujunemist doktoriks.

Tegelikult on Dr. Mauer helilainetel ratsutav peata ratsanik, sest kunagi ei tea, mida on oodata ja sest kõik sünnib kohapeal. Näen, et muusika on uus-ajastu meditsiin ja kui seda tunnetuslikult serveerida, siis on patsiendid ehk tantsurahvas tantsupõrandal õnnelikud, rõõmsad ja positiivsed. Kui inimene on õnnelik, rõõmus või positiivne, siis ta on terve ja läbi muusika toimub alateadlik tervenemini, sest sa unustad ennast korraks, kasvõi kogemata, hetkesse. See, mida läbi muusika annab teha, kogeda ja tajuda on kirjeldamatu ning arvan, et see on palju tugevam laskemoon kui “Big-Pharma”, sest sellega saab tulistada otse südamesse. Muusika, helid ja võnked ümbritsevad meid igapäevaselt ja kui neid laineid õigesti suunata, siis saaks kogu ühiskonna Titanicu kombel põhjast välja tõmmatud.

Muusikal ei ole rahvust, keelt ega uskumust ja see ühendab kõiki inimesi. Eriti tantsuparadiisis või reividel, kus on isegi üks ütlus “Pole võõraid tantsupeol, on vaid sõbrad, kellega sa pole varem kohtunud”. Dr. Mauer ongi suunamudija, kes võtab härjal sarvist ja kelle eesmärk on vähendada negatiivsust 69%, mõttetusi 73% ja positiivsust 100%.

Dr. Mauer on klubi 9/11 üks residente ja asutajaid, kelle muusikaline kulmineerumine algas juba lapsepõlves, aga vinti sai peale keeratud kui sisemine tantsulõvi ärkas Berliinis elades. See ärkamine on muutnud rakutasandil kõike mu sees, mu ümber ja suunanud mind kohta, kus ma praegu olemist naudin. Elu paradiisis on palju värvilisem kui elu läbi must-valge ekraani.

Buy the ticket, enjoy the ride.

Mis sa arvad plaanitavast alkokeelust Tallinnas?

Oleneb, kas vastab Eesti passi või Rootsi passiga Dr. Mauer. Kuna Telegram.ee põhiline lugeja on eestlane, siis lähtume kodumaisest mõtlemisest ja jätame kunagise heaoluühiskonna Läänemere teisele kaldale.

Loodus ei salli tühja kohta ja selle tulemusel kasvab jokk-skeemide arv, sest põlisele eestlasele meeldib napsutada. Ja kui on juba napsutatud, siis ei ole vahet, mis see maksab ehk suureneb oluliselt “alko-taksode” teenuste arv ja riigikassasse laekub vähem vahendeid, et nende samade inimeste maksaprobleemidega tegeleda. Ei kasva ainult jokk-skeemide arv, vaid esialgul napsutatakse veelgi rohkem – seda küll suletud uste taga, kust algavad uued probleemid. Teine variant, et uus-rikkad tellivad viimased pudelid lokaalist kell 02:50 ja pärast seda läheb Karja tänaval filmi 300 võteteks, kust alustatakse võtteid ütlusega “Ma olen MMA’s käinud”.

Eelpool nimetatud on halli-massi käitumismustrid, mis kahjuks või paraku moodustavad enamiku. Kui vaadata helgemat poolt ja otsida mäekünka tagant päikest, siis võiksid asutused-lokaalid-baarid hakata inimeste harjumusi ümber kodeerima, sest lihtsalt seaduse muudatus tekitab pigem vastuolu, pahameelt ja frustratsiooni. Ümber kodeerimise all pean silmas, et peod ei pea algama pärast pikka töönädalat reede õhtul kell 23, kus praktiliselt jookstakse töölt koju, juuakse end täis selleks, et minna sõbra poole jooma ja siis sealt lõpuks edasi öölokaali – sealt edasi sinna, kuhu su võiduga klubipilet sind viib. See on normaalne, sest ühiskond on selle normaalsuse loonud. See on Ida-Euroopa standard.

Palju paremaid ja elutervemaid lahendusi on maailmast võtta, kus inimesed on omaks võtnud uue reaalsuse ilma, et oleks alkoholipiiranguid seatud.
Mis on normaalne? Normaalne on see “…kui mina sõbraga päeval õlut jõin”. Fookuses ei ole “sõbraga” ja “õlut jõin”, vaid just nimelt päeval – peod võiksid alata varem ja inimesed võiksid oma käitumismustreid ümber kodeerida. Peole on palju parem minna päeval, sest siis sa oled palju selgema peaga kui sa oled seda reede õhtul. Elasin Berliinist ja põhiline päev pidutsemiseks kohalikel on pühapäeva hommik, kus minnaks pundiga jämmima ja lõpetatakse pühapäeva õhtul. Selle tulemusel on reede-laupäev puhatud ja kes tunneb, et vajab, siis saab sisemise tantsulõvi pühapäeval välja tuua. Ma ei arva, et see on normaalne, et kõik ootavad reedet, et saaks kangutama hakata. See pigem näitab, et inimestel on endal probleemid ja alkohol on viis nende matmiseks, sest joomisega pole vist siiani keegi ühtegi probleemi lahendanud (googeldades “solve problems by drinking” ei andnud vasteid).

Mina arvan, et alkokeeld toob endaga kaasa nii head kui halba – loll jääb ikka lolliks aga kui leitakse uued suunad või väljundid, siis ei olegi vajadust pärast kella 03:00 öösel viinakuradi järele või Stepihundi kombel koperdada Suur-Karja tänaval. See on Eesti ja eestlaste uus tulemine.

Alkokeeld on praegu paratamatu reaalsus ja võidavad need osapooled, kes mängivad ümber oma “game-plan´i” mitte ei hakka võitlema tuuleveskitega. Nii et, mulle isiklikult ei mängi see piirang mingit rolli ja arvan, et üldisemalt muutub öine linnapilt oluliselt paremaks, eestlaste tervis tugevamaks ja inimestel tekib rohkem aega, et oma eluga midagi asjalikumat korda saata.

Klubi 9/11 sünnipäeva lisainfo: Facebookis

Fotod: erakogu

Küsitles Hando Tõnumaa