Fotod: erakogu

Ilmselt nõustume kõik, et inimene on kõige õnnelikum siis, kui ta saab tegeleda sellega, mida armastab. Kõigil see alati ei õnnestu, aga teie ees on julge naine Sheila Kahr, kes oma enda heaolu nimel allahindluseid ei tee – ta elab paigas, mis paneb hinge helisema; teeb tööd, mis teda inspireerib ja uue energiaga varustab ning selles tulenevalt nakatab positiivsusega teisigi, kes tema teele satuvad. Näiteks, kas teie teate veel kedagi, kelle meelisaeg aastas on pime, külm ja kõle november? Sheila oskab isegi selle kuu tavaliselt miinusteks peetavad omadused enda kasuks pöörata!

Artikkel ilmus algselt Telegrami paberajakirjas talvel 2017/2018. 

Sa oled üks kõige positiivsemaid inimesi, keda tean. Pole vist kunagi näinud sind halvas tujus. Kuidas sa seda teed?

Üldiselt ma olen pigem rõõmus ja positiivne, sest me oleme ju sündinud siia maailma algselt õnnelikena ja olukorrad, mis negatiivseid mõtteid tekitavad, tuleb lihtsalt ära lahendada. Eks mul ka tuleb ette päevi, kus tunnen hommikul sisemiselt, et täna on tusatuju päev. Teadvustan endale seda, et tore, täna on SEE päev ja lasen tusatujul olla, see on ju ikkagi osa minust, kuigi tavaliselt poole päeva pealt on see tusatuju juba kadunud.

Vahest muidugi tekitavad halba tuju ka välised faktorid, aga siis tuleb nende faktoritega tegeleda, enamasti saab olukorrad rahulikult läbi mõelda ja lahendused leida. Teised inimesed mind väga kergesti endast välja ei vii, sest püüan neid mõista. Kõik me oleme erinevad oma käitumiselt, reaktsioonidelt ja olemuselt.

Hea tuju tuleb eelkõige seestpoolt, aga väliselt aitavad sellele kindlasti kaasa inimesed, kes on su ümber ja keskkond, milles viibid. Minu hinge panevad helisema Lõuna-Eesti loodus, metsad, jõed, järved ja head inimesed minu ümber.

Miks otsustasid juuksuriks õppida?

Juuksuriameti mõte tuli mulle pähe juba gümnaasiumis käies, võib-olla selle pärast, et ma olin tohutu katsetaja nii enda kui ka sõbrannade juuste peal. Muidugi tagant järele mõeldes oli see kohutav kuritegu, mida ma enda ja teiste juustega tegin, aga õnneks juuksed kasvavad tagasi. (Naerab.)

Tahtsin küll peale keskkooli kohe minna juuksuriks õppima, aga tookord vanemad laitsid mõtte maha ja eks ma olin selline sõnakuulelik vist siis ja läksin hoopis IT-d tudeerima… Õnneks sain viie päevaga aru, et see pole minu jaoks ja tulin koolist ära. Läksin tööle ja selle aastaga, mis ma töötasin, sain enda jaoks sotid selgeks, et tahan ikka päriselt minna juuksuriks õppima ja nii tegingi.

Üleüldse see aastake pausi peale gümnaasiumit mõjus mulle väga hästi, tundsin, kuidas sain suureks ja hakkasin oma peaga mõtlema ja ainult neid otsuseid tegema elus, mis mind ennast kõnetasid.