Fotod: erakogu

Ilmselt nõustume kõik, et inimene on kõige õnnelikum siis, kui ta saab tegeleda sellega, mida armastab. Kõigil see alati ei õnnestu, aga teie ees on julge naine Sheila Kahr, kes oma enda heaolu nimel allahindluseid ei tee – ta elab paigas, mis paneb hinge helisema; teeb tööd, mis teda inspireerib ja uue energiaga varustab ning selles tulenevalt nakatab positiivsusega teisigi, kes tema teele satuvad. Näiteks, kas teie teate veel kedagi, kelle meelis aeg aastas on pime, külm ja kõle november? Sheila oskab isegi selle kuu tavaliselt miinusteks peetavad omadused enda kasuks pöörata!

Sa oled üks kõige positiivsemaid inimesi, keda tean. Pole vist kunagi näinud sind halvas tujus. Kuidas sa seda teed?

Üldiselt ma olen pigem rõõmus ja positiivne, sest me oleme ju sündinud siia maailma algselt õnnelikena ja olukorrad, mis negatiivseid mõtteid tekitavad, tuleb lihtsalt ära lahendada. Eks mul ka tuleb ette päevi, kus tunnen hommikul sisemiselt, et täna on tusatuju päev. Teadvustan endale seda, et tore, täna on SEE päev ja lasen tusatujul olla, see on ju ikkagi osa minust, kuigi tavaliselt poole päeva pealt on see tusatuju juba kadunud.

Vahest muidugi tekitavad halba tuju ka välised faktorid, aga siis tuleb nende faktoritega tegeleda, enamasti saab olukorrad rahulikult läbi mõelda ja lahendused leida. Teised inimesed mind väga kergesti endast välja ei vii, sest püüan neid mõista. Kõik me oleme erinevad oma käitumiselt, reaktsioonidelt ja olemuselt.

Hea tuju tuleb eelkõige seestpoolt, aga väliselt aitavad sellele kindlasti kaasa inimesed, kes on su ümber ja keskkond, milles viibid. Minu hinge panevad helisema Lõuna-Eesti loodus, metsad, jõed, järved ja head inimesed minu ümber.

Miks otsustasid juuksuriks õppida?

Juuksuriameti mõte tuli mulle pähe juba gümnaasiumis käies, võib-olla selle pärast, et ma olin tohutu katsetaja nii enda kui ka sõbrannade juuste peal. Muidugi tagant järele mõeldes oli see kohutav kuritegu, mida ma enda ja teiste juustega tegin, aga õnneks juuksed kasvavad tagasi. (Naerab.)

Tahtsin küll peale keskkooli kohe minna juuksuriks õppima, aga tookord vanemad laitsid mõtte maha ja eks ma olin selline sõnakuulelik vist siis ja läksin hoopis IT-d tudeerima… Õnneks sain viie päevaga aru, et see pole minu jaoks ja tulin koolist ära. Läksin tööle ja selle aastaga, mis ma töötasin, sain enda jaoks sotid selgeks, et tahan ikka päriselt minna juuksuriks õppima ja nii tegingi.

Üleüldse see aastake pausi peale gümnaasiumit mõjus mulle väga hästi, tundsin, kuidas sain suureks ja hakkasin oma peaga mõtlema ja ainult neid otsuseid tegema elus, mis mind ennast kõnetasid.

Kuuldavasti on kliendid nõus sinu pärast isegi teise Eesti otsa sõitma?

Minu juurde käib kliente tõesti üle Eesti kokku, põhiliselt teen tööd Tallinnas, natuke ka Võrus, Valgas, Harglas. Tihtipeale on igal pool ajad väga täis ja siis küsitaksegi, et kus on esimene vaba aeg pakkuda. On olnud mitmeid juhuseid, kus Tallinna kliendid tulevad Võrru ja Võru kliendid Tallinnasse juuksurisse.

Eredalt on jäänud meelde sellest suvest üks juhus, olin parasjagu Lõuna-Eestis ja mulle helistas täiesti võõras inimene, kes oli numbri saanud minu Tallinna töökaaslase käest ja küsis esimest vaba aega. Ütlesin, et esimene vaba aeg on paari nädala pärast, aga Võrus ja ta oli nõus! Ütles, et vahet pole, tahab võimalikult ruttu just minu juurde juuksurisse tulla.

Sellised kõned rõõmustavad ja toovad naeratuse näole tükiks ajaks. See on väga armas, kui inimesed on nõus teise Eesti otsa sõitma või mitu kuud oma aega ootama, et just minu juurde juuksurisse pääseda. Minu jaoks see näitab, kui oluline sa oma klientidele oled ning see kõik annabki põhilise motivatsiooni rõõmsa tujuga tööd edasi teha.

Sõidad pidevalt Lõuna- ja Põhja-Eesti vahet – kuidas võrdleksid elu-olu kahes Eesti erinevas otsas?

Jagan enda elu kahe nädala kaupa Tallinna ja Lõuna-Eesti vahel, 2 nädalat Tallinnas ja 2 nädalat Võru, Hargla, Valga.

Ma ütleksin, et Lõuna-Eesti kliendid on julgemad katsetajad, tahavad rohkem midagi uut ja erilisemat, Tallinna kliendid on rahulikumad, kuigi ka nende hulgas on palju keskmisest julgemaid inimesi.

Muus osas on nii, et naudin mõlema koha võlusid! Silm läheb särama, kui Tallinna linnapiiri ületan ja seda kiirust, siginat-saginat, värvilist virr-varri näen ja samamoodi, kui Tartust juba Võru poole liigun, siis see loodus oma rahulikkusega võlub mind samuti…

Aga kõige paremini tunnen ma end oma päris kodus Harglas, seal ma puhkan täielikult. Selles kohas on oma võlu ja maagia, oma seletamatu harmooniline rütm, mida ma mujalt leidnud ei ole.

Räägi midagi Lõuna-Eesti elust, millest pealinlastel ehk aimugi ei ole?

Lõuna-Eestlased on minu meelest natukene selline nõia- ja loodusrahvas, korjavad ravimtaimi, ravivad end vanavanemate õpetuste järgi jne. Siin kuidagi mäletatakse ja antakse edasi põlvest-põlve vanu teadmisi-tarkusi.

Üks põnev asi, mida lapsepõlvest mäletan, on ussiviin. Mul oli sugulase juures sektsioonkapis viinapudel, kus oli uss sees, see tundus nii põnev, käisin ikka vahest salaja seda piilumas. Olen kuulnud, et sellega ravitakse tänapäevalgi veel teatud haigusi, et veel leidub üksikuid inimesi, kes mäletavad ja teavad seda vanarahvatarkust. Ja muidugi räägitakse ka, et sel olevat kergelt psühhedeelne toime.

Lisaks meeldib mulle see veel Lõuna-Eesti juures, et siin räägitakse murrakut, mis ikka linnainimesele kohati täiesti arusaamatu on. Ja see murrak on igas kandis natuke erinev. Siin olles hakkan ise ka automaatselt teistmoodi rääkima. (Naerab lõbusalt.)

Kui loodusravi usku sinu hinnangul meil ollakse ja kui palju ise apteegiravimeid kasutad?

Mulle tundub, et järjest rohkem inimesi hakkab tänapäeval n-ö üles ärkama ja taipama, et oma keha ja vaimu eest peab hoolt kandma ning leiavad ka erinevate hädade leevendamiseks ja ravimiseks alternatiivseid võimalusi.

Ma ise olen juba aastaid apteegis käinud nii harva kui vähegi võimalik ja leidnud oma hädadele lahendusi just alternatiivsest maailmast. Ma vahel ikka naeran omaette ja mõtlen, et kui enamusel inimestest on perearst, siis meie perel on peresensitiiv.

Segad ka ise igasugu põnevaid jooke kokku. Räägi meile armurüüpest.

Meisterdan jah aeg-ajalt sellist omapärast jooki nagu armurüübe. Nime sai jook selle järgi, et see mõjub justkui looduslik Viagra, teeb keha kuumaks, täidab soove ja on ka väga maitsev. Selle joogi peamised koostisained on erinevad afrodisiakumid ehk kirge ja iha tekitavad vürtsid. Tuntumad, mida võiks mainida, on kaneel, tšilli, kardemon, köömned, aniis, muskaat. Need on läbi aegade tuntud kiretekitajad ja neid on kõrgelt hinnatud erinevates maailma paikades juba aastatuhandeid. Räägitakse, et teatud vürtsid viivad mõtted riivatutele rõõmudele ja annavad jõudu argirutiinist välja tulemiseks…Seda on ju meile väga vaja siin külmas, pimedas, pikas talves.

Elasid vahepeal ühe talve Hispaanias. Mida see reis sulle andis?

Elasin paar aastat tagasi tõesti mõnda aega Hispaanias, see oli suurepärane elukogemus. Eelkõige andis see mu kehale ja vaimule muidugi puhkust, sest olin täielikult välja lülitatud kõigest tavapärasest ja vaba igasugusest töökoormusest.

Seal mõistsin, et kui oled 10 aastat peaaegu puhkamata tööd teinud, siis peab saama puhata niimoodi, et sa ei tea, millal puhkus läbi saab, sest see tunne on kõige parem tunne maailmas, kus sa oled ja kulged niimoodi, et sul ei ole mingit kindlat tähtaega mitte millekski.

Umbes pool aastat ma lihtsalt vedelesin, magasin, lugesin ja lihtsalt olin ja mul ei olnud absoluutselt isegi ühtegi süümekat, et ma põhimõtteliselt mitte midagi ei tee. Ja 6 kuud hiljem tekkis alles see tunne, et nüüd on vaim piisavalt virge ja keha puhanud ja aeg tagasi tulla.

Eemal olles mõistsin muidugi ka seda, et kodumaa on ikka kõige ilusam ja armsam koht maailmas.

Reisida on tore, aga ma olen tegelikult ikka täielik Eesti fänn. Mulle meeldivad siinsed inimesed, siinne loodus ja ka siinne ilm. Muide mu lemmik kuu on november. See on minu jaoks kõige inspiratsioonirohkem kuu. Sünge pimedus, vihm, tuul, maha langenud ja külmunud lehed… see kõik kuidagi paneb mind looma ja teeb vaimu erksaks.

Ja veel meeldivad mulle eestlased, sest nende peale saab üldiselt kindel olla. Ei aeta üleliigset tühja juttu, ei anta katteta lubadusi. Seal olles väsitas mind lõpuks nii ära inimeste tohutu sõbralikkus ja soov rääkida kõikidest maailma asjades. Kuigi tegelikult neid see absoluutselt ei huvitanud, mis mina asjadest arvasin, nad isegi ei mäletanud enam järgmisel päeval, millest rääkinud olime.

Selline oli minu kogemus ja minu õppetund, sain aru, et Eesti on minu koht, ma kuulun siia.

November ja lemmik kuu!!! Sinu soovitus – kuidas teha külm ja pime aeg meeldivaks, positiivseks, inspireerivaks?

Kui oled eestlane, tuleb Eesti ilmaga sõbraks saada, mõttetu on võidelda millegagi, mille vastu sa kunagi päriselt ei saa.

Sama on juustega – inimesed tahavad alati omale kellegi teise juukseid, alati on kellelgi teisel ilusamad, siledamad, säravamad ja kaunimad juuksed, kui tal endal.

Palju lihtsam on sõbraks saada nii ilma kui ka oma juustega, sest sa pead nendega terve elu elama ja miks tahta omale elukestvat võitlust millegagi, mis ei ole nii hea, kui kuskil mujal ja kellelgi teisel!?

Sügis on ainuke aastaaeg milles pettuda ei ole võimalik ja sellepärast ma armastangi sügist ja eriti novembrit. Suvel me viriseme, et päikest on vähe, kevadel hädaldame, et talv ka juba läbi ei saa ja ikka on külm, talvel oleme kurvad, et jälle pole jõuludeks lumi maas, aga sügisel? Sügisele pole ju kellelgi tavaliselt mingeid ootusi, peaaegu mitte keegi ei oota sügist, välja arvatud lapsed, kes esimesse klassi lähevad ja veel ei tea, kui raske elu neid ees ootama hakkab. (Naerab.)

Sügis on minu meelest väga ilus, algusest lõpuni. Sügise alguses on palju värve ja värvid teevad tuju rõõmsaks. Kui värvid ära kaovad, siis tuleb selline mõnus pime aeg, kus kaob suur kiire ära ja lõpuks ometi on aega, aega iseendale, teistele.

Ja miks mitte võtta just külmal ajal ette mõni spetsiaalne salongikülastus, lasta hellitada oma suvest pleekinud juukseid heade kvaliteetsete maskidega või külastada mõnda mahedat massaažisalongi, kus põlevad küünlad ja õhus hõljuvad meelierutavad aroomid ning lasta oma kehal lõpuks puhata suvisest melust, lõõgastuda, tunda, et kuhugi pole kiiret, pimedus kestab veel…

Aga külmal talvisel ajal võib ka kodus jalga tõmmata vanaema kootud villased sokid, mässida end sooja teki sisse, istuda telekale vahelduseks hoopis akna alla ja juua ingveri-kurkumi-kaneeli teed, lisades veel sinna sisse natukene kookospiima ja kes teravamaid elamusi eelistab, siis ka tšillit. Parim aeg unistamiseks ja plaanide tegemiseks.

Küsitles Mariann Joonas

Artikkel ilmus algselt Telegrami 7. paberajakirjas

Fotod: Erakogu, Marje-Kreet Altosaar

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6